Väljaõppinud teraapiakoer Klaus õpetab lastele sotsiaalseid oskusi ja sõbralikkust. Klausi töö on olla laste sõber.

Kui tavaliselt on koerad kooli territooriumil keelatud, siis Pelgulinnas Ristiku Põhikooli õuel avaneb kord nädalas vaatepilt, kus algklassilaste seltsis jookseb ringi, hüppab, roomab laste jalgade vahelt läbi ja vahel ka istub energiline ja sõbraliku loomuga segavereline koer. Kohe näha, et väga sõbralik. Tuleb välja, et tema nimi on Klaus ja ta töötab Ristiku koolis teraapiakoerana nii õues kui klassiruumis.  

Väljas paneb ta lapsed kerge vaevaga liikuma – õnnelik koer on jooksev koer ja õnnelik laps on liikuv laps. Väljas käiakse iga ilmaga, mängitakse ja tehakse harjutusi. Tubased tegevused on rahulikumad. Aga nii väljas kui sees õpivad lapsed koera abil reegleid ja üksteisega sõbralikult suhtlema.

Lapsed ütlevad, et Klaus on nunnu, lõhnab hästi ja on karvane. „Ükski kahejalgne õpetaja seda ei ole.“

Selge sõnum ja sõnadeta suhtlemine

„Klaus teeb tööd, mida ükski kahejalgne teha ei suuda, isegi mitte terapeut või psühholoog,“ iseloomustab Klausi perenaine, kunstiterapeut ja -õpetaja Mai Sein-Garcia oma hoolealust ja koostööpartnerit. „Ta toob kooli ka need koolitõrkega lapsed, keda mitte keegi teine ei suuda siia tuua.“

Ainuüksi Klausi viibimine klassis tekitab heaolutunnet. Terapeut ütleb, et sotsiaalsete oskuste õpetamisel ei saa keegi hakkama sellega, mida teeb Klaus. „Keegi, isegi kõige püüdlikum õpetaja ei suuda luua kontakti teismeliste „kapuutsidega“. Õpetaja ei saa pista nina kapuutsi alla, Klausil on kontakti luua hoopis lihtsam.“

Klaus on siiralt rõõmus, kui näeb tuttavat last. Mitte keegi teine koolis ei oska niimoodi rõõmustada – ninaotsast sabaotsani. „Lapsele on väga oluline, et teda märgataks ja peetaks oluliseks,“ selgitab terapeut. „Seda tunnet oskab Klaus lastes suurepäraselt tekitada, eelkõige individuaaltundides.“

Kuidas on Klaus seotud loovteraapiaga? Lühidalt öeldes: loovtööde kaudu. Mai Sein-Garcia teeb koolis loovteraapiat preventiivsel ja sekkumise tasandil. Viimasel puhul on midagi juba juhtunud – koolitõrge, koolikiusamine jms – ja lapsel on vaja tugiteenuseid. Preventiivne tasand tähendab aga sotsiaalsete oskuste programmi, mille kõik esimesed klassid läbivad. „Sellel tasandil püüame kooliga seotud probleeme ennetada.“

Kunstiteraapias väljendatakse õpetaja-terapeudi sõnul puudutuste ja keha kaasatuse abil seda, mida ei saa sõnadesse panna. Seda ongi hea teha koostöös koeraga. Klaus on hea impulsside kontrollija ja piiride vedaja – kui tahab olla üksinda, siis annab sellest märku, kui tahab mängida, siis küsib. 

Esimesel poolaastal teevad lapsed loovtöödest raamatu „Mina ja Klaus“. See psühhoedukatiivne töö käsitleb teemasid, mida lastel läheb koolis toime tulemiseks vaja. Üks osa on näiteks „Minu ja Klausi tunded“ – oluline, et laps tunneb ära, oskab nimetada ja mõistab enda ning kaaslase (ka koera) tundeid. Kõrvutatakse enda ja koera tundeid, abiks inimese näoilmeid kujutavad pildid kõrvutatuna koera kehakeelega. 

Veel räägitakse tundides inimestele ja Klausile olulistest sõnadest (töölehed). Iga teema juurde teeme loovtöid oma tunnetest või koostööd nõudvaid harjutusi. Laps kogeb raamatu valmimisel eduelamust. Eduelamust kogeb ta ka siis, kui annab Klausile käskluse ja koer teeb, mida öeldi.

Oluline teema lastega on seotud vaimse tervisega. Näiteks on töö fotodega, kus on kõrvuti Klausi ja lapse enda foto. Räägitakse ja joonistatakse sellest, mida on vaja, et olla vaimselt terve: hästi magada, liikuda, süüa tervislikult, suhelda sõpradega. „Sealjuures saab teha juttu sellest, kas kõigil on keegi koolis, kellega suhelda – kiusamise ennetamine –, ning mida teha siis, kui tunned end üksikuna.“ 

Klaus tunneb poolsadat käsklust ja käemärki, temaga saab suhelda ka laps, kes eesti keelt ei oska. Nii aitab koer kaasa eestikeelsele õppele üleminekulgi. Silmside, harjutused, grupitöö. Laps annab käskluse ja koer täidab selle – oluline on sõnumi selgus. Seeläbi õpib laps ütlema sõnu nii, et koer saab aru. 

Kutsub kooli ja liikuma

Perenaise sõnul tekitab Klaus lastes tunde, et nad on kooli oodatud, sest Klaus tunneb ära ja tervitab lapsi, kellega ta koos töötab. „Ükski õpetaja ei oska kohtumise üle niimoodi rõõmustada nagu Klaus – ninaotsast sabaotsani.“ Seeläbi tekib lapsel turvatunne, mis on õppima hakkamise väga oluline eeldus. Eriti neil, kellel on koolist halb kogemus. 

„Lapsed tahavad tulla tundi, kus on Klaus. Mõned tulevadki kooli üksnes tema pärast.“ COVID-i ajal oli Klaus see, keda distantsõppe videotundides päriselt näha taheti. Ta saab läbi nii kiusaja kui kiusatavaga, tal on suured hambad, aga ta ei kasuta neid. Lapsele, kellel pole sõpru, mõjub Klaus julgustavalt – nii on tal koolis vähemalt üks sõber. 

Klaus on hingelt ja vaimult mingis mõttes lastega samal tasandil ja lapsel on tema kaudu lihtsam kooliga suhestuda. Esimestes klassides on väga oluline õppida olema ja käituma nii, et sa teistele haiget ei tee. 

„Väga oluline on õppida austavat hoiakut. Klausiga ei tohi keegi lugupidamatult käituda ja lapsed mõistavad seda väga hästi,“ räägib terapeut. „Samamoodi peaksime käituma ka kaaslasega. Ka siin teeme mitmesuguseid loovharjutusi, mis nõuavad kaaslasega arvestamist, nt maalime järgemööda, jagame materjale jne.“

Et teraapiakoer püsiks vaimselt terve, peab ka tema saama suhelda oma sõpradega, teiste koertega ringi joosta. Koerad ja inimesed on mõlemad väga sotsiaalsed.

Klaus kutsub väljas lapsi liikuma ja mängima, ta teeb seda kogu oma olemusega. „Loovvahendeid kasutades saame muuta liikumise visuaalseks, näiteks suurelt suurte pintslitega joonistades või kevadel väljas veega joonistades,“ lisab terapeut. „Saame ka fikseerida liikumise, näiteks kriitidega asfaldile varje joonistades.“

Võitnud usalduse ja poolehoiu

Klaus on kuueaastane varjupaigast pärit koer. Esimene koer peres, kus on mitu last ja kass. Ta käis kolm aastat koertekoolis, seejärel Aegviidu Loodus- ja Loomateraapia Keskuses, kus sooritas teraapiakoera eksami. Klausi kuulekustreener Hanna-Maria Zeilanova on peremehe hinnangul supertreener ja tõeline koeralausuja.

Ilma peremeheta Klaus lastega kokku ei puutu. Koolis töötab ta ühe päeva nädalas. Ta on pälvinud õpilaste, lastevanemate ja kooli juhtkonna usalduse ja poolehoiu. Kool maksab talle toiduraha. „Kui mina terapeudina näen, et teraapiakoer on lastele hea, siis toetatakse minu tegevust,“ sõnab Sein-Garcia. „Kolleegid on ikka väga toetavad. Koer tekitab ka neis hea tunde.“

Kõik vanemad, kelle lastega Klaus tööle hakkab, annavad õppeaasta alguses selleks kirjaliku nõusoleku. „Kuue aasta jooksul ei ole ükski vanem vastu olnud,“ nendib terapeut. „Ollakse rõõmsad, et koer on koolis tööl.“