On ülemaailmne probleem, et ekraanimeediat kasutavad üha nooremad lapsed, tõdeb Tartu Ülikooli arengupsühholoogia professor Tiia Tulviste, kes enne koroonapandeemiat uuris oma uurimisgrupiga, kuidas vanemate ekraaniaeg mõjutab nende laste ekraaniaega ning kõne- ja suhtlusoskuste arengut. 

Tiia Tulviste, mida uurimuse tulemused näitasid ja mis teid ennast kõige rohkem üllatas?

Uurimus kinnitas, et ülemäärane digiseadmete kasutamine on seotud lapse kõne ja sõnavara aeglasema arenguga. Palju on tehtud uuringuid teismeliste kohta, meie uurisime 2,5–4-aastasi lapsi, sest just selles vanuses pannakse alus tervislike harjumuste ja eluviiside kujunemisele ning mõistlik on sellele tähelepanu pöörata. 

Palusime vanematel hinnata, kui palju iga pereliige nädalavahetusel ekraani ees aega veedab. Selgus, et lapsed, kes kasutasid ekraani vähem, said sõnavara- ja grammatikatestis paremaid tulemusi kui lapsed, kes olid pikka aega ekraani ees. Mida pikem oli telerivaatamiseks või arvuti- ja videomängude mängimiseks kulunud aeg – kas siis lapsel endal või tema isal-emal –, seda tagasihoidlikum oli lapse kõneoskus.

Minu jaoks oligi kõige suurem üllatus, et seadmete kasutusmuster oli ühe pere raames väga sarnane: kui vanemad veetsid ekraani ees palju aega, tegid seda ka lapsed, ja vastupidi. Meie uuringus osales 421 peret üle Eesti, kes jagunesid ekraaniaja kasutuse järgi kolmeks: madala, keskmise ja suure ekraanikasutusega pered. Keskmiselt olid lapsed ekraani ees 1,8, emad 4 tundi ja isad 4,3 tundi. Suure ekraanikasutusega peredes veetsid vanemad seadmetes ligi seitse ning lapsed pea kolm tundi päevas. Vaid kolmandik lastest ei ületanud WHO soovitatud ühte tundi ekraaniaega ning ainult 6,7% lastest ei kasutanud ekraane üldse. 

Sarnaselt teiste maade uurimustega tuli ka meie töös selgelt välja seos vanemate haridustasemega: vanemad, kellel on kõrgem haridustase, kasutavad ise vähem ekraane ja nende lapsed samuti. Need vanemad suhtuvad skeptilisemalt ka sellesse, kui arendav digiseadmete kasutamine lapse arengule on. Üldiselt aga on see ülemaailmne probleem, et üha nooremad lapsed kasutavad ekraanimeediat. 

Kuidas saab seda suunata ja mõjutada?

Eks ikka vanemaid teadlikumaks muutes. Selles vanuses lapsed, keda meie uurisime, ju ei hangi endale ise nutiseadmeid, vaid seda teevad nende vanemad. Nii et pole mõtet lastega pahandada. Uuringu üks oluline sõnum ongi panna vanemaid rohkem mõtlema sellele, et nad ei läheks digiseadmete kasutamisega liiale. 

Kas põhjus, miks vanemad lapse ekraaniaega ei piira, on mugavus?

Mitte ainult. On uuritud ka seda, miks vanemad istuvad nii palju ekraani ees. Tihti on see seotud lapsevanema tööga, samamoodi ei ole üksikvanemal – neid on Eestis väga palju – võimalik olla kogu aeg lapse päralt. Tihti ongi põhjus, miks vanem lubab lapsel digiseadmeid kasutada, vajadus ise samal ajal koduseid toimetusi ja muid vajalikke asju teha. Samuti tahab lapsevanem mõnikord puhata ja elust rõõmu tunda.

Üsna levinud on seadmete kasutamine rahustus- või meelitusvahendina: lapsele öeldakse, et kui ta teeb seda, teist või kolmandat, tohib ta telekast multifilme vaadata, või antakse talle nutitelefon kätte. Olen ise kõrvalt kuulnud, kuidas ema lapsehoidjale ütleb, et kui laps jonnima hakkab, näidaku too talle mõnda filmi. Last digiseadmetega meelitada või premeerida ei ole õige, sest nii ei õpigi laps ära, kuidas ebameeldivate olukordade ja tunnetega hakkama saada.

Digiseadmete kasutamine ei ole ju läbinisti halb.

Kindlasti mitte, nendega saab teha ka kasulikke asju ja õppida. Kasutusaja piiramise kõrval tulebki pöörata tähelepanu sellele, mida laps digiseadmes teeb, ja kas sisu, mida ta vaatab, on üldse lastele suunatud. Samuti on tähtis interaktiivsus ehk et laps seadmes aktiivselt midagi teeks. Näiteks Skype’is rääkimine on suhtlemisoskuse arendamiseks isegi hea, samamoodi nagu mõni arendav joonistamisprogramm.

Kindlasti ei ole nutiseadmed kõigi hädade põhjus, aga need on üks asi, mis võib mõjuda lapse arengule halvasti. Kuigi vanemad võtavad lapsi üha rohkem endaga igale poole kaasa, näeme bussis, mänguväljakutel, söögikohtades küllalt sageli pilti, et kõik pereliikmed istuvad, pilk nutiseadmel, ega suhtle omavahel. Ja isegi kui suhtlevad, heliseb vanemal vahepeal telefon ja ta võtab vastu sõnumeid, mis häirivad lapse ja vanema vahetut suhtlust ning mõjuvad lapsele halvasti.

Muret teevadki need olukorrad, kui seadmeid kasutatakse lapsega suhtlemise või last arendava tegevuse arvelt – lapsel jääb selle tõttu vähem aega teiste lastega mängida või vanematel lapsega vestelda, mängida, raamatut lugeda. Väikelapse kõne arenguks on kõige olulisem silmast silma suhtlus lapsega ning ühist nutivaba perega koos tegutsemist peaks olema oluliselt rohkem.

Olete varasemalt uurinud kasvatusviise eri kultuurides ning võrrelnud Eesti, Soome, Rootsi, Ameerika peresid. Mis nendest uurimustest teile silma jäi?

Jah, mõni aastakümme tagasi oli mul võimalus sedasorti uurimusi teha. Hakkasime neid tegema kohe pärast Eesti taasiseseisvumist 1990. aastate alguses. Jäi silma, et Eesti kodudes räägiti kaheaastastega vähem kui teistes riikides, ja ka meie kaheaastased ise rääkisid vähem. Vanemad suunasid lapsi palju ning kasutasid kontrollivat ja direktiivset kõneviisi. Meenub ka üks Rootsi, Soome ja Eesti laste võrdlev uurimus, kus paluti lastel joonistada. Eesti lapsed joonistasid tehniliselt väga hästi, kuid olid mures, kuidas see neil välja tuleb, Rootsi lapsed ei mõelnud tulemusele, vaid tundsid joonistamisest rõõmu.

Kuidas on eestlaste kasvatusviisid ajaga muutunud?

Muutunud on põhimõtted, mida kasvatuses õigeks peetakse. Praegusel ajal ei arva Eestis enam keegi, et lapsi peab kogu aeg rangelt kontrollima või et kõige tähtsam on kasvatada kuulekust. Praegu lähtutakse üha rohkem laste soovidest ja huvidest ning pakutakse neile valikuvõimalusi. Samas vajab laps piire, sest muidu ei õpi ta end kontrollima. Õnneks saab täiskasvanu lasta lapsel valida mitme asja vahel, mis on kõik arendavad. Suur muutus on toimunud laste karistamises, mis on hästi tore. Rootsis tauniti juba 1990. aastatel, kui keegi last tutistas või tema peale häält tõstis. Ka Eestis on selleni jõutud, et karistamist tuleb vältida. Aga kiita eestlased endiselt eriti ei oska. Meie lapsed kuulevad liiga harva, et nad on tublid ja midagi hästi teevad. 

Ärevust ja käitumisraskusi on lastel üha rohkem, millega seda seletada? 

Ühelt poolt ongi praegune aeg ärev, nii et suuresti võib põhjus olla selles. Teisalt osatakse probleeme varasemast paremini ära tunda. Erinev on ka see, et kui vanasti rääkisid täiskasvanud omavahel lapse juuresolekul asjadest, mis võisid teda hirmutada, sageli mõnes teises keeles, siis praegusel ajal me ei varja laste eest halbu ja ohtlikke asju, mis mõnes mõttes on ju hea. Seda tähtsam on lapsega ka nende teemadega kaasnevatest negatiivsetest tunnetest rääkida. Last tuleb ohtude eest hoiatada ja talle toimuvat selgitada, mitte teda saadud teadmise või kogemusega üksi jätta.

Kas on uuritud, kuidas lasteaias käimine lapse arengut mõjutab? 

Seda on uuritud ja leitud, et suurele osale lastest ei jagu lasteaias piisavalt kõne arengu seisukohalt hädavajalikku individuaalset tähelepanu ja suhtlemist. Mahukad uurimused eri maade eri vanuses lastega näitavad, et ainult 7% lastest saab lasteaias nii palju suhelda, kui on nende arenguks vajalik, kusjuures just 1,5–2-aastastega suheldakse lasteaias oluliselt vähem kui kodus. Just sõimerühma lapse jaoks on eriti tähtis, et õpetaja suhtleks ka ainult temaga, mitte terve rühmaga korraga. Kindlasti oleks abi sellest, kui rühmad oleksid väiksemad. 

Ühest uurimusest tuli välja, et lastel, kes veetsid nädalas 40 tundi või rohkem lasteaias, oli kõne kehvemini arenenud. Samuti näitavad mitmed uurimused, et lastel, kes varakult lasteaeda pannakse, võib tekkida edaspidi emotsionaalses ja sotsiaalses arengus rohkem probleeme. Ka on leitud, et võrreldes kodus kasvanud lastega on lasteaias käinud laste seas rohkem agressiivseid lapsi.

Samas lapse jaoks, kelle vanemad on tööga väga hõivatud või kes kasvab probleemses peres, on väga hea, kui ta varakult lasteaeda viiakse. Lasteaial on ju ka mitmeid arendavaid külgi – näiteks õpivad lapsed seal omavahel suhtlema ja iseseisvuvad kiiremini.

Ühest uurimusest tuli välja, et kõrgema haridustasemega vanemate puhul lasteaed pigem soodustas lapse kõne arengut, kuna lisaks lasteaiale tehakse toredaid ja last arendavaid tegevusi ka kodus perega. Suur osa vanematest loeb lapsele vähemalt korra päevas raamatut ette või loetakse lapsega koos. 

Kas meil on midagi ka esivanemate kasvatuspõhimõtetest õppida?

Kindlasti on. Kui vanasti mängisid lapsed koos naabrilastega õhtuti pimedani õues ja võtsid koos igasuguseid põnevaid asju ette, siis praegu on laste elu paljuski vanemate korraldatud, täiskasvanud on kogu aeg juures ja jälgivad, mida lapsed teevad.  

Arengupsühholoogias on hakatud üha rohkem rääkima vajadusest anda lastele rohkem vabadust, sest muidu nad ei õpigi ise endale tegevusi välja mõtlema. Üha enam seostatakse ka laste vaimse tervise probleeme sellega, et laste elu on täiskasvanute poolt samm-sammult kontrollitud ja kavandatud. Psühholoogid leiavad, et lapsel peabki vahel igav olema, muidu ta ei kasva ettevõtlikuks inimeseks. 

Milline uuring teil praegu käsil on? 

Lõpule on jõudmas uuring, kus me võrdleme enne koroonaaega tehtud ja eespool jutuks olnud 2,5–4-aastaste laste ekraaniaja uuringu tulemusi uutega. Kuna koroonaaeg mõjutas inimeste eluviisi väga palju, tahtsimegi teada, kui suur oli selle mõju kodusele keskkonnale: kas tõesti on lapsed nüüd veel rohkem ekraani ees ning millised on nende kõne- ja suhtlemisoskused ja vaimne tervis.