Õppimiskohustuse pikenemine 18. eluaastani toob kutsevalikuõppe asemel ettevalmistava õppe, mida kutsekoolide kõrval võivad pakkuda ka riigigümnaasiumid. Kuidas toimitakse muus maailmas ja mida võtta kaasa Eesti kutsevalikuõppe õppekavaloomest?

Nii kutsevaliku- kui ettevalmistava õppe sihtrühm on noored, kes eri põhjustel vajavad oma edasise õpitee valimisel tuge. 

Kutseharidusstandardis visandatud kutsevaliku õppekava struktuuri telgjooned jätsid koolidele vabaduse kujundada sihtrühma vajadustele ja kooli võimalustele vastav kooliõppekava. Sarnane autonoomia näib koolidel säilivat ka ettevalmistavas õppes. 

Nii Euroopas kui mujal maailmas luuakse noortele n-ö tavaõppe kõrval mitmesuguseid paindlikke üleminekut toetava õppe võimalusi. Need võivad olla nii lühema- kui pikemaajalised, tööturule siirdumise või õpingute jätkamise suunitlusega ning erineda oma individuaalsuse ja struktureerituse poolest. Uurijad on üksmeelel, et taolised õppekavad peaksid olema õppijakesksed ning paindlikud, mis võib avalduda näiteks õpilaste individuaalse õpiteekonnana: individuaalselt seatud eesmärkide suunas saab liikuda endale sobivas tempos. Kuid paindlikkus võib avalduda ka formaalse ja mitteformaalse õppe lõiminguna või paindlike võimalustena õppe alustamiseks ja lõpetamiseks. 

Üleminekul tuge vajavad noored on sageli juba mõnda aega õppimisest võõrandunud, ei tunne end kooliga seotuna ega näe õppimisel mõtet. Sestap toetab noori selline õppekava, milles valikuvõimaluste kõrval on oluline luua kaasatus ja tugev kuuluvustunne. Soome viimase kutseharidusreformi rakendumist analüüsides leiavad uurijad, et kuigi paindlikkus ja individuaalsed õpiteed võivad olla vajalikud, hoiab noori õppimas tugev emotsionaalne seotus kooli ja kaasõpilastega, mida individuaalne õpitee võib kohati isegi vähendada. Seega kerkib küsimus, kuidas luua ettevalmistavas õppes ühtaegu nii individuaalseid õpiteid kui tähenduslikku sidet kooli, õpetajate ja kaasõppijatega.

Praktiline õpe hinnaalanduseta üld- ja teoreetilistes teadmistes

Uuringute põhjal arendavad tõhusad üleminekut toetavad õppekavad noorte üld- ja võtmepädevusi ning kombineerivad praktilist ja teoreetilist õpet. Tulised diskussioonid toimuvad praktiliste ja teoreetiliste teadmiste osa- ja tasakaalu üle. On seisukohti, mille kohaselt sobib noorte õppimise juurde tagasi pöördumiseks ja nende selle juures hoidmiseks pigem mitteakadeemiline praktiline õppekava. Samas hoiatavad teised, et noorte eemale hoidmine teoreetilisest teadmisest taastoodab hariduslikku ebavõrdsust. Kuigi pigem praktilist laadi õppekavad suurendavad noorte heaolu ja kuuluvustunnet, ei pruugi sellega kaasneda akadeemiliste eesmärkide täitmine. Kutsevalikuõppe kogemustega õpetajate hinnangul ei ole lühikese õppeaja jooksul võimalik tõsta õpilase taset üldainetes ning eri erialadest realistlikuma pildi saamiseks on noorte jaoks kahtlemata atraktiivse praktilise õppe kõrval oluline avada ka õpitava n-ö teoreetilist tausta. See seab ettevalmistava õppe õppekavade koostajad keeruka dilemma ette: kuidas leida praktilise ja akadeemilisemat laadi õppe tasakaal?

Koostöö kooli- ja kohaliku kogukonnaga

Kui õppe kaudu suudetakse toetada noore heaolu ja akadeemilist arengut, siis õppes püsimiseks on sageli vaja lahendada ka struktuurse tasandi (nt majanduslik toimetulek) probleeme. Edukad ollakse, kui iga noort ümbritseb tema vajadustest lähtuv tugivõrgustik, mis koolisisese kollegiaalse koostöö kõrval (õpetajad ja tugispetsialistid) laieneb koolist väljapoole kohalikul ja piirkonna tasandil (nt sotsiaalhoolekanne, noortekeskused, MTÜ-d, tööandjad jt asutused). Selline asutuste partnerlus eeldab usaldust ja jagatud vastutuse taju, mida võib olla raske luua. Ja mõistagi on vaja ressursse: kvaliteetseid tugiteenuseid ja professionaalseid spetsialiste. Teiste riikide kogemuste põhjal võib öelda, et vaja on ka võimalust maksta õppes osalevatele noortele toetusi, mille mõju positiivse stiimulina ei saa alahinnata. 

Eespool kirjeldatu osutab vaid mõnele pudelikaelale, millega tuleb ettevalmistava õppe õppekavade loomisel arvestada. Meid huvitas, kuidas on võimalike pudelikaeltega arvestatud kutsevalikuõppe kooliõppekavades: milliseid eesmärke õppele seatakse, milline on õppe sisu ja kuidas avaldub õppe paindlikkus. Analüüsisime 17 õppekava ja lõime eri õppekavade elementide põhjal tüpoloogia, milles üks tüüp koondab mitme õppekava kõige sagedamini koos esinevaid tunnuseid.

„Kõigile ühe mõõduga“ copy-paste-kooliõppekava iseloomustavad kutseharidusstandardis esitatuga identsed õpiväljundid, välja on jäetud üksnes kutse- ja erialateadmistega (mõistete ning protsesside mõistmine) seotu. Sihtrühma määratlus üldjuhul puudub või on väga lai: väljalangemisohus noortest uusimmigrantideni. Põhiõpingute tuum on reeglina keskselt välja töötatud õpitee moodul, lisaks arendatakse väiksemas mahus üld- ja võtmepädevusi (eesti ja inglise keel, matemaatika, digi- või suhtlemisoskused). Valida saab kuni kümne erialaga tutvumise vahel mõõdukas mahus (7–15 EKAP-d). 

Julgelt eristuv selge kutsealase suunitlusega õppekava paistab silma originaalsete õpiväljunditega, mis on selgelt seotud õppekava sisu ja eripäradega, sealhulgas ei ole loobutud kutse- ja erialateadmiste omandamise sihist. Sihtrühm on selgelt määratletud, näiteks koolist väljalangenud või väljalangemisohus noored või hariduslike erivajadustega õpilased. Ka õppekava moodulite sisemine struktuur eristub, silma paistab üldainete ja võtmepädevuste lõimimine erialaõppega. Eraldi pööratakse tähelepanu rühma- ja kuuluvustunde loomisele. Seda tüüpi õppekava paindlikkus ei seisne niivõrd erialavalikute paljususes, vaid erialasse süvenemise ulatuses (kuni 42 EKAP-d), mis võimaldab ka vajalikud eriala algteadmised omandada. 

Erialade nuusutamise tüüpi õppekava fookuses on võimalikult paljude erialadega tutvumine ja erialavaliku toetamine. Eesmärkide sõnastuses kombineeritakse kutseharidusstandardi õpiväljundeid kohandatud või originaalses sõnastuses õpiväljunditega. Kutsealaste teadmiste ja oskuste saavutamine ei ole eesmärk, küll aga rõhutatakse vajadust võtta oma karjääri kujundamisel vastutus. Sihtrühmana nähakse eeskätt erialavalikus kahtlevaid noori. Põhiõpingute tuum on siingi keskselt välja töötatud õpitee moodul, paindlikkus avaldub laias erialavalikus: valida saab kümne kuni kaheksateistkümne eriala vahel (sh teiste koolide erialad), kuid nendega tutvutakse pigem põgusalt (3–5 EKAP-d). Õppekava pakub individuaalset toetust ja nõustamist, mis toetaks teadlike valikute langetamist.

Kohanemis- ja keeleõppe õppekava uussisserändajatele keskendub eesti keelele ja kultuurile ning karjääriteadlikkuse arendamisele, selle kõrval paistab silma suhteliselt lai erialavalik (kuni 20 eriala). Eesmärgid hõlmavad ka võtmepädevusi ning kutsealaste esmateadmiste ja -oskuste tutvustamist. Sihtrühmaks on uussisserändajad, nt ukrainlased. Ukraina pagulaste õppekavas võivad olla ka ukraina keele, kirjanduse, kultuuri ja ühiskonnaõpetuse valikained, et võimaldada neil kodumaale naastes õpinguid jätkata.

Kutsevaliku õppekavaloome õppetunnid

Kuigi kirja pandud õppekava on praktikas kohandatav, loob see õppekava ellu rakendavate õpetajate jaoks olulise lähtekoha, mis toetab kõigi liikumist ühiste eesmärkide poole.

Kui kõrvutada eespool kirjeldatud tõhusate, üleminekut toetavate õppekavade tunnuseid loodud tüpoloogiaga, tõuseb esiteks esile sihtrühma määratlemise ja tundmise olulisus. Õpet läbi viiva kooli asukohast või erialavalikust tulenevalt võib sihtrühmaks olevate noorte profiil olla üsna erinev. Kui on teada, milliste vajadustega on noored kooli piirkonnas, on võimalik seada õppekavale nende vajadustest tulenevaid eesmärke ja panna paika õppekava rõhuasetused, sh mõelda mingis osas läbi võimalikud individuaalsed õpirajad, aga ka õppija võimalikud teekonnad pärast konkreetse õppe lõppemist, sest see perspektiiv tuleb ka õppijale nähtavaks muuta. 

Õppe sisu kavandades ei maksa vältida akadeemilisemat või teoreetilisemat teadmist. Praktiline õpe on noorte jaoks kahtlemata atraktiivne, see võib olla n-ö isutekitajaks end mingi valdkonnaga sidumisel ning lühiajalises perspektiivis sellisena (nt edasiõppimisotsuse langetamisel) väärtuslik, kuid pikemas vaates (edukus tööturul, elukestva õppija hoiaku kujundamine) on tähtis roll ka üldainetel ja erialateadmisel. Läbi tuleb mõelda osakaalu ja metoodika küsimused.

Lisaks on oluline, et kooli õppekava loomine ei jääks õpet koordineeriva õpetaja või spetsialisti isiklikuks vastutuseks. Riiklikke juhtnööre copy-paste-meetodil järgiva kooliõppekava tüüp kutsevalikuõppes osutab, et koolides tuleb jätkuvalt teadlikult toetada õppekavaarendusega seotud tegevusi (sh koostööruumi loomine, vastavate pädevuste arendamine). Õppekava loomine peaks olema koostöine dialoog, kuhu õpetajate ja tugispetsialistide kõrval on kaasatud ka kogukonna tasandi võtmeisikud. Õppekavaarendusse algusest peale kaasatud on suurema tõenäosusega ka õppekava igapäevasel ellurakendamisel aktiivsed, teadlikud ja võimekad tegutsejad.

Lõpetuseks: nii mitmeski riigis, kus sarnast õpet pakutakse, kõlab ka kriitilisi noote. Leitakse, et taoliste alternatiivide pakkumine võtab n-ö tavaõppelt ära vastutuse kõiki õpilasi toetada ja kaasata; et alternatiividest võib saada mugav koht, kuhu tuge vajavad noored eest ära lükata. Kriitilised ollakse ka taoliste alternatiivsete õppekavade loomise lähtearusaama suhtes, mille kohaselt on parandamist vajavad puudujäägid noortel, mitte aga süsteemil, mis selliseid noori kujundab ja mis tegelikult parendamist vajab.