Korra kuus teeb suvel Lähte Ühisgümnaasiumi direktori ametisse asunud Martin Pent ülevaate oma eelmise kuu tegemistest.
Varem ilmunud: Alustav direktor ehk Haljaleoksale jõudnud innovatsiooniguru, Koolijuhiks kasvamise käänuline teekond
Mis tahes tööalast edenemist on teaduspärast kombeks võrrelda redelil ronimisega, antud juhul siis karjääriredelil. On elualasid, kus see redel on teadlikult tehtud võrdlemisi pikk ja niipea otsa ei saa. Midagi sellist näeme sõjaväelase puhul, kes alustab reamehena, kuid võib sammhaaval edenedes lõpuks kindralipaguniteni jõuda. Akadeemilises maailmas algab teekond kraadiõppurina, mis pika töö tulemusena võib välja viia uurimisgrupi juhiks või professoriks saamiseni; ja eraettevõtluses on analoogseid ametiredeleid muidugi hulgi ja erinevaid. Õpetaja klassikalisel karjääriredelil on pulki pigem vähe, või vähemalt senini on vähe: nõnda ongi paljud riigi helgemad pead mõtlemas välja astmeid, mis paneksid inimese tahtma oma töös areneda. Seda nimetatakse teatavasti karjäärimudeliks.
Vahetevahel aga juhtub, et mõni teeb natuke pikema hüppe – nagu trepist kõndija võtab järsku üheainsa sammuga mitu astet korraga. Küsimus pole mitte selles, kas nii tohib, vaid kas see on nõnda edenejale kasulik või on vaheetappide läbimine enesekindlalt edasi liikumise vältimatu eeltingimus. Kuulun ju ka mina nende hulka, kes on sattunud koolijuhi kohale otse klassi eest, õpetaja rollist. Õpetaja karjäärimudelit silmas pidades oleksin nagu väikest viisi sohki teinud, samas ise ma end valemängurina ei tunne.
Kas ja kuivõrd on loodav karjäärimudel õpetajatele atraktiivne, seda näitab aeg. Loomulikult ei soovi kõik kooliõpetajad saada õppe- või koolijuhiks, kuid seda huvitavam on näha, kas sihiks olev palgalisa julgustab õpetajaid taotlema näiteks meisterõpetaja kutset rohkem, kui seda senini on tehtud. Lõpuks on ju tegemist kõrgeima tipuga, milleni üks õpetaja oma ametis küündida saab, sealt edasi pole enam kuhugi minna ega kellelegi midagi tõestada. Või õigupoolest on sealt edasi võimalik minna küll, ent paraku vaid tagasi, kuna kõrgeim ametijärk on teadupärast tähtajaline ehk ajutise loomuga.
Vaadates kõiki neid pädevusi või õigemini imevõimeid ja vägitegusid, mida üks meisterõpetaja peab olema võimeline ette näitama, vajub küll suu lahti – ma kahtlen, kas ükski koolijuht isegi pooltele neist nõuetest ausameelse ristikese taha kirjutada saaks. Olen näinud pedagooge kandmas T-särke kirjaga „Õpetaja – sest multifunktsionaalne ninja ei ole ametinimetus“, kuid säärasele imepedagoogile esitatud nõudmiste kõrval tõmbuksid kõikvõimalikud ninja’d kiiresti näost kaameks ning ka inimese kuju võtnud Šveitsi armeenuga poleks Eesti meisterõpetaja kõrval enamat kui vaid tühine kärbsemust.
Kui õpetamismeister saabki olla vaid keegi, kes on „loonud projekti- või arendusmeeskonna ning juhtinud selle tööd organisatsioonis ja riiklikul või rahvusvahelisel tasandil, arvestades projekti või arenduse eesmärke“ ja „analüüsinud õpiprotsessi, määratlenud probleemid, sõnastanud haridusuuringu (sh tegevusuuring) eesmärgi(d) ning kavandanud ja viinud läbi uurimistööd, kasutades sobivaid meetodeid ning arvestades valdkonna uurimistöö eetikat“ ning teinud mõistagi kõike seda, mis kahe eelmise suvaliselt valitud kompetentsi vahele jääb, siis küünik minus leiab, et parem ongi, kui sellest pesast moodsal karjäärimudelil edasi rühkides kuidagi mööda saab põigata. Mis edasi, kas meisterõpetaja peaks ka Augeiase tallid ära puhastama?
Plaanitavad õpetaja ametijärgud meenutavad kangesti veeblite auastmeid sõjaväes. Esiteks on neid umbes sama palju (alustav õpetaja, õpetaja, vanemõpetaja ja meisterõpetaja koolis vs. viis veebli auastet kaitseväes) ja teiseks on mõlema grupi näol tegemist praktikutega selle parimas mõttes. Kui õpetajaid tituleerib rahvasuu maa soolaks, siis veeblite kohta kirjutab Vikipeedia, et nad on „Eesti Kaitseväe „selgroog“, nende praktiline juhtimiskogemus on saavutatud tänu pikaajalisele teenistusele, elukestvale õppele ning vahetule tegelemisele reakoosseisuga.“ Ühisosa on ilmne.
Seal, kus sõjaväelises hierarhias järgnevad ametiredelil üles rühkides üksteise järel ohvitseride eri auastmed, on õpetaja karjääriredel juba võrdlemisi tühi. Õppe- ja arendusjuhid ning igat masti koordinaatorite positsioonid küll on, kuid kes veel kõrgemale tähtede poole pürgida tahab, peab lõpuks nii või naa kooli sinnapaika jätma ning liikuma kõrgemale üldistustasandile, kas siis kuhugi haridusosakonda, ametnikuks ministeeriumisse vms. Kuid üks on kindel: mida kõrgemale ameti- või karjääriredelil ronida, seda nõrgemaks jääb side redeli alumistel pulkadel askeldajatega.
Kaitsejõude silmas pidades polegi see teab mis probleem, kuna eesmärk ongi vormida ühtne löögirusikas osaliste individuaalsuse arvelt, mis on teisejärguline. Aga hariduses on taotlus vastupidine ja nii õpilaste kui õpetajate individuaalsus on vähemalt sõnades kõige olulisem. Seetõttu on ka karjääriredeli eri pulkadel olevate otsustajate ja praktikute vahelised lõhed sageli eriti valusad ning probleem seda suurem, mida enam direktor, ametnik või minister tavalises klassis toimuvast irdub.
Lisa kommentaar