• Viimasel ajal kõneldakse palju tehisaru tehnoloogiatest, millesse on triljonite dollarite kaupa raha investeeritud.
• Koolid keelavad nutiseadmete kasutamise oma sisekorra eeskirjadega.
• Riikidele on pandud kohustus ilma põhjendamatu jälgimiseta pakkuda lastele eakohast digitaalsest sisu, samas kaitstes neid sotsiaalmeedia ohtude eest.

„Oh sa pime-pime-pime, maailm on imeline!“ laulsid vandersellid aastakümneid tagasi. Maailm oli mitmeski mõttes imeline paik isegi neil kaugetel ja pimedatel 80-ndatel, kui piiritsooni märgistav kuri silt vandersellide vanderdamiste lõppu märgistas. Aga enamgi imeline on see nüüd. Universaalses mõõtmes on Tõravere astrofüüsikud Jaan Einasto juhtimisel näidanud, kuivõrd imeline on universum oma sümmeetrilise struktuuriga. 

Samal ajal on aga Nobeli majanduspreemia välja antud ka otse vastupidise väljatoomise eest George Akerlofile, Michael Spence’ile ja Joseph E. Stiglitzile asümmeetriliselt informeeritud turgude uurimise eest. Tuleb välja, et meie imelises maailmas on nii sümmeetrilisi kui ka asümmeetrilisi nähtusi, mille mõlema uurimine andekatele inimestele nii au, kuulsust kui ka muid pälvimusi tuua võib.

Imelises maailmamajanduses tundub viimasel ajal olukord samuti pisut asümmeetriline olevat. Kui näiteks mingi ettevõtmine edukaks osutub, siis kasu erastatakse, aga kui asi untsu läheb, jagatakse kannatused ühiskonnaliikmete vahel solidaarselt. Viimase näide on 2008. aasta panganduskriis, kus pankurid rahamaailma kraavi lükkasid ning seejärel arve maksumaksjale esitasid. 

Esimese olukorra näiteks võiks tuua tehnoloogiamaailma. Siin on aga lugu siiski pisut keerulisem ning lõpptulemus veel teadmata. Viimasel ajal kõneldakse palju tehisaru tehnoloogiatest, millesse on triljonite dollarite kaupa investeeritud. Valdavalt laenati see raha maksumaksjalt ettekäändega vältida majanduse kokkuvarisemist pärast juba mainitud panganduskriisi ning samuti pisut hiljem COVID-19 epideemia majandusliku mõju leevendamiseks. Praeguseks pole maksumaksja neist investeeringutest majanduslikku kasu saanud ja küsimus, kas sealt üldse kunagi midagi tagasi tulema hakkab, on veel lahtine. 

President Kaljulaid võttis ChatGPT olemuse hiljuti oma Postimehes avaldatud arvamusartiklis lühidalt, kuid korrektselt kokku: see on lihtsalt „tõenäosuslik tekstisüntesaator, mitte autoriteetne allikas“. 

Tehisaru hind

Tehisaruks nimetatud tehnoloogia, mille suutlikkuse piir on pooljuhuslike sõnaridade loomine, on inimkonnale juba väga kulukaks läinud, rääkimata müstilisest hulgast elektrienergiast ja veekogusest, mida neid tehnoloogiaid võimaldavad andmekeskused kasutavad. Tundub, et see lugu ei pruugi hästi lõppeda. Kui tehisaru tehnoloogiaid kasumit teenima panna ei suudeta, lõhkeb finantsmull, mille sarnast pole inimkond ilmselt pärast Hollandi tulbimaaniat kogenud. Mäletatavasti maksti 1637. aastal enne finantsmulli lõhkemist üheainsa tulbisibula eest praeguses vääringus kuni miljon USA dollarit, lootes see peagi kahe miljoni eest edasi müüa. Ühel päeval aga tulbisibulatele enam ostjaid ei leidunud ning sarnaselt mitme tänase lootustandva ükssarviku loojaga kaotasid rahatargad ka tookord nii oma kui ka kaasrahastajate varanduse.

Kui aga tehisaru siiski majanduslikult kasulikuks osutub, on selle hinnaks vähemalt saja miljoni töökoha likvideerimine, mille tehisaru üle võtab ning seeläbi tehnoloogiafirmadele kasumit toodab. Tehnoloogiamogulid pole oma kasumi jagamisel senini erilist lahkust üles näidanud. Aga isegi kui neid mingil viisil seda tegema veenda õnnestuks ning selle arvel näiteks üldine kodanikupalk sisse seataks, ei ole kodus rohkem või vähem tervislikke jooke pruukides ja arvutimänge mängides elupäevade lõpu poole veeretamine kindlasti see, mida küberneetika rajaja Norbert Wiener kunagi inimolendite inimlikuks kasutamiseks nimetas. 

Millised on need uued inimväärsed tööd, mida oleks võimalik luua, ning millist haridust nendega toimetulemine eeldaks, seda ei oska praegu veel keegi öelda. Hoiatusena mõjub tõsiasi, et Ameerika Ühendriigid kaotasid tööstustootmise Hiinasse suundumise kaudu umbes neli miljonit töökohta. Asendada neid ei suudetud, mis kutsus esile meilgi viimastel nädalatel palju kõneldud poliitilise pöörde. Euroopa on kogemas analoogseid suundumusi.

Siiski kaitsevad tehnoloogiafirmad oma kasumeid jõuliselt ning oleks naiivne arvata, et nende omanikud ei tea, kui õhukesel jääl nad kõnnivad. Iga klikk sotsiaalmeedia platvormil omab teenusepakkuja jaoks rahalist väärtust. Iga internetis tehtud valik või sisestatud sõna muutub reaalse müügiväärtusega andmeteks. Tehnoloogiahiiud on loonud agressiivse maailma, mille eesmärk on kasutajaid võimalikult kaua enda haardes hoida ning neilt võimalikult palju andmeid välja pressida. See on maailm, milles on ka tugevatel ning väljakujunenud vaadetega täiskasvanutel raske orienteeruda. 

Mõelgem siinkohal mõnele tuntud suunamudijale kui Sireenile, kes oma ahvatlevate lauludega paljud oma nõndanimetatud fännid sotsiaalmeediatööstusele tooraineks meelitavad. Aga olukord on palju tõsisem siis, kui tehnoloogilisi peibutusvahendeid rakendatakse laste suhtes. Kus agressiivsete tähelepanu köitmise meetodite ning teadlikult sõltuvuse tekitamisele viivate tehnoloogiliste lahenduste sihtgrupp on lapsed. Praegu praktiliselt puuduvad vahendid laste kaitsmiseks selle maailma eest, kuigi juriidiliselt annab ÜRO lapse õiguste konventsioon selleks vajaliku raamistiku. Küsimus on päevakorral ning lahendusi otsitakse nii meil kui mujal. Aga ma ilmselt ei liialda, väites, et oleme siin alles pika tee alguses.

Lapsed on kerge saak

Professor Sonia Livingstone Londoni Majanduskoolist väitis oma hiljutises esinemises, et taibufonide tunni ajal kasutamise kahjulikkus laste keskendumisvõimele on selge ning tasapisi lahendatakse seda küsimust ka juba kooli tasandil. Koolid keelavad nende seadmete kasutamise oma sisekorra eeskirjadega. See aga on vaid väike osa probleemist. Nagu eespool öeldud, on aeg, mis lapsed sotsiaalmeedia rakendustes veedavad, ning jagatud andmed üks-üheselt väljendatavad rahalises vääringus. 

Püüdes pöörata tehtud investeeringud kasumiks ja vältimaks järjekordse tehnoloogiamulli lõhkemist – ehk mäletab veel keegi dot-comi mulli lõhkemist aastatel 2000–2002 –, võitlevad tehnoloogiafirmad selles eest, et kõigi võimalike vahenditega köita võimaliku suure hulga inimeste tähelepanu võimalikult pikaks ajaks ning pigistada neist välja iga võimalik bitt andmeid. Lapsed osutuvad selles võitluses tihtilugu kergeks saagiks.

Esimese riigina on Austraalia vastanud sotsiaalmeedia teenuse agressiivsusele laste ja noorukite suunas pretsedenditult järsu sammuga. Austraalia parlament kiitis novembri viimastel päevadel heaks seaduseelnõu, mis lõpetab alla 16 aasta vanuste ligipääsu sotsiaalmeedia platvormidele. Seadus jõustub aasta pärast, jättes tehnoloogiafirmadele aega seaduse jõustamiseks vajalike tehnoloogilise vahendite leidmiseks. 

Selgituse kohaselt on seaduse eesmärk kaitsta laste ja noorukite vaimset tervist ja heaolu. Sellise seaduse rakendamine tõstatab aga tehnilisi küsimusi, millele häid lahendusi veel ei ole. Samuti jääb lahtiseks, miks keelata ära sotsiaalmeedia, kui internetis jäävad lastele kättesaadavaks paljud muud teenused, mis ei austa inimväärikust, privaatsust ega heaolu. Aga lõpuks ei ole küsimus siiski mitte keelamises ja käskimises, vaid selles, kuidas lapsi võimalike ohtude eest kaitsta, samal ajal kasutades kõiki neid uusi tehnoloogiaid laste hüvanguks.

Just sellise loogika põhjal on koostatud 2021. aastal lapse õiguste konventsioonile lisatud üldine kommentaar nr 25. Mulle on jäänud mulje, et paljud, kes laste kasutatavate digitaalsete tehnoloogiate kohta arvamusi avaldavad, kaasa arvatud Austraalia parlament, pole selle dokumendi vastuvõtmist pandeemia ajal tähele pannud.

Kommentaar on väga selge selles osas, et koostajatel pole mingeid illusioone küberruumis lastele suunatud ohtude suhtes. Loetelust leiame vägivaldse ja seksuaalse sisu, küberkiusamise, ahistamise, hasartmängud, seksuaalse kuritarvitamise, enesetapu propageerimise ja enesetapule ahvatlemise ning kriminaalses ja terroristlikus tegevuses osalema ahvatlemise. Samal ajal on selles selgelt öeldud, et mõtestatud ligipääsul digitaalsetele tehnoloogiatele on oluline osa laste kodaniku-, poliitiliste, kultuuriliste, majanduslike ning sotsiaalsete õiguste teostamisel. 

Täiskasvanute aruteludest jääb tihtipeale mulje, nagu poleks eelnevalt loetletud õigusi olemaski. Kommentaar viitab ka laste osalusele dokumendi koostamisel, mis on huvitav, kuid harvaesinev praktika. Tihtilugu suudavad aga lapsed probleeme paremini kirjeldada ning pakkuda ka paremaid lahendusi kui kõrgetel moraalsetel või poliitilistel platvormidel kohad sisse võtnud täiskasvanud, kel ainsateks tööriistadeks keelud ja käsud.

Mitte ainult keelamine

Kommentaar näitab, et riikide ülesanne ei ole mitte ainult keelata, vaid ka lastele võimalusi luua. Luua lastele ja noortele võimalusi digitaalsete tehnoloogiate toel täiskasvanuks saada. Samal ajal lasub riigil aga ka kohustus tagada lastele digitaalses ja pärismaailmas toimetamise tasakaal, et nad ka loodusest ja kehalisest tegevusest osa saaksid. Riikidele on pandud kohustus tagada seegi, et inimeste otsesed kontaktid ei kannataks digitaalsete tehnoloogiate kasutuselevõtu tagajärjel. Näiteks pärisõpetaja asendamisel robotiga.

Kohustused, mida viidatud dokument riikidele paneb, ulatuvad palju kaugemale kui need, mida Austraalia parlamentäärid enese ees arvasid seisvat, ning ka need, millest meil kõneldud on. Lühidalt kokku võttes on riikidele pandud kohustus pakkuda ilma põhjendamatu jälgimiseta lastele eakohast digitaalsest sisu, kaitstes neid ülalpool viidatud ohtude eest. Aga otseses vastuolus Austraalias tehtud otsusega lasub riikidel ka kohustus lastele eakohased ning ohutud sotsiaalmeedia teenused kättesaadavaks teha. 

Tehnilised küsimused, mis on 25. kommentaari tingimuste täitmiseks vaja lahendada, on tõsised. Samal ajal on tehnoloogiahiidudel siin suurepärane võimalus näidata, et nad tõepoolest hindavad neid investeeringuid, mis ühiskond on neisse teinud, ning et nad need küsimused lahendavad. 

Et see lugu aga tühjaks jutuks ei jääks, on riikidele pandud kohustus tehnoloogiafirmasid selliseid lahendusi leidma innustada. Kui tõepoolest oleks kuidagi võimalik teha nii, et lapse õiguste konventsiooni siin kirjeldatud osas nii meie väikesel maal ja ka mujal päriselt rakendataks, oleks maailm vandersellidele oluliselt imelisem paik kui praegu. Ehk julgeb keegi kunagi kusagil ka küsida, miks seda kolme aasta jooksul veel tehtud ei ole. Pole märgata isegi kavatsust seda teed mööda minna.

Siiski, nagu vanasti öeldi: kuigi olukord on suurepärane, ei ole see täiesti lootusetu. Just viimastel päevadel on Euroopa Komisjon kiitnud heaks ühe väikese digihariduse poliitika projekti, milles ka Eesti haridusteadlased osalevad. Ma ei välista võimalust, et austatud lugejad neilgi veergudel sellest ettevõtmisest edaspidi lugeda saavad.