Õpetajatöös on palju lihtsaid asju, mis ei pruugi kiire aineõpetuse käigus meelde tulla, aga samas võib nende eiramine saada takistuseks õpilastega suheldes.
Hariduspsühholoog Tiia Lister tuletab kord kuus siin rubriigis neid praktilisi teemasid meelde.
Mõne inimese kohta öeldakse, et tal on süda õiges kohas. Ilus ütlemine, mis tuleb südamest, kui inimene on hoolivust näidanud või oma südamlikkusega teist inimest aidanud.
Lastevanematena loodame ikka, et meie lapsi õpetavad hea südamega õpetajad, kes neid armastavad ja neile head soovivad. Praktiliselt ja oma tegudega, mitte vaid õpetajatöö väärtustest rääkides.
Hea südamega õpetaja hoolib kõigist lastest
Noor õpetaja loodab, et on selleks võimeline. Kahjuks on kooli reaalsus karm ja juba esimese tööaasta lõpuks võib alustav õpetaja märgata, et ei suuda kõigist hoolida. Kõiki lapsi pole lihtne armastada. On lapsi, kellega ainult headusega hakkama ei saa. Siis on vaja oskust märgata põhjusi ja kogemusi, et leida lahendus. Selleks on vaja tarka pilku ja osata käituda õigesti.
Sain oma naiivsuse vitsad kätte, kui läksin pärast keskkooli algklassiõpetajaks. Ja teist korda siis, kui läksin kooli, töötanud aastaid tulevaste õpetajate koolitajana. Mõlemal juhul oli minu klassis mitmeid erivajadusega lapsi. Klass oli nii keeruline, et õpetajad vahetusid. Lootsin oma hea südamega ikkagi hakkama saada. Teooriast polnud kasu.
Olen terve elu lapsi armastanud, tahtnud saada õpetajaks ja selleks palju õppinud. Õpetajana hoolisin kõigist lastest, nagu oskasin. Kuulasin neid, olin tunnis igaühe jaoks olemas, võtsin nende muresid südamesse ja püüdsin leida lahendusi.
Õhtul kodus pärast vihikute parandamist mõtlesin laste keerulistest kodudest. Mitme vanemad olid alkohoolikud või töönarkomaanid, lahutatud või vaimselt haiged. Rääkisin sellest oma sõpradega ja küsisin neilt nõu laste toetamiseks. Enamasti sain vastuseks, et põletan end läbi, kui endale tööl abi ei otsi ja pidevalt oma murelastest mõtlen.
Aga ma ei loobunud, mu süda valutas nende laste pärast. Koolis tugimeeskonnast abi polnud. Olin tundide lõpuks nii läbi, et lastevanematega eraldi suhelda ei suutnud.
Oskamatu hea süda viib läbipõlemiseni
Esimesel korral pääsesin seetõttu, et läksin ise ülikooli, aga mälestused ja südamevalu jäid. Teisel korral oli asi karmim. Minu heast südamest ei jätkunud selleks, et klassi kõiki lapsi mõista ja nende omavahelisi arusaamatusi lahendada, rääkimata õppimisega seotud raskustest. Ma lihtsalt ei osanud kriitilisi olukordi ette näha ja märgata. Ei saanud aru, mis põhjusel lapsed kaklevad, kes on süüdi või alustaja. Ei teadnud, kuidas õppimises aidata eesti keelt halvasti oskavaid lapsi.
Mu enda erapoolikus hakkas paratamatult mõju avaldama. Kergem oli mõista paari tublit tüdrukut. Ka meeldivaid ja vähem agressiivseid poisse. Oli neid, kes sattusid pahandustesse iga päev. Mõtlesin, et nad on „pahad poisid“, kellega ei olegi võimalik hakkama saada.
Mõni oli mulle lihtsalt ebasümpaatne. Rääkisin ja kuulasin ning mõistsin endale lähedasemaid ja arusaadavamaid lapsi. Alateadlikult lausa eirasin neid, kes minu sõna ei kuulanud, rikkusid korda või ei talunud juhendamist.
Mu hea süda vedas mind alt, seal polnud piisavalt hoolimise varusid ja valemeid küll heade, aga mitte nii tublide jaoks. Olin empaatiline ja võtsin liiga palju südamesse. Sinna kulusid minu jõuvarud, mitte kainele ja targale analüüsile ja lahenduste leidmisele. Lõppes see mulle läbikukkumistunde ja läbipõlemisega kahe aasta pärast. Lahkusin iga päev koolist nuttes ja endas pettununa, sest ei suutnud kõigile lastele hea õpetaja olla.
Õpetaja empaatia on tähtis, aga oskus märgata ja lahendusi leida veel olulisem
Kahjuks ei ole isegi heas ja tundlikus südames rohkem elutarkust, kui kogemused on andnud. Kui õpetaja ise on olnud kiituskirjadega lõpetanud õppimishimuline noor, kui tal pole olnud ka õpiraskustega venda-õde, on tal keeruline mõista teistsuguseid lapsi. Ta on kogenud, et uudishimu ja õpimotivatsioon on suur ja hästi õppida loomulik. Ta ei oska näha ja mõista, et kellelegi on õppimine raske, mõni ei suuda süveneda või ei saa õpetaja jutust aru.
Õpetaja enda elutraumad, lapsepõlves või koolis kogetud raskused võivad mõjutada tema suhtumist ja käitumist lastega. Vahel võib see aidata.
Tähtis on osata märgata õpilaste õpiraskuste põhjusi, kuna need võivad väljenduda halva käitumisena. Miks õpilane ei taha õppida? Mis põhjusel ei saa ta ülesandest aru ega oska seda teha? Miks ta ajab juttu, selle asemel et õpetajat kuulata? Miks ta ei hakka tööle, venitab ja loobib vastumeelsust näitavaid sõnu? Miks ta töödes on ikka sarnased vead või kodutöö tegemata?
Õpetaja märkamisoskuse ja mõistmise puudumine ilmneb tema õpilaste halbades hinnetes. Kas õpilane on ikka laisk või hooletu, ei viitsi õppida või on tahtejõuetu? Õpetaja peaks lahenduste leidmiseks mõistma, millest tulenevad õpilase õpiraskused, millal ja kuidas need avalduvad. Kuidas ta saaks õpilast aidata?
Õpetaja peab oskama märgata probleemide põhjusi ja otsima endale tuge
Kogenud pilku on õpetajal vaja ka õpilaste käitumise põhjuste avastamiseks. Kui õpetaja oskab märgata endas pettunud poisi agressiivsuse esimesi ilminguid, saab ta teda rahustada, julgustada uuesti katsetama või veidi puhkama. See tärkav agressiivsus ilmneb kehakeeles, asjadega halvas ümberkäimises või kaaslastele öeldud solvangutes.
Kui õpetaja ei oska seda märgata ega õigesti reageerida, siis läheb jutt valjemaks, asjad hakkavad lendama või uksed paukuma. Et keegi ometi märkaks. Enne enesekontrolli ja emotsioonide juhtimise oskuse tekkimist vajavad murdeealised toetavat täiskasvanut, kes oskab nende muret märgata, neile oskuslikult läheneda, nad maha rahustada.
Kolmandaks peab õpetaja oskama märgata laste õppimisvalmidust, väsimusastet ja terviseseisundit. Miks ei märgata õpilaste jõuvarude erinevust, murede avaldumist või väsimuse ilmnemist? Õpetajal on oma tunniplaan. Ta on selles lähtunud enda eesmärkidest, oskustest ja energiast. Tihti on ta unustanud, et laste jõuvarud ei ole igal päeval ühesugused ja on igal lapsel erinevad. Mitmed lapsed ei suuda õpetaja plaani täita, vaid peavad õppima omas tempos ja puhkepausidega.
Parem veel, kui õpetaja oskab märgata, kui terve klassi õppimisvalmidus on vähenenud ja jõuvarud ammendunud. Siis saab ta muuta tempot, tehtavate ülesannete sisu ja korrigeerida tööplaane.
Ohtlikke olukordi peab oskama märgata õigel ajal
Laste omavahelised suhted on keerulised ka heas klassis, need mõjutavad õpilaste enesehinnangut ja positsiooni lastegrupis. Halbade suhetega klassis võib olukord muutuda plahvatusohtlikuks, kui keegi reageerib ägedalt või vägivaldselt. Klassi üldine halb meelestatus või negatiivsed liidrid mõjutavad kõiki. Kõige enam tundlikke lapsi, nende hirme ja koolistressi, võimalust süveneda ja kuulata tunnis, nende koolimeeldivust ja õpihimu.
Õpetaja peab oskama märgata lapse tõrjutust või üksindust ja delikaatselt aitama tal sõpru leida. Miks teda tõrjutakse või ta ise teistest eraldub? Millal see avaldub ja kuidas seda õigel viisil takistada? Mõista ja toetada enne, kui masendus maha niidab.
On veel keerulisemaid teemasid, mille jaoks on vaja õpetaja spetsiifilisi teadmisi, et märgata ja reageerida õigesti. Näiteks klassi laste rasked kroonilised haigused: diabeet, epilepsia, depressioon. Samuti kiusamine: keda kiusatakse ja kes on kiusaja, kes on vaimne liider ja kiusamise eestvedaja, kes kiusamise ohver, mida õpetaja peab ja mida ta ei tohi teha. Siis oleks kasuks õpetaja „märkamise valgusfoor“. Kui lapse või klassi olukord näitab punast tuld, oskab õpetaja kiiresti ja oskuslikult tegutseda.
Kui õpetaja ei oska märgata ja nähtut mõtestada, pole tal võimalik leida sobivaid lahendusi ega saada aru ka enda abivajadusest. Siis hea süda ei aita, vaid võib viia kõrvalteele, valede otsuste ja läbipõlemiseni.
Lisa kommentaar