Olen väga suur muuseumide aktiivõppeprogrammide armastaja ja harrastaja. Kuna töötan Miina Härma Gümnaasiumis, pärineb minu kogemus suuresti Tartu linnast. Tartu pakub munitsipaalkoolide õpilastele võimalust saada osa koolivälistest aktiivõppeprogrammidest, tunnimahu alusel saab valida nimekirjast programme eri kooliastmetele, sh gümnaasiumile. Programme pakutakse kolmes valdkonnas: loodusainetes, täppisteadustes ning humanitaar- ja sotsiaalvaldkonnas.

Olen aus – varasemalt nii pealinnas kui ka Tartu maakonnas töötades puudus mul selline võimalus ning ma ei osanud muuseumidelt midagi sellist oodata. Kuid aeg on edasi liikunud ning mäluasutused vägevat tööd teinud.  

Miina Härma Gümnaasiumis on välja kujunenud põhimõte, et üks klass osaleb õppeaasta vältel ühes linna tasutavas programmis. Kõik valikus olevad programmid on mõistagi kooskõlas riikliku õppekavaga. Nii olen mina saanud oma õpilastega osaleda ajalootunnis Tartu Ülikooli muuseumi Vana-Kreeka mütoloogia, keskaegse kiriku ja nähtamatu keskaegse Tartu programmis; linnamuuseumi KBG kongide programmides ning ka ERM-i talurahva seaduste programmis. 

Programmide nimekirjad ja tutvustused vahendab õppejuht iga õppeaasta alguses ainegrupijuhtidele, kes koostöös oma liikmetega panevad plaani paika. Määrata tuleb ka eeldatav külastamise aeg – õpetajatena me ju umbkaudu teame, millal üks või teine teema käsitlemisele tuleb, ning kui aeg käes, võtab muuseumiõpetaja meiega ise ühendust. 

Selline koostöö on ülimalt mugav. Suurim väljakutse on siiski ajastus. On ka minul ette tulnud, et intensiivsed ja tihedad koolipäevad muudavad õppeaasta alguses tehtud plaane. Tunniplaanid muutuvad ja mis seal salata – juhtub ka seda, et oled õpetajana mõne klassiga kavandatust maha jäänud. Kuid minu kogemus näitab, et muuseumid on äärmiselt vastutulelikud ja paindlikud. 

Õpetajal tuleb olla tõeline logistik, sest lisaks eespool mainitule tuleb silmas pidada õpilaste söögivahetundi, edasi-tagasi liikumisele kuluvat aega. Heal juhul jõuab muuseumi jala, aga näiteks ERM-i minnes lisandub seal olemise ajale sõiduaeg ühistranspordiga. Muide, pole naljaasi, kui otsebuss väljub vaid korra tunnis. See tähendab, et pean aega – nii õpilaste kui ka enda oma – mõne teise ainetunni arvelt näpistama. Siiski on kolleegid muuseumi külastust alati soosinud, püüan seda meeles pidada, kui minu tunni arvelt kuskil käiakse. Arvan, et transport ja sellele kuluv aeg ongi suurim muuseumi külastamise takistus, julgen arvata, et isegi mõjuvam kui programmi maksumus. 

Kuid tulemus on pingutust väärt! Sest kust muidu saab 7. klassi õpilane teada, et Toomemäel muuseumina tegutsev hoone oli tegelikult juba keskajal ehitatud toomkirik. Lisaks saavad õpilased oma silmaga keskaegse arhitektuuristiili tunnuseid tuvastada ning läbi virtuaalreaalsuse prillide kogeda ja tajuda Toomkiriku keskaegset suurejoonelisust. Või kui paljud lugejatestki teavad, et Tartu Ülikooli kunstimuuseumis on väljas kaks päris Vana-Egiptuse aegset muumiat?

Märkimist väärib muuseumide paindlikkus. Sellel õppeaastal õnnestus mul pealinnas õppekäigul käia. Osalesime õpilastega kahes haridusprogrammis: Niguliste kirikus ja Paksus Margareetas. Mõistagi pidime pealinnas nende eest tasuma. Aga hinnad on mõistlikud ja taskukohased. Tunnustan mõlemaid asutusi selle eest, et nad nägid suurt vaeva: kohendasid kellaaegu vastavalt meie päevakavale ning lühendasid programmi kestust, säilitades selle kvaliteedi ja sisu. 

Minu jaoks oli esmakordne kogemus, et Paksus Margareetas valitud programm „Peetri koge“ sisaldas nii häälestus- kui ka muuseumitunni järgseid ülesandeid. 

Muuseumid ja muuseumiõpetajad teevad vägevat tööd. Aktiivõppeprogramm ei ole mingi tuim tuur, vaid vaheldusrikas toimetamine, kus tuleb lisaks kuulamisele ka tegutseda, järeldusi teha ning saadud teadmisi rakendada. Olgu see ajateljele sündmuste paigaldamine või eksponaatide leidmine, arheoloogiliste leidude põhjal millegi järeldamine või arvamine. Nende ülesannete käigus arendatakse lisaks teadmiste kinnistamisele ka uusi aineteadmisi ning suhtlus- ja sotsiaalset pädevust, õpipädevust, kultuuri- ja väärtuspädevust. 

Loodan, et kunagi jõuab ka Eesti Vabariigi hariduspoliitika sinnamaale, kus õpilased saavad muuseumi 18. eluaastani tasuta. Olen käinud õppekäikudel nii Stockholmis, Berliinis kui ka Viinis ja võin öelda, et suur osa sealsetest riiklikest muuseumidest olid valmis ka meie õpilasi tasuta vastu võtma, mõistagi korrektselt vormistatud dokumentide alusel. Siiski on meil õnneks juba praegu üks tasuta võimalus: minna Rahvusarhiivi arhiivitundi või kutsuda hoopiski arhiivipedagoog tundi.