Nutiseadmete ja sotsiaalmeedia võidukäik tähendab seda, et õpilased pistavad võrreldes varasemaga oluliselt rohkem rinda kõrvalise müraga, mis mõjutab ka nende mõtlemist ja käitumist. Seetõttu vajab Eesti haridussüsteem uusi ja tõhusaid meetodeid, et laste väärtushinnangute kujunemist, isiklikku arengut ja sotsiaalset käitumist toetada. 

Üks nendest meetoditest võiks olla sajanditevanune Jaapani võitluskunst karate. Just sõna „võitluskunst“ on see, mis paljudele karatega seostub, kuid käe- ja jalalöögid ning neid saatvad hüüatused on karate puhul vaid jäämäe tipp. Tegelikult peitub selles midagi palju enamat. 

Pärast Jaapani ühendamist 17. sajandi alguses hakkasid võitluskunstid omandama vaimset ja moraalset tähtsust. Karates hakati nägema enesekaitsemeetodit ning iseloomu parandamise vahendit. Nii väitis Shotokani karate asutaja Gichin Funakoshi, et karate on tihedalt seotud vaimsete ja moraalsete pädevuste arendamisega ning et karate õppimise ja harjutamise eesmärk on täiustada iseloomu. 

Lastevanemate pilk

ELU projektis „Karate kui väärtuskasvatuse koht kaasaegses haridussüsteemis“ uurisid Tallinna Ülikooli tudengid, kas Eesti lastevanemad teavad karate väärtusi. Sihtgruppideks võeti lasteaialaste ja põhikooli esimese astme õpilaste vanemad. Täpsemalt taheti kindlaks teha, kas lapsevanemad pooldavad karateõpetust kehalise kasvatuse tunnis õppekava osana. Küsitlus edastati Turba ja Riisipere lasteaeda ning Nissi ja Rahumäe põhikooli. 

Nii põhikoolilaste kui lasteaialaste vanemad on nõus, et väärtused, nagu austus, distsipliin, enesekontroll ja eneseareng, on olulised, ning enamik neist usub, et karate võib aidata neid arendada. Küll aga tahavad nad rohkem infot selle kohta, kuidas neid karate kaudu õpetatakse. 

Kui põhikoolilaste vanemad on nõus, et karate võiks olla osa kehalise kasvatuse tunnist või spetsialistide juhendamisel lausa eraldi õppeaine, siis lasteaialaste vanemate arvates peab karated õpetama vabatahtlikus vormis mängulise tegevuse ja huviringide kaudu. Potentsiaalsete murekohtadena tuuakse välja õpetajate ja lastevanemate väärtushinnangute erinevused ning lasteaia puhul ka tõsiasi, et traditsioonilised kasvatustavad ei pruugi tänapäeva noortele enam teenet teha: näiteks alandlikkuse asemel peab lapses arendama enesekindlust ja iseseisvust. 

Kooli vaade

Üks suurimaid küsimusi on mõistagi see, kuidas karated meie haridussüsteemi integreerida. Rahumäe Põhikooli direktori Kairi Jakobsoni sõnul on väärtusi koolikeskkonnas keeruline juurutada. „Tänapäeva lapsed võivad tunduda kasvatamatud, kuid see võib olla seotud erivajaduste ja kasvatuslike erisustega,“ ütleb Jakobson ning lisab, et koolid peavad üha enam otsima distsipliini ja mõistmise tasakaalu, töötades koos peredega, et tagada ühtne lähenemine. 

Tema hinnangul on karatel koolikeskkonnas potentsiaali, kuna filosoofia, mille alus on distsipliin, enesekontroll, austus ja vastutus, on kooskõlas paljude kooli väärtustega. Lisaks võib see õpilastes arendada isiklikke ja sotsiaalseid oskusi ning ka kehalisi võimeid. On aga tähtis, et seda tehes mõeldaks kõikide õpilaste peale. „Eriti oluline on pöörata tähelepanu erivajadustega õpilastele, kellele sobivaks peab karatetreeninguid kohandama,“ rõhutab Jakobson. 

Seetõttu nõuab karate kaasamine õppeprotsessi – saagu ta osaks kehalise kasvatuse tundidest või tunnivälisest tegevusest – hoolikat planeerimist ja ka piisavalt ressurssi. Mõistagi on tähtsal kohal ka karatetreenerite ja koolipersonali koostöö. „Treenerid peavad suutma luua õpetajatega head suhted ning tutvustama karate väärtusi kogu koolikogukonnale,“ ütleb Jakobson. Selleks vajalikku teavitustööd võiks tema sõnul teha seminaride, infotundide ja näidistreeningute kaudu. 

Jakobson toob välja, et nooremas kooliastmes alustatud karateprogramm võib olla efektiivsem, kuna selles vanuses pole õpilastel veel kujunenud välja eelarvamusi spordialade suhtes. Lastevanemad usuvad, et karate filosoofiat on oluline rakendada eelkõige 4.–8. klassi õpilastega, kuna selles vanuses kipuvad emotsioonid sageli üle keema ja tekkima konfliktid, mis kõik kokku päädib pahatihti kiusamisega. 

Samuti Rahumäe Põhikoolis töötav kehalise kasvatuse õpetaja Janno Abner on Eesti haridussüsteemis töötanud üle kümne aasta ning omab nii õpetaja kui sporditegevuse juhendajana mitmekesist kogemuspagasit. Kuigi karate põhiväärtused on ka tema sõnul olulised, leiab Abner, et osaliselt on need igas õppeaines juba olemas. „Õpetaja suhtumine ja õpetamisstiil määravad, kui tõhusalt neid edasi antakse,“ selgitab ta. 

Abner on nõus, et karate võib aidata parandada kooli üldist õhkkonda, muutes selle lugupidavamaks ja positiivsemaks, aga lisab, et ka teiste spordialade, nagu jalgpall ja korvpall, mõju on sarnane. Karate võiks oma eripäradele toetudes leevendada eelkõige laste vähese püsivuse ja tähelepanu hajumise probleeme. 

Integreerimise väljakutsed ja koolipraktika

Tõsiasi on aga see, et karated kehalise kasvatuse tundidesse integreerida on keeruline. Selle põhjused on treenerite ja õpetajate puudus, õpilaste vähene huvi ja teadmatus ning karatetreeningute spetsiifika mittevastavus kooli õppekava nõuetele. 

Projekti tarbeks kommentaare jaganud kogenud karatetreeneri sõnul on Eestis karatetreenereid vähe ja paljud neist tegelevad selle spordialaga põhitöö kõrvalt. Karateõppeks koolides on kvalifitseeritud treenereid vaja palju rohkem. Nii tuleks tema soovitusel koolidel ja Eesti Karate Föderatsioonil koostööd teha, et luua pilt treenerite saadavusest ja töötada välja koolitus, mis keskenduks haridussüsteemi eripäradele. Muidugi on edukate karatetundide läbiviimiseks vaja ka matte ja kaitsevahendeid, mida mitmel pool vajalikus mahus veel ei ole. 

Kui mõelda juba selle peale, milline võiks karateõpe koolis välja näha, tuleks tema hinnangul trenniga alustada näiteks kolmandast klassist. Noorematele tuleks õpetada põhiväärtusi ja lihtsaid tehnikaid. Alustada võiks kahest 45-minutilisest tunnist nädalas ja ühes grupis peaks olema kuni 20 last, et treener jõuaks kõigile tähelepanu pöörata. 

„Õpitud austus, enesekontroll ja distsipliin võivad toetada õpilaste sooritust ka teistes õppeainetes. Näiteks ühiskonnaõpetuses arutatakse ühiskondlikke norme ja vastutust või kirjanduses analüüsitakse karakterite motivatsiooni ja väärtusi.“

Kokkuvõttes näeb ta, et distsipliini ja austuse puudumine on tänapäeva koolisüsteemis levinud probleem, mida karate saab aidata lahendada küll. „Samuti võiks see õpetada ennast kaitsma ja vägivalda ennetama. Kõige tõhusamalt toimib karateõpetus siis, kui seda järgitakse järjepidevalt ja see on osa koolikultuurist.“ 

Trennikultuurist

Et saada aru, kuidas karate kõiki neid väärtusi ja iseloomuomadusi lastes arendab, tuleb alustada reeglitest ja õhkkonnast, mis trennis valitsevad. Nimelt järgitakse treeningsaalis Dōjō kun’i nimelist käitumiskoodeksit, mis on tihti sissepääsu juurde üles riputatud. Seal kirjas olevad põhimõtted loetakse trenni alguses või lõpus ette, et õpilastele vaimse arengu tähtsust meenutada. 

Vöösüsteem on hierarhilise ülesehituse oluline osa ja vöö värvus sümboliseerib õpilaste oskuste ja kogemuste taset. Selline süsteem loob struktuuri, kus iga õpilane teab saalis oma kohta ja rolli. Vanemad õpilased õpetavad tihti nooremaid ja xiao-nimelise põhimõtte kohaselt peavad madalama järgu õpilased endast kõrgemat järku omavate õpilaste vastu lugupidamist üles näitama. 

Kibadachi on harjutus, mis ühendab füüsilise ja vaimse, soodustades nende ühtesulamist. Kuigi poosi ennast peetakse raskeks ja potentsiaalselt kahjulikuks, tugevdab see keha vaimse jõu arendamise kaudu.

---

Projektist

ELU projektis loodud karateõpetuse lõimingu kehalise kasvatuse / liikumisõpetuse ainekavaga eesmärk on parandada laste väärtuskasvatust ja -hinnanguid karate kaudu. Sellega toetame ning parandame nende käitumiskultuuri ning füüsilist aktiivsust.

Uue liikumisõpetuse ainekava ning I kooliastme pädevuste järgi on mitmeid variante, kuidas lõimida karated liikumisõpetusesse. Nimelt lähtub karate väärtuskasvatus mitmetest sarnastest põhimõtetest.

Uue liikumisõpetuse ainekava järgi tehtavad muudatused ja arendused keskenduvad varasemast tervislikumale, kaasaegsemale ja mitmekülgsemale kehalisele kasvatusele. Need muudatused lähtuvad ideest, et kehaline aktiivsus on oluline mitte ainult kehalisele tervisele, vaid ka sotsiaalse ja vaimse heaolu oskustele. Ainekava siht on, et õpilastest kujuneksid ennastjuhtivad liikumisharrastajad, kes oskavad ja tahavad teha tervist toetavaid igapäevaseid valikuid. Liikumisõpetuse eelised on õpilaste suurenenud huvi ja osalus liikumistundides, kuna tegevused on mitmekülgsemad ja paindlikumad. Lisaks toetab see laste vaimset ja füüsilist tervist, vähendades stressi, ning arendab elukestvaid oskusi, nagu terviseteadlikkus ja enesejuhtimine.