Meie seast on lahkunud legendaarne õppejõud, hooliv juhendaja ning pühendunud teadlane Henn Voolaid, kes on olnud inspiratsiooniks ja teejuhiks väga suurele hulgale tänastest füüsikaõpetajatest. 

Henn Voolaiu kaasahaarav metoodika ja innustav lähenemine füüsika õpetamisele mõjutas paljusid tulevasi loodusainete õpetajaid valima oma erialaks just füüsika. Suurest osast tema juhendatavatest on praeguseks saanud õpetajad üldharidus- või kõrgkoolis, koolijuhid või teadlased. Mitmed on tema eeskujul asunud välja andma õppekirjandust, osaletakse õppekavade, olümpiaadide ning riigieksamite arendamises. 

1996. aastal lõi Voolaid TÜ koolifüüsika keskuse, mida ta juhtis 2013. aastani. Selle raames korraldas ta ulatuslikku teadus- ja metoodilist tööd, keskendudes aga eelkõige just loodusteadusliku mõtteviisi kujundamisele koolifüüsikas. Voolaiu loengutest ja praktikumidest said tema Tartu Ülikoolis töötatud saja semestri jooksul inspiratsiooni tuhanded tudengid, kelle hulgas oli lisaks loodusainete õpetajatele ka füüsikuid, biolooge, arstiteadlasi ja farmatseute. Tudengid valisid Henn Voolaiu 2009. a TÜ realia et naturalia valdkonna aasta õppejõuks. 

Lisaks õppetööle on Voolaiu sulest välja antud üle 40 füüsikaõpiku ja õppematerjali. Ta populariseeris aktiivselt füüsikat, olles aastatel 1986–1989 ETV telekooli füüsikasaadete autor. Ta kuulus ka AHHAA teaduskeskuse rajajate hulka ning oli 2000–2008 selle teadusnõukogu liige. Pärast keskuse avamist viis ta seal läbi hulgaliselt teadusteatri etendusi. Lisaks on ta välja andnud populaarteaduslikku füüsikakirjandust ning toetanud aastaid teadlaste öö üritust, korraldades seal huvilistele linnaruumis monumentaalfüüsika loenguid. Henn oli üks neist, kelle algatusel seati 1999. a Tähe tänava füüsikahoonesse üles Eesti esimene statsionaarne Foucault’ pendel, mis praegu asub TÜ muuseumis.

Hennu meenutades

• TÜ loodusainete õpetaja erialale õppima asudes olin ma üpris pahane, kui nägin oma eriala kohustuslike ainete nimekirjas füüsikat. Kahjuks oli gümnaasiumist saadud kehv kogemus andnud mulle kindla veendumuse, et selle ainega ma elus enam kunagi tegemist ei tee! Väga raske ja aeglane oli see samm, mis mind mu elu esimesse Henn Voolaiu loengusse („Füüsikaline maailmapilt“) viis. Ei läinud kaua, võimalik et piisas vaid ühest loengust, kuniks sain oma esimese õppetunni pedagoogikast, st mõistsin, kui oluline roll on õppimise juures just õpetajal. Henn oli suurte tähtedega ÕPETAJA. Ta avas minu jaoks ukse maailma, mida seni vaid lukuaugust olin saanud piiluda, ning füüsikast, millest olin plaaninud kogu ülejäänud elu suure kaarega mööda kõndida, sai hoopis üks minu elu keskpunktidest.

• Henn rääkis kunagi, et tahtis saada näitlejaks, läks aga teisiti. Kuid hiljem selgus, et õppejõu amet andis talle rohkem võimalusi, kui näitlejatöö seda eales teinud oleks. Füüsikat õpetades, selleks katseid ette valmistades ja läbi viies oli ta nii stsenarist, lavastaja, näitleja kui ka lavatehnik. Hennu loengud ülikoolis olid justkui monoetendused, kus lisaks tarkusele ja meisterlikkusele leidus koht ka heale naljale, lõpututele miks-küsimustele, mõttepausidele ja vahel ka trikkidele. Kes tudengitest ei mäletaks tema oskust võtta seljast triiksärk pintsakut seljast võtmata. Hästi jäi mulle meelde üks tema õpetus katsete tegemise kohta – kui keeruline demonstratsioonkatse tuleb kohe esimesel korral välja, ära püüagi seda korrata. 

• Henn ütles alati: „Huvi on kõige tugevam motivaator.“ Ilmselt just seetõttu olidki tema loengud ja seminarid väga populaarsed, ta tegi kõik, et tudengites huvi äratada. Meenuvad ka tema teadlaste öö festivali raames peetud monumentaalfüüsika loengud. Üks nendest toimus Tartu turuhoone ees oleva sea skulptuuri juures ja kandis nime SiGa, kus kõigile ootamatult läks jutt pooljuhtide peale (Si ehk räni ja Ga ehk gallium). Selline tavapäratu lähenemine pani loengule kogunenud Tartu kodanikel alati silma särama, olgugi et suur osa neist polnud loodusteadlased ega füüsikud.

• Henn koondas enda ümber oma akadeemilised lapsed, tudengid, kes tema juhendamisel tegid oma teadustöid. Nendest moodustus omamoodi kogukond, kes paigaldas Hennu 78. sünnipäevaks endise Tähe tänava füüsikahoone ette tema auks ka tänupingi. Henn leidis alati aega oma tudengite jaoks – kui tema kabinetti sisse astusid, siis tõusis ta oma arvuti tagant, astus saabujale vastu, pakkus istet ja kommi. Ükskõik, kas jutuaineks oli parajasti murdepunkt akadeemilisel teel, mõni uus ja veider idee või vaadati üheskoos lihtsalt maailmale otsa, tal leidus küsimustele alati vastuseid ja muredele lahendusi. Temaga vesteldes tundsid, et tema teadmised on suured ja et ta ise on oluline. Hennul oli aga erakordne oskus panna ka vestluspartner tundma, et tema mõtetel ja kohalolul on tõeline väärtus. See ilmselt oligi osa tema saladusest.

Avaldame sügavat kaastunnet Hennu perele ja lähedastele.

Hennu akadeemilised lapsed