Pedagoogikal ehk kasvatusteadusel on oma kindel probleemistik, mida ei käsitle ükski teine teadus – see ei ole eetika, psühholoogia, loogika, esteetika, sotsioloogia, füsioloogia, antropoloogia ega teiste teaduste üksiktunnetuste kokkuvõte.

Kas pedagoogika on teadus? Või kunst? Või mõlemad? Need on nüüdisaja küsimused. Ja esitatakse neid sellepärast, et meie aeg on olematuks tunnistanud paljud need tõed, milles varasematel aegadel ei kaheldud. Alljärgnevalt toetun Peeter Põllu „Üldisele kasvatusõpetusele“.

„Kui tahetakse mingit tunnetust esitada teadusena, peab kõigepealt olema võimalik määratleda täpselt ära see iseloomulik, mis teda kõigist teistest eristab ja on niisiis temale ainuomane. Vastasel juhul segunevad kõikide teaduste piirid ja ühtki neist ei saa käsitleda põhjalikult, tema enda loomusest lähtudes“ – niisuguse nõude püstitas Immanuel Kant oma teoses „Prolegomena igale tulevasele metafüüsikale, mis on võimeline esinema teadusena“.

Pedagoogika on teadus kasvatuse funktsioonist ja kasvatusnähtustest ning on teadus praktika jaoks. Ometi ei ole see ega saagi olla retseptide kogum, andmaks konkreetseid tegevusjuhiseid, nagu näiteks on võimalik anda taime- või loomakasvatuses. Seda sellepärast, et kasvatussuhe on alati subjekti-subjekti suhe, kus igas konkreetses situatsioonis on tegemist ettearvamatute reaktsioonide ja mõjudega, mis tulenevad nii subjektide „subjektiivsusest“ kui ka situatsioonide eripärast. Pedagoogika on teadus, mis teenib elu, mis peab tingimata olema praktikaga seotud. See peab andma mõõdupuu, peab tundma väärtusi, mida taotletakse.

Pedagoogika on väärtusteadus. Kui teadused üldjuhul taotlevad objektiivsust, võimalikult „puhast“ kirjeldust ja seletust, siis pedagoogikas tervikuna seda ei ole ega saagi olla – kasvatusteadus on alati normatiivne teadus, ehkki selle üksikud aladistsipliinid võivad olla ka kirjeldavad-objektiivsed, näiteks õpetamise tehnoloogia või metoodika. Deskriptiivne pedagoogika sarnaselt loodusteadustega küll konstateerib ja üldistab teatud nähtusi, kuid ei anna norme, ei tunne väärtusi.

Peeter Põld kirjutas, et pedagoogikat ei saa olla ilma filosoofiata. Ometi ei tule seda mõista nii, et pedagoogika ise võiks muutuda „asjaks iseendas“, millel pole praktikaga – koolieluga – mingit pistmist. Filosoofia annab kasvatusele nn lähtepunktid: inimesekäsituse ja eesmärgiseade. Pedagoogika peab igapäevase elu virvarris korda nägema ja korda looma, teadus peab suutma kõrgemale tõusta, et paremini näha; teadus peab aru saama oma määravalt suurest tähtsusest inimese loomuliku arengu suunamisel ja mõjutamisel. Just seepärast võime öelda, et pedagoogika kui teaduse südameks on väärtusõpetus, kasvatusfilosoofia (Peeter Põld nimetab seda pedagoogiliseks teleoloogiaks).  

Praktikale orienteeritud teadusena ei saa pedagoogika olla kirjeldav, väärtusvaba – juhtida saab ainult see, kes näeb, kellel on siht, kuhu juhtida.

Pedagoogika on normatiivne teadus. Pedagoogika püstitab norme, juhtnööre toimimiseks. Võime öelda ka teisiti: kasvatusega antakse olemasolev kultuur ühelt põlvkonnalt teisele. See tähendab, et tunnistatakse teadmiste, väärtuste ja normide olemasolu, mille omandamise vajalikkuses ei kahelda. Nii põhjendab pedagoogika normatiivsust klassikaline pedagoogika. 

Teistsugune on reformpedagoogika arusaam: kasvatus pole ei rohkem ega vähem kui võimaluste loomine. Kasvataja on kui hea aednik, kelle ülesanne on valmistada ette terve, toitev pinnas, kus noorel inimesel kasvaksid tugevad juured, mille kaudu ta ise hangib endale seda, mida vajab. Vabadus ja iseregulatiivne areng tagavad parimad tulemused. 

Klassikalise pedagoogika seisukohalt ei ole õige väide, et kasvatusel pole muud teha, kui lapse iseregulatiivsel arengul sündida lasta. See eeldab, et igal lapsel oleks mingi püsiv kalduvus, huvi ja et see ilmneks küllalt varakult. Tegelikult on aga nii, et laps otsib vaheldust, küllastub ruttu ning temas on antisotsiaalseid tendentse ja instinkte. Kust tuleb ühtehoidmine ja koostöö, kui pole ühiseid eesmärke? 

Pedagoogikal on igipüsivad dilemmad. Need näitavad, et kasvatuse vallas, nii nagu igas muuski praktilise elu valdkonnas, on meil tegemist divergentsete probleemidega, millele pole üheseid ja õigeid vastuseid. Kui klassikalise pedagoogika järgi on distsipliin ja kuulekus „head asjad“, siis reformpedagoogika järgi on head hoopiski nende vastandid – vabadus ja isepäisus. 

„Loogika ütleb, et kui miski on hea, siis mida rohkem seda on, seda parem, ja ideaalne distsipliin ning kuulekus oleksid lausa ideaalsed … ja kool muutuks vangimajaks,“ kirjutab Briti majandusteadlane Ernst Friedrich Schumacher „Hämmeldunu teejuhis“. Teisel juhul on vabadus „hea asi“, mis tähendab loogika järgi, et „rohkem vabadust oleks veelgi parem ja täielik vabadus annaks täiusliku hariduse – kool aga muutuks džungliks või isegi hullumajaks“ (samas teoses). 

Vabadus ja distsipliin on täielike vastandite paar. See on tüüpiline divergentne probleem. Kogu koolielu sellistest probleemidest koosnebki. Lahendust võib pakkuda vaid iga konkreetne õpetaja, toetudes mitte loogikale, vaid armastusele laste vastu (samas).

Pedagoogika on kunst. Põhjus on selge, sest kasvatusprotsess ja kasvatussuhe nõuab ja eeldab ainukordset reageerimist, interpretatsiooni, mis võtab arvesse kogu situatsiooni eripära, ja kasvataja-õpetaja on just selles mõttes looja (kunstnik).