Usun, et mitte keegi, kellel endal see kogemus puudub, ei suuda ette kujutada erivajadusega lapse ema argipäeva. Oma loo rääkis ema, kelle mõlemal kaheaastase vanusevahega pojal on diagnoositud autismispektrihäire.

Ema meenutab, et laste diagnoosist teada saada ja sellega leppida polnud lihtne. Kui vanem poeg hakkas lasteaias käima, avastas õpetaja, et laps on teistmoodi. Ema ise oli samuti juba hoiatavaid märke tähele pannud, aga noore emana ei tahtnud ta seda endale tunnistada. Ka nooremal pojal avaldus sarnane käitumismuster, küll mõnevõrra kergemal kujul. Lapsed ei saanud jääda tavalasteaeda ega minna kodulähedasse kooli, vaid hakkasid käima erikoolis, kus on nende jaoks sobiv õpikeskkond. 

Kui algklassides õppis vanem poeg üks ühele õppes ja noorem nelja õpilasega klassis, siis tasapisi on mõlemad harjunud suurema klassiga. Ema sõnul on poiste edasiminek nii kõnes kui ka muudes oskustes olnud silmanähtav. Ka iseseisvust on mõlema puhul juurde tulnud. Lapsi laagrisse saata või ise kodust pikemaks ajaks ära minna ta siiski ei saa. Juba seepärast, et poisid ei tule ise selle peale, et hommikul hambaid pesta, õhtul ööriided selga panna ja külmkapist süüa võtta. 

Ema ütleb, et kuigi koolis tegelevad lastega pädevad õpetajad ja spetsialistid ning pakutakse kõikvõimalikke arendavaid tegevusi ja teraapiaid, ei saa ainult koolile lootma jääda, nagu osa vanemaid kahjuks teeb. Ka kodus tuleb lapsi arendada ning neile kogemusi ja elamusi pakkuda. Lapsed peavad hakkama saama ka siis, kui vanemat enam nende kõrval ei ole. 

Ema on püüdnud poegi pisikesest peale kasvatada nii, et nad saaksid endaga hakkama ja tuleksid igapäevaasjadega toime. Ta on poisse algusest peale võtnud nagu terveid lapsi ja õpetanud neile, mis on õige ja mis vale. Mõlemad teavad, et venda ei tohi lüüa, omavahel tuleb sõbralikult läbi saada ja asju jagada, et pahandusele järgneb karistus. Samuti kaasab ema neid kõigisse tegemistesse: õpetab poes, kuidas ostude eest maksta, kaupu kotti laduda ja kotid korterisse kanda. Nädalavahetustel käiakse mere ääres, metsas, loomaaias, muuseumis, pargis ratastega sõitmas. Ka väsinuna töölt tulles sunnib ema end lastega õue minema, sest nemad oleksid muidu päevad otsa toas. Ema sõnul ei kao autismispektrihäire kuhugi ja ta püüab teadlikult leida lastele tegevust, mis annab nende päevadele mõtte.  

Ema tunnistab, et elu kahe erivajadusega lapsega ei ole lihtne ning kuigi ta püüab näida tugev, tuleb ette väga keerulisi päevi, täis masendust, muremõtteid, kurbust ja lootusetust. Samas teab ta, et paljud pered on veel palju raskemas olukorras, ning püüab mõelda rohkem headele asjadele ja tunda poegade igast väiksemastki edusammust rõõmu. Ema sõnul on pojad õpetanud talle kannatlikkust, oma lubadustest kinnipidamist ja elu lihtsust. 

Paari aasta pärast ootab vanemat poega ees kooli lõpetamine, mille peale ema pole tahtnud ega julgenud veel mõelda. Kõige hirmsam ongi tema sõnul teadmatus sellest, mis saab. Teiste sarnases olukorras olevate lapsevanemate kogemused igatahes lootust ei anna. Isegi kui noor on võimeline juhendaja abil osalise ajaga töötama, ei leidu tööandjaid, kes on valmis sellistel tingimustel tööd pakkuma. Ka ei ole nende piirkonnas ühtki sotsiaal- ega tugikeskust, kuid Eesti teise otsa ei raatsi ema poegi saata. Lisaks on teenusele saada tahtjatest väga pikk järjekord. Kõige rohkem kardabki ema seda, et pojad jäävad koju ja kooliaeg on sel juhul maha visatud aeg. 

Kuigi probleemist on räägitud tüütuseni palju ja otsustajad muudkui arutavad, kaardistavad, analüüsivad ning lubavad leida lahendusi, jätkub kõik vanaviisi. Aga need noored ja pered vajavad päriselt abi.