• Tunnustada, et teistel võivad olla teistsugused arusaamad ja teistsugune mõistestik, tähendab murda välja oma vaimsest mugavustsoonist.
• Me mõlemad oleme nõus, et kogu õpetamise ja kasvatamise valdkond laias mõttes ei saa kuidagi toetuda ainult ühele teadmiste ehk siis teaduste valdkonnale.

Lubatagu alustada tänuga kannatlikule lugejale, kes on mallanud selle artikli autorite kohati üsna keevalist mõttevahetust ligemale poole aasta jooksul jälgida ning keda järgnev jutt seega kõnetada võiks. 

Kõik algas Rain Mikseri artikliga 18. juuni Õpetajate Lehes, milles autor mõtiskles pedagoogika ja psühholoogia suhete üle ja leidis, et psühholoogia ei ole hariduse ainus ega ainuvõimalik teoreetiline alus. Aaro Toomela osutas oma 17. septembri vastusartiklis, et psühholoogia ei saa tõesti kuidagi olla hariduse ainuke alus, kuid pedagoogika (üks hariduse osi) peaks olema valdkond, mis valdavalt kasutab ehk rakendab psühholoogiateadmisi. Seda küll ainult juhul, kui pidada meeles, mida pedagoogikaks nimetada. 

Pedagoogika on Aaro Toomela määratluse järgi „sihipäraste tegevuste kogu – ja õpetus nendest tegevustest –, mille eesmärk on õppija psüühiliste omaduste, sh teadmiste, oskuste, väärtuste ja hoiakute, arengu toetamine“. Ehk lihtsalt öeldes: pedagoogika on see, mida õpetaja õpetades teeb, või siis õpetus nendest tegevustest.

Rain Mikseri esimeses artiklis oli jäänud määratlemata, mis on pedagoogika. Teises, 22. oktoobril ilmunud artiklis, sai selgeks, millisest valdkonnast esimeses artiklis juttu oli: „pedagoogika on kasvatuse ja hariduse teooria ja praktika“. Sellele määratlusele peab selguse huvides lisama hariduse määratluse. Sellesama „Hariduse ja kasvatuse sõnaraamatu“ (2014, lk 124) järgi on haridus „õppekavadega ettenähtud teadmiste, oskuste, vilumuste, väärtuste ja käitumisnormide süsteem, mida ühiskond tunnustab“. Seega katab pedagoogika kasvatuse ja õppekavadega ettenähtu teooria ja praktika. 

Rain Mikser näitab, kuidas sellisel viisil määratletuna on pedagoogika palju laiem kui ainult õpetuslikult asjakohase psühholoogia kasutamine.

Saaga jätkus Aaro Toomela 5. novembril ilmunud artikliga, milles analüüsiti Rain Mikseri argumente ja osutati, et vastuolu Rain Mikseri ja Aaro Toomela väidete vahel on näiline. Rain Mikser ei saanud ümber lükata Aaro Toomela väiteid, kuna jutt „pedagoogikast” käis kahe väga erinevalt määratletud nähtuse üle. Sama ka vastupidi: Aaro Toomela ei saanud just samal põhjusel kummutada Rain Mikseri väiteid. 

Arutelule lisas värvi 19. novembril ilmunud Tiiu Kuurme kirjutis, milles käsitleti hariduse ja kasvatuse mõisteid hoopis kolmandat moodi. Haridus ei ole kitsalt foormaalharidus, mida reguleerib õppekava, vaid veelgi laiem nähtus, mis loomulikult ei saa olla kitsalt psühholoogia rakendusvaldkond.

Mida selle segadusega peale hakata?

Lahenduse leidmiseks ei pea sugugi kaugele vaatama, selle asemel on sisukas näha kogu lugu hoopis teise nurga alt. Nimekas hollandi haridusteadlane, ka eesti autorite poolt ohtralt loetud ja viidatud Gert Biesta on oma töödes korduvalt kasutanud raskesti tõlgendatavat mõistet subjektistamine (ingl subjectification). Ligikaudseks omakeelseks vasteks sellele võiks olla isikuks või isiksuseks saamine. Olulisem kui täpne omakeelne termin on aga selle mõiste sügav sisemine seos vabadusega. Biesta selgitab: „See ei ole vabadus teha ükskõik mida, vaid vabadus suhelda maailmas ja maailmaga täiskasvanulikul moel.“

Meie esmapilgul ehk mõistetamatus autorite koosluses kirjutatud artikkel ei jätka varasemat väitlust eri teadusdistsipliinide ega väitlusloogika teemal, ning seda eelkõige kahel põhjusel. Esiteks oleme ühel meelel, et me ei välju sellest väitlusest vaenlastena, samas ka mitte teineteist ümber veennuna. Teiseks ületaks taoline jätkamine siinkohal mitte ainult võimaliku lugeja, vaid ka meie mõlema enese huvihorisondi. Meil kõigil on väga palju olulisemat, millele keskenduda.

Seetõttu on siinne eesmärk vägagi teine. Loodame, et artikkel on kui mitte enneolematuks, siis ikkagi üsna harvaks eeskujuks hariduses ja muudeski valdkondades kahetsusväärselt sagedaste juhtumite puhul, kus osapooltele enestelegi ootamatult paisunud vaidlus halvab või rikub inimsuhteid, tekitab kohatuid vastandusi ning lõpuks kahjustab tervet valdkonda. Viimast seda enam, kui tegemist on inimestega, kel mõlemal – või kel kõigil – on valdkonnale midagi pakkuda.

Selliste olukordade väärikas lahendamine on kahtlemata üks maailmaga täiskasvanul moel suhtlemise näiteid. See on, võiks isegi öelda, riigimehelik – ehkki meil kummalgi ei ole riigimehe ambitsiooni. 

Ja mis võiks meile selguse tuua? 

Riigimeheks me kumbki saada ei soovi. Ja abi leiame ka eeskätt mitte riigimeestelt, vaid õpetlastelt, kellel on olnud palju sisukaid mõtteid. Meile piisab siinkohal kahest, kes on näinud ühte ja sama probleemi kahel eri viisil. Esimene neist oli Sokrates, kes arutles Phaidrosega armastuse ja paljude muude asjade üle. Selles dialoogis osutab Sokrates, et igasuguseks õpetuseks peab kõigepealt tegema selgeks, kuidas jutuks olevad asjad on määratletud. Ja isegi kui need määratlused osutuvad väärateks, saab vähemalt arutelu kulgeda selgelt ja seesmiselt kooskõlaliselt. 

Ja nii ju ongi: niipea kui selgub, et sama sõnaga saab tähistada hoopis erinevaid asju, ei saa sisukast õpetusest asja, kuni me pole selgeks teinud, millest ühte või teist sõna kasutades räägime. 

Palju sajandeid hiljem täheldas Voltaire oma „Filosoofilises sõnaraamatus“ (ee 1986) „imede“ märksõna käsitledes sedasama probleemi: „Määratle oma mõisted […] või me ei saa mitte kunagi üksteisest aru.“

Kogu meie näilise vastuolu juured on nende kahe targa mehe tähelepanekutega lihtsalt seletatavad. Välja on kukkunud nii imelikult, et seda on lausa lust vaadata. Me mõlemad oleme nõus, et kogu õpetamise ja kasvatamise valdkond laias mõttes ei saa kuidagi toetuda ainult ühele teadmiste ehk siis teaduste valdkonnale. Samuti nõustume mõlemad, et psühholoogia peab tingimata nende teadmiste-teaduste hulka kuuluma. 

Kui me asjast ikkagi väheke erinevalt aru saame, siis võib see tuleneda kivist, mille peaks just psühholoogia kapsaaeda viskama. Nimelt on psühholoogia pakkunud haridusmaailmale mõningaid sisukaid teadmisi ja nende kõrval ka suure portsu niisuguseid, millest hariduse-pedagoogika vallas mingit kasu pole. Kahjuks on selles segaduses jäänud hulk sisukaid ja olulisi psühholoogiateadmisi haridusvalla tähelepanu alt välja. Ja ka psühholoogid peavad veel palju vaeva nägema, et vastata seni küsimata küsimustele, mille vastustest haridusvallal võiks olulist kasu tõusta.

Võib nõustuda või mitte nõustuda kas ühega või mõlemaga meist – või siis mitte kummagagi. Igatahes lähtume soovist olla riigimehelikud ja suhelda maailmaga täiskasvanulikult, seda Gert Biesta eelkirjeldatud tähenduses ja kõige paremas mõttes. Akadeemilistes ametites ja õpetajaametis laiemalt – sest ka õppejõud on õpetaja – on see teatud põhjustel iseäranis keeruline. Ideaaljuhul on nimetatud ametid inimesele kogu eluks. 

Lugemus, teadmised ja arusaamad kujunevad ja ehituvad pikkamööda varasemalt omandatud alusele. Muidugi muutuvad need teadmised ja arusaamad aja jooksul, ent üsna enesestmõistetavalt moodustub mingi üdi, mis ehk õpetajale või õppejõule eneselegi märkamatult saab oluliseks osaks tema identiteedist. See osa on seda suurem, mida enam on inimene pühendunud oma tööle ning mida paksem on tema erialane ja üldine kultuurikiht. Tunnustada, et teistel võivad olla teistsugused arusaamad ja teistsugune mõistestik, tähendab murda välja oma vaimsest mugavustsoonist. Kui kasvõi mõnele lugejale – võib-olla noorele ja õpihimulisele õpetajale? – selles edaspidiseks mingit ajendit suudame pakkuda, on meie ülesanne siinkohal täidetud. Ühtlasi on see sobiv koht soovida kolleegidele ja teistele lugejatele jõulurahu.