2024. aasta sügisel startis Tallinna Ülikooli ning Haridus- ja Teadusministeeriumi koostöös esmakordselt alustavate alusharidusjuhtide arenguprogramm, mida on ammu oodatud. 

Alustavaid lasteaiadirektoreid toetav programm kestab oktoobrist juunini ning koosneb kahest osast: organisatsiooni tundmaõppimine ja arengu kavandamine. Programmis keskendutakse juhtimiskompetentside arendamisele tõenduspõhiste tegevuste kaudu. Töö toimub seminari vormis: kord kuus saavad osalejad kaheks päevaks kokku ning seminaride vahel teevad praktilisi töid, mis hõlmavad koostööd õpetajate, laste ja koostööpartneritega väljaspool asutust. Iga alustavat juhti toetab kogenud lasteaiajuhist mentor, kes kohtub regulaarselt oma menteega ning abistab teda ülesannete kavandmisel ja elluviimisel, lisamaterjalide leidmisel, andmete tõlgendamisel ning arengueesmärkide saavutamisel.

Programmi konsultandi Laura Nõu sõnul on huvi programmis osalemise vastu suur. „Programmi kandideerimise eeldus oli, et juhistaaži ei tohi olla rohkem kui kaks aastat. Soovijaid oli ligi 40, vastu võtsime 20. Lasteaiadirektorite kõrval kandideeris ka õppejuhte, mis näitab, et ka neil on sellist programmi vaja.“

Motivatsioonikirjas pidid kandidaadid välja tooma töös ette tulnud väljakutsed, mis võeti aluseks ka programmi kokkupanekul. Näiteks toodi välja seaduste ja dokumentatsiooniga seotud ning töökorralduse ja personali teemad: kuidas õpetajaid leida, hoida, motiveerida. Seoses lasteaedade liitmisega sooviti teada, kuidas ühendatud asutust parimal moel juhtida ning juhina keerulisi olukordi lahendada, olulisena tõusis esile ka juhi enesehoiu teema. Programmi kõige suuremaks väärtuseks peavad alustavad juhid võimalust oma muresid ja rõõme teistega jagada. 

Triin Rattiste: „Hea juht toetab vabadust ise otsustada“

Üks programmis osalejatest, Keila Miki lasteaia direktor Triin Rattiste on õppinud Viljandi kultuuriakadeemias huvijuhiks – loovtegevuse õpetajaks, omandanud Tallinna Ülikoolis andragoogika magistrikraadi, töötanud nii gümnaasiuminoortega kui ka noortekeskuses. Kui pere kolis Harjumaale, läks ta tööle lasteaeda ja sattus ühe õpetaja süsteemis õpetajaks. „Rühma meeskonda juhtida oli huvitav kogemus,“ meenutab Triin Rattiste. „Töötasin õpetajana kolm ja poolt aastat, siis tekkis tunne, et tahan astuda sammu edasi. Tallinna Naksitrallide lasteaia õppealajuhatajana töötasin kaks ja pool aastat. 14 rühmaga kakskeelne lasteaed oli äsja avatud ja ma sain olla alguse juures. Oli koroonaaeg, inimestega kokku saada ei tohtinud, aga lasteaeda tuli värvata õpetajad ja lapsed vastu võtta, see kogemus õpetas palju. Kui minu laps läks Keilas 1. klassi ja Miki lasteaeda otsiti uut juhti, otsustasin kandideerida.“

Triin Rattiste ütleb, et on pooleteise aasta jooksul teinud lasteaias palju muudatusi. Meeskond on olnud toetav ja muudatusi on oodatud, aga neid teha on olnud keeruline.

Kohe esimesel aastal mindi täielikult üle ühe õpetaja süsteemile, korrastati dokumentatsioon ning tehti ümberkorraldusi ka füüsilises õpikeskkonnas.

„Töötajaid vahetus esimesel aastal palju, kuid eks see ole loomulik,“ meenutab direktor. „Arvan, et töökohana ei erine lasteaed millegi poolest teistest asutustest. Samas ei tekita inimeste lahkumine kuskil mujal nii palju emotsioone kui haridusasutustes, sest lastel ja nende vanematel on tekkinud õpetajate ja assistentidega side.“ Tema sõnul ongi olnud juhina kõige raskem teha ebapopulaarseid otsuseid. „Ma ei ole kartnud muutusi teha, aga kunagi ei tea ette, kuidas sellele reageeritakse. Hariduse vallas on ajaga väga palju muutunud ja kui tuleb uus juht oma nägemusega, peab iga töötaja otsustama, kas ta on valmis muutustega kaasa minema. Halb variant on, kui inimene jääb kollektiivi edasi, aga pole muutusteks valmis ning hakkab lausa tööd takistama või vastu töötama. Õnneks pole mul seda olnud.

Uue töötaja leidmisel on kõige keerulisem, kas ta sobib rühmameeskonnaga, lastega, lastevanematega. Olen mõelnud, et rühmaõpetajal on tohutu vastutus, sest ta peab tegema koostööd mitte ainult kolleegide, vaid ka 20 lapse ja nende vanematega. See on päris suur hulk inimesi. Seni on meil hästi läinud, alles hiljuti oli konkurss õpetajakohale, kuhu oli neli väga tugevat kandidaati.“

Triin Rattiste jaoks on uue töötaja valikul kõige olulisem kriteerium, et õpetaja lähtuks lapsest ja suudaks luua rühmas vaimselt ja füüsiliselt turvalise keskkonna. „Et õpetaja võtab vastutuse ja mõistab seda vastutust. Olen kogenud, et õpetaja, kellel pole pedagoogilist või üldse kõrgharidust, aga on soov ja tahe lastega töötada, võib olla oma valdkonnas isegi edukam erialase magistrikraadiga õpetajast. Kõik oleneb inimesest. Praegu on meil kollektiivis ainult heatahtlikud, toredad ja armsad inimesed, kes lastest hoolivad. See on suur rõõm.“

Asutuse õhkkond algab tema sõnul juhtkonnast. „Majas, kus on avatud, töötajatega arvestav, rõõmus ja huumorimeelne juhtkond, on hea töötada ning see aitab kaasa ka koostööle vanematega. Olen püüdnud järgida põhimõtet, et hea juht jätab töötajatele vabaduse teha oma ametikoha piires ise otsuseid. Mõistagi peab juht panema asutuses paika reeglid ja kokkulepped ning looma toetava õhkkonna, aga nende piires peab inimesele jääma vabadus. Pidev jälgimine ja kontroll mõjub pigem vastupidiselt. Võimalus oma tööd ise juhtida motiveerib hoopis rohkem kui korraldused, mida ja kuidas ta peab tegema. Vabadusega seostub vastutus, sealjuures vastutus enesearengu eest.“ 

Triin Rattiste leiab, et haridusjuht peab olema protsesside algataja, kuid ei pea alati neid lõpule viima, ning pooldab seetõttu juhtide puhul tähtajalisi lepinguid. „Koolitaja Ivar Raav on öelnud, et juht teeb oma tööd hästi siis, kui ta pole ühel hetkel asutuses enam vajalik. Arvan samuti, et haridusvaldkond vajab rohkem algatajaid. Protsessi lõpuleviimisega saavad väga hästi hakkama ka õpetajad, keda tuleb toetada, motiveerida ja inspireerida, mis minu silmis ongi juhi ülesanne.“

Kätlin Marjapuu: „Töötajad peavad saama rääkida ka ebamugavatel teemadel“

Viru-Nigula valla Kellukese lasteaia direktor Kätlin Marjapuu on läbinud bakalaureuseõppe alushariduse ja magistriõppe kultuurikorralduse erialal, töötanud tantsutreeneri ja juhendajana ning loonud mitu ettevõtet. „Töötasin kolm aastat Kellukese lasteaias liikumisõpetajana ja juba sel ajal küsisid kolleegid, kas ma ei tahaks juhiks kandideerida. Alguses ei olnud julgust, lõpuks otsustasin proovida. Nüüd olen ametis olnud poolteist aastat,“ meenutab ta.

Kellukese lasteaia 14 rühma asuvad kolmes majas. Üheksa rühma Kunda, kolm Viru-Nigula ja kaks Aseri majas. Direktor ja õppejuht on omavahel ära jaganud, kes mis päeval kus käib. „Kõik on hallatav,“ kinnitab direktor, kelle sõnul on kõige raskem logistiline pool, kui näiteks on vaja midagi transportida või lapsed ühisüritusteks kokku tuua, sest kolme maja lahutab 30 km. Personaliüritused on kolmel majal alati ühised.

Esimene aasta läks Kätlin Marjapuu sõnul juhi ametisse sisseelamiseks. „Sel aastal algas COVID-i-laine, oli hirmutav ja raske, aga samas õpetlik ja põnev aeg. Viisime lasteaias dokumentatsiooni internetti ja muutsime töökorralduse eeskirju, et kõik kolm maja ühistel alustel tööle saada. Varem olid ühes majas pikad päevad lubatud, teises mitte, osa rühmi töötas ühe, osa kahe õpetaja süsteemis.“

Aseri majas tekitas ühe sõimerühma sulgemine kogukonnas palju emotsioone ja pinget. Kuna lapsi oli kirjas ainult neli, moodustati selle asemel liitrühm, mida vanemad pelgasid, aga mis läks hästi tööle. Koondama ei pidanud kedagi. Uusi töötajaid ei ole ääremaal lihtne leida. Näiteks ei ole kõigis majades muusika- ja liikumisõpetajale täiskohta pakkuda, osalise koormusega tööl käia aga pole kaugemalt tulijaile kasulik.

Kätlin Marjapuu ütleb, et nagu mujal Eestis on ka neil kõige raskem leida tugispetsialiste. Viru-Nigula ja Aseri majas on olemas poole kohaga logopeed, Kunda majas aga pole ei logopeedi ega eripedagoogi. Kui vanem leiab ise lapsele spetsialisti, maksab vald sellega seotud kulud kinni. 

„Kuigi seaduse järgi peab lasteaiaõpetajal olema kõrgharidus, kaalub minu jaoks selle üles meeskonnatöö oskus ja valmisolek tööks lastega,“ kinnitab direktor. „Pean juhina kõige olulisemaks, et inimene tahab lastega töötada ja tema silm särab. Muu on õpitav.“ 

Juhi omadustest peab ta kõige tähtsamaks koostöövalmidust, julgust, avatust. „Töötajad peavad saama ausalt rääkida, mida nad mõtlevad ja tunnevad, isegi kui teema on ebamugav. Juhi ja töötajate koostöö on minu jaoks number üks. Püüan olla juhina konkreetne ja sihikindel ning arvestada töötajate soovide ja vajadustega, samas julgen asju muuta. Kindlasti on mul juhitöös kasu varasemast rühmaõpetaja kogemusest. See aitab aru saada, mis majas päriselt toimub, ning mõista õpetajate, assistentide ja abide tööd. Minu jaoks on nad kõik õpetajad.“

---

KÜSIMUS JA VASTUS

Mis on teie jaoks programmi suurim väärtus?

Kätlin Marjapuu, Viru-Nigula valla Kellukese lasteaia direktor: 

Otsisin sellist programmi juba ammu enne seda, kui juhiks sain, sest minu jaoks on alati olnud tähtis eneseareng. Kandideerisingi eesmärgiga juhtimisest ja personalitööst rohkem teada saada. Programmi suur väärtus on võimalus teiste juhtidega muresid ja rõõme jagada, omavaheline suhtlus ja koostöövõrgustiku tekkimine.

Triin Rattiste, Keila Miki lasteaia direktor:

Kõige tähtsam on kogemuste vahetus. Lasteaedades on paljud probleemid sarnased, samas on iga asutus erinev ning üht kõigi jaoks sobivat lahendust pole. Kuna oleme kokku tulnud Eesti eri nurkadest, saame teada, kuidas teistel läheb, kuidas keegi on mingeid olukordi lahendanud, samuti jagada enda kogemusi. Armastan arutelusid, analüüsimist, avatud vestlusi, mis kõik annavad uusi teadmisi.

Diana Kuntor, Saue Midrimaa lasteaia direktor, Triin Rattiste mentor:

Programmi väärtus ja kasu on kahepoolne, see on vastastikku õppimine. Alustavale juhile annab turvatunde, kui ta saab oma küsimuste ja probleemidega kellegi kogenuma poole pöörduda. Samuti lisab see enesekindlust keeruliste olukordade lahendamisel, mida algajal ette tuleb. Mina mentorina õpin asju värske pilguga nägema ja mõistan, et olen mingites asjades ehk liiga kinni. See on põnev ja meie mõlema maailmapilti avardav koostöö.