---

Eellugu: Tallinna haridusalgatus

Advendiaja õdusas õhustikus tegi Tallinna Haridusamet teatavaks, et kavatseb matemaatikaõpetajate puuduse leevendamiseks katsetada pealinnas uutmoodi õppimist, kus üks õpetaja hakkab mitme kooli õpilastele veebi teel samal ajal matemaatikatundi andma. Ehk teisisõnu näeb algatus ette, et käputäis õpetajaid hakkab õpetama matemaatikat korraga mitme kooli õpilastele.

Tallinna abilinnapea Aleksei Jašini sõnul toetab võimendatud õpetaja projekt ka eestikeelsele haridusele üleminekut. „Projektiga soovitakse luua veebikursused, mis sobivad erineva tasemega lastele ja ka üleminekukoolide õpilastele. Pikas perspektiivis annab see olulise panuse haridusliku võrdsuse suurendamisse,“ rääkis Jašin.

Võimendatud õpetaja projektis luuakse veebipõhised kursused, mis vastavad uuendatud riiklikule õppekavale ning võimaldavad koolidel pakkuda oma õpilastele kvaliteetset ja kaasavat õpet ka õpetajate puuduse või ülekoormatuse korral. 

Tallinna Haridusameti juhtivspetsialisti Tiiu Tommula sõnul keskendutakse algatuse esimesel aastal 7.–9. klassi matemaatikale, sest nendesse klassidesse õpetajaid leida on koolidel kõige keerulisem. „Edukus reaalainetes mõjutab noorte haridusvõimalusi väga palju, kuid headest matemaatikaõpetajatest on suur puudus. Haridustehnoloogia abil on soov jõuda selleni, et üks õpetaja saaks üle veebi kaasata korraga mitme kooli õpilasi,“ kommenteeris Tommula.  

Projekti toetab Skaala Impact MTÜ, mille projektijuht Maria Rahamägi-Suits selgitas, et võimendatud õpetaja annab üle veebi korraga tunde vähemalt 60 õpilasele kolmest koolist üle Eesti. „Selle mudeli järgi on õpetajatel võimalik kaasata korraga oluliselt rohkem õpilasi. Õppimise vastutus liigub rohkem õpilasele, aga tänu sellele kasvab ka tema iseseisvus ja tegevusvõimekus,“ kommenteeris Rahamägi-Suits. 

Katseprojekti oodati aasta alguseni kandideerima õpetajaid 3–5-liikmelistes tiimides, kes on valmis töötama välja veebipõhised kursused kolmanda kooliastme matemaatika valitud teemadel. Kolmele väljavalitud tiimile pakutakse kursuse loomiseks 8000-eurost toetust, mis võimaldab neil ette valmistada kursuse sisu ning seda kevadel esmakordselt ellu rakendada.

Veebitunnid toimuvad klassiruumides ühel ajal ning koolis olev õpetaja või abiõpetaja on toetavas rollis, ühendades klassi veebitunniga ning hallates kohapeal õpilasi. Kursuse õppetöö ehitatakse üles nii, et õpilased saaksid igas veebitunnis mitu korda aktiivselt vastata ja ka tagasisidet.

„Tagasihoidlikum eesmärk on jõuda vähemalt 300 õpilaseni, aga loodavate kursuste potentsiaal on kindlasti palju suurem. Meie ootus on, et pärast kevadet suudavad tiimid pakkuda enda loodud kursusi juba iseseisvalt. Kui esimesed kursused on edukalt tehtud, siis plaanime avada konkursid ka teisi teemasid katvate kursuste loomiseks,“ lisas Rahamägi-Suits.

---

Millist suhtumist näitame me õppeainesse, mille riigieksamil saab positiivse tulemuse kirja ühe punktiga sajast? Hiljuti pakuti aga välja mõte hakata seda ainet hoopis õpetama video teel ja suurtele saalidele korraga.

KES VASTUTAB TULEMUSTE EEST?

Intervjuu Eesti Matemaatika Seltsi juhatuse liikme, Koolimatemaatika Ühenduse esimehe Hele Kiiseli ja Gustav Adolfi Gümnaasiumi matemaatikaõpetaja, Koolimatemaatika Ühenduse juhatuse liikme Kristel Tammega. 

Küsitles Heiki Raudla

Miks on matemaatika õpetamine meie koolides nii suur murekoht? Kas kaev on päris kuivaks jäänud, kui kujundlikult küsida?

Hele Kiisel (HK): Matemaatika on spetsiifiline ja raske aine ning õpetajatest on tõepoolest puudus. See, kui klassi ette ei ole matemaatikaõpetajat leida – isegi oma koolist –, ei ole Eestis enam erandlik olukord. Et matemaatikatundi anda, läheb vaja konkreetseid teadmisi ja igaüks matemaatikaõpetajat ei asenda. Tihtilugu jäävad õpilased koolis nädalateks matemaatikata, nii põhikoolis kui gümnaasiumis, tunde ei toimu, kuna õpetaja on haige. Isegi mainekad koolid seisavad selle probleemiga silmitsi. 

Kristel Tamm (KT): Eriti terav on olukord väikestes kohtades, kuskoolis töötabki üks matemaatikaõpetaja. Kui tal peaks midagi juhtuma, jääbki tund andmata. 

HK: Neid koole, kus pole erihariduseta matemaatikaõpetajat, tuleb pidevalt juurde. Keegi peab lihtsalt tunni ära andma, muidu jääb see üldse ära. 

SEE ON TEATRIETENDUS

Mida siis arvate Tallinna algatusest hakata matemaatikat õpetama n-ö hulgakaupa, üks õpetaja ja kümme klassi? 

HK: Algul räägiti, et klassis võib olla õpilaste juures kes tahes. Keegi, kes abistab ja hoiab korda. Näiteks õhtupoolne koristaja võib hommikul tunnis olla, kindlustab korra. Meie mälu on ikka lühike: alles tulime välja koroonast, pärast mida kulus lünkade täitmiseks meeletult raha ja muid ressursse. Nüüd siis käime välja sellise idee! 

Kujutame ette, et õpetaja esineb mitmesajapealise publiku ees live’is, nagu kontserdil. On teada, et 7.–8. klassi õpilase mõte läheb kontserdil pärast teist lugu uitama ja teda peab rangelt jälgima, et ta mõtetega kohal viibiks. Mis saab nendest lastest, kellel videotunni ajal lähebki mõte uitama? Kuidas saab õpilane tunnis tagasisidet, kui kohal on korraga 240 õpilast? See on teatrietendus.

Õpetajat klassis ei asenda mitte ükski video. Video aitab motiveeritud õpilast, keskmisel õpilasel peab õpetaja kogu aeg juures olema, ta vajab selgitamist, tõuget.

Teiseks on katsetamiseks valitud vale aeg, kevadel jääb tunde ühel või teisel põhjusel niikuinii ära.

Kas ekraanilt õppimine on tulemuslik? Ekraanilt võib ju midagi vaadata küll, aga kas sellest aru ka saadakse? Kuidas on võimalik, et veebis saab igaüht individuaalselt juhendada? Matemaatikas on palju kontrolletappe-tasemetöid ja eksameid, mis panevad õppijad ja muidugi ka õpetajad proovile, seega surve tulemustele on suur. Kas veeb hakkab vastutama ka eksamitulemuste eest?

KT: Kui on klassitäis oma lapsi ja veel suur seltskond veebis, siis mis sellest õpetamisest kasu on? Ma ei jõua ju igaühe küsimustele vastata. Need kolleegid, kellele sellest veebitunni mõttest rääkisin, pööritasid silmi ja küsisid, kes sellise idee küll välja käis. Kuidas ma vastutan oma töö eest, kui ei saa noort seal ekraani taga aidata. 

Videoid on põhikoolidele palju tehtud, tublid lapsed saavad nende abil õpitud, aga nõrgematel ja keskmistel peab juhendaja kõrval olema, näitama ja selgitama. Lapsi tuleb aidata, et nad aru saaksid. 

Mis funktsiooni need matemaatika videod üldse täidavad?

KT: Neid võib kasutada, aga mitte palju. Need on tublidele, kes tahavad juurde õppida. 

ALGAB GETOSTUMINE

Videotunnid massidele suurendavad kindlasti järeleaitamisvajadust, laiendavad eraõpetajate tööpõldu. See omakorda tekitab hariduslikku ebavõrdsust.

HK: Muidugi on vanemaid,kes on huvitatud sellest, et nende lapsed saaksid hea hariduse.Kellel rahakott võimaldab, kellel mitte. Videotunnid toovad kaasa täiendava ajakulu ja suureneva koormuse õpilastele. Võib juhutuda, et koolis jääb veebitund segaseks, mahavisatud ajaks ja kodus videot vaadates õpilane materjali samuti ei omanda, kui puudub tugev motiiv. 

Oleme olnud uhked selle üle, et meie õppimisvõimalused ei sõltu rahakotist. Kui kevadel HTM-is põhikooli matemaatikaeksami nigelaid tulemusi analüüsisime, siis käidi koole võrreldes välja getostumise termin. Eesti haridus hakkab getostuma. Peaksime ikka ühtluskooli põhimõttest kinni pidama, aga meil napib õpetajaid ja ka õpetajate õpetajaid, kes peaksid ühtluskooli säilimise eest hea seisma. Väga kergel käel lasti inimestel pensionile minna, endisi metoodikuid-didaktikuid oleks saanud paremini ära kasutada, töös hoida.

Järelkasvu ei jälgitud. Eriti raske on leida neid, kellest koolitada gümnaasiumiõpetajaid. Olen seda meelt, et matemaatikaõpetaja koolitus peab algama päris algusest, st noor peab tulema ülikooli just nimelt matemaatikat õppima, mitte spetsialiseeruma sellele magistritasemel. See on kutsekindlus. Kui suurendada vastuvõttu, aga matemaatika taustaga noori ei ole, siis mille baasil see matemaatikaõpetajate arv suureneb? Paindlikkus on toonud kaasa olukorra, kus teadmiste ja oskuste tase ei ole enam piisav. Paljud omandavad haridust ka põhitöö kõrvalt ja põhitöö koolis jääb tihtilugu peale. Väsinud peaga tehakse eksamid kuidagi ära.

KT: Paljud, kes õpivad matemaatikat magistrantuuris, ka töötavad kuskil. Või tüdinevad koolist üldse ära ja lähevad oma hea haridusega mujale tööle. Või töötavad koolis, aga on lõpetamise ajaks läbi põlenud. 

KORRAVALVURID TÄIENDÕPPELE

Kui keegi midagi küsida tahab, siis korrapidaja-õpetaja ilmselt vastata ega aidata ei oska. Need, kes on mõeldud klassidesse selle uue projektiga korravalvuriteks, võiks kiiremas korras välja õpetada, täiendkoolitusele saata. Kas aga klassiõpetajast saab kerge vaevaga matemaatiku teha? 

HK: Kui klassis hoiab korda inimene, kes muidu kooliga kokku ei puutu, siis kaob tunnil mõte.Olen näinud, et kellel on huvi, sellele on täiendkoolitusest abi. Eriti koolitustest, kus kogenud õpetajad jagavad oma mõtteid ja kogemusi. 

Aga olgem ausad, mingi õpetaja on pidanud selles kavandatavas eksperimendis osalevate klasside ees sinnamaani olema. Mingisugunegi õpetaja. Kui nad välja koolitada, saaksid nad ju hakata ise tunde andma. Siis võiks olla täiendkoolitusest kasu küll. Olen öelnud, et kui tubli õpetaja on saanud teises-kolmandas kooliastmes matemaatikaõpetamisega hakkama, võiks ta õppida ümber matemaatikaõpetajaks. Neid tuleb teadlikult suunata, ise neid juurde ei teki. Tuleb leida need sobivad õpetajad ja täiendkoolitusele saata. Arvestada tuleb muidugi sellega, et koolituse ajaks tuleb neile asendaja leida. 

Kas inseneridest oleks koolides abi, neil on ju kõva loodusainete baas all? Kas täiendkoolitust võiks teha ka TTÜ?

HK: Kui koolidesse kaasata tegevõpetajateks oma ala spetsialiste, siis võib neist asja saada, sest neil on tugev matemaatika põhi all.

Mida arvate põhikooli matemaatika lõpueksami kaotamisest?

HK: Praegu motiveerib noort inimest õppima ja pingutama sund eksamit teha. See on tegelikult vastutulek õpilasele, sest ta ei tea, millal ja mis tasemel tal edaspidi matemaatikat vaja läheb. 

KT: Noored ise ei tõstata eksami ärajätmise küsimust. Tekkinud on lastevanemate põlvkond, kes on kunagi ise eksami teinud ja seavad selle nüüd kahtluse alla. Isiklik trauma või midagi. Lapsi tahetakse oma katsumustest säästa. Ma ei saa aru, miks me peame oma heal tasemel haridust nii hirmsasti lammutama hakkama! Kurvaks teeb …

7.–8. klassi õpilane ei teadvusta endale, et järgmisel aastal tuleb tal sooritada põhikooli lõpueksam. Alles 9. klassis hakatakse aine vastu tõsisemalt huvi tundma. Kui puudub ka olümpiaadidel käimise kogemus ja kui veel hinded ka kaovad, on 7.–8 klassi õpilastes väga keeruline motivatsiooni tekitada. Aga 9. klassis on juba hilja hakata 7.–8. klassi materjali järele õppima. Mõisted on jäänud omandamata. 

Matemaatikat tuleb õppida nagu keelt, järjepidevus on väga oluline. Meie suur probleem on ka see, et kui puudub õige aineõpetaja – kes ei tunne didaktikat –, siis jäävad mõisted õppimata. Õige matemaatik teab, mis keeles ta räägib, milliseid sõnu kasutab. Matemaatika keele lihvimine on oluline ka videote puhul.

Kas matemaatikaõpetaja peaks saama rohkem palka kui teised õpetajad?

HK: Kunagi said matemaatika ja eesti keele õpetajad lisatasu n-ö vihikute ja kontrolltööde parandamise eest. Kuna eesti keel ja matemaatika on ka riigieksamite ained, siis võiks nende ainete õpetajate töötasu olla kõrgem. Õpetame ju ka suurtes rühmades. 

KT: Eesti tavakoolides töötab umbes poolsada metoodikut-vanemõpetajat, ka nendele suurema töötasu maksmine ei kurna riigi rahakotti väga välja. Samuti tuleks hoolitseda selle eest, et noored õpetajad ei rebiks end ülekoormusega lõhki. Aga üldiselt on see palga diferentserimise teema ametkondades maha vaikitud, sujuvalt minnakse üle teisele teemale. 

---

Viia Varula: Matemaatikaõpetaja on kõrges hinnas, vaatamata vanusele

Heiki Raudla vestles staažika matemaatikaõpetajaga ja pani olulise kirja.

Pool sajandit matemaatikat õpetanud ja Tartu õpetaja elutöö auhinna pälvinud Viia Varula tunnistab, et nõudlus matemaatikaõpetajate järele – nii kooli- kui eratundide andmiseks – on praegu üüratu.

„Rõuge koolist just hiljuti küsiti, millal ma terveks saan. Aga ma olen 76 ja mulle vast aitab töölkäimisest. Aga samas ära iil ütle iial!“

Võrreldes mitme teise ainega, sealhulgas füüsika ja keemiaga, lasub matemaatikaõpetajal suur koormus: sisseastumiskatsed, tasemetööd, eksamid … Kõik vaatavad ja näitavad näpuga! Õpilane, kel lüngad sees, jääb hammasrataste vahele ja teda on väga raske reele tagasi aidata. Palju võetakse eratunde. Vanemad on mures, eraõpetajad kõrges hinnas.

Rääkides Tallinna veebiõppe algatusest, arvab Varula, et meeleheitel inimesed mõtlevad välja erinevad asju, aga oma kogemuse põhjal julgeb ta öelda, et selline lahendus ei toimi. „Videoloenguid on ja neid saab näidata klassis, kus õpetaja juhendab ja jälgib tempot.“ 

Ühe võimalusena näeb ta Opiqu materjali kättesaadavaks tegemist ja selle abil saab ka poolprofessionaal tunni andmisega hakkama. Tihtipeale piisab lastele sellest, kui ütled, et ära vaata ringi, hakka tööle!

Varula arvab, et kui inimene saab hakkama 7.–8. klassi tasemel matemaatika õpetamisega, saab temast suure tõenäosusega ka tubli matemaatikaõpetaja. „Kui koolis on veel vanem kolleeg, kes toetab.“

Varula usub, et lapsed tahavad matemaatikas häid tulemusi saavutada, see mõjutab nende enesetunnet ja -hinnangut. Kindlasti ei tohiks tema meelest matemaatika nõudmisi lõdvendada, sest kust muidu tulevad meie insenerid ja teadlased. Ka filoloogile tuleb matemaatikaoskus kasuks! Koolides, kus riigieksamite tulemus on alla 20%, peaks õpetamise üle vaatama. „Kas gümnaasiumis on ikka kohta inimesel, kes saab põhikooli lõpueksamil 20%?“ küsib ta. 

---

VESTLUS ALLAR VEELMAAGA:
Näpuga näidatakse pärast minu peale

„Miks need juhendajad siis ise tundi läbi ei vii, kui nad videotunni ajal klassis kohal on?“ imestab Loo Kooli matemaatikaõpetaja Allar Veelmaa. „Kui klassis viibib inimene, kes valvab korra järele ja on mingil tasemel spetsialist, peaks ta suutma ka õpilaste küsimustele vastata.“

Videotunni mõte on tema sõnul vana järele proovitud variant, sest juba koroona ajal tehti paljudes koolides õppevideoid, mida lapsed said kodus vaadata. „Aga mul on küsimus neile, kes neid videoid välja mõtlevad: „Eri koolid on ju jõudnud oma teemadega erinevale kaugusele. Missuguse teema me alustuseks võtame, kust pihta hakkame?“

Teiseks, kui õpetajat pole üldse olnud või on olnud asendaja, kes on andnud ainet küsitava kvaliteediga, siis ei pruugi ju lapsed üldse aru saada, millest õpetaja räägib, sest pole eelnevat materjali omandanud.“ 

Ja veel: „Kui pausi ajal küsimusi polegi, kas nad siis lihtsalt puhkavad? Mismoodi kontrollitakse koduseid töid? Kelle käest nad küsida saavad?“

Veelmaa arvab, et vanemad viivad lapsed seesugusest koolist ära sinna, kus on matemaatikaõpetaja olemas. Ja paratamatult hakkab juurde tekkima erakoole.

Kümme rätsepat ja keegi ei vastuta

„Järgmine küsimus: Kas need videod tehakse varem valmis või toimub õpe veebis? Heakene küll, assistent paneb video tööle ja hakkab nähtut kommenteerima. Aga et olla võimeline kommenteerima, pead sa asjast aru saama. See oleks sama hea, kui ma paneksin gümnaasiumi bioloogiatunnis video käima ja hakkaksin seda kommenteerima. Kui see assistent on sama tark kui lapsed klassis, siis tekib küsimus, kuhu tahame tunniga välja jõuda ja kuidas tagasisidet anda.

Ja üleüldse, kes on see meisterõpetaja, kes võtab vastutuse ja annab veebis tunni ära? Ma pean mingi aja jooksul oma õpetamisega kuhugi välja jõudma,“ leiab Veelmaa. „Aga klassis pole mul õrna aimugi, mida nad oskavad ja teavad. Milline on nende tase.“ 

Veelmaa sõnul on arusaadav, et väikeses ääremaa koolis on keeruline õpetajat leida, aga imestama paneb teda Tallinna idee: „Kuidas Tallinna linn ei suuda õpetajat leida ja mil moel veebiõpetaja olukorra ära lahendab?“ 

Kes võtab selle vastutuse ja tunni ära annab? Jagatud vastutusest ei saa nii rääkida. Ta toob näiteks loo kümnest rätsepast, kes õmblesid ühe ülikonna, mille üks varrukas oli pikem kui teine. 

Veelmaa meenutab: „Koroona ajal õppisid ühe kooli 12. klassi õpilased iseseisvalt. Pärast uut aastat, kui eksamiaeg hakkas koitma, pöördus direktor minu poole: kas ma oleks nõus õpetama neid veebi kaudu. Loomulikult ei olnud ma nõus, sest mul polnud õrna aimugi, mida nad oskavad ja kas nad üldse on varem midagi teinud. Kui ma võtan õpetamise enda peale, näidatakse pärast näpuga, et näete, Allar Veelmaa tegeles nendega ja need jõmmid said nelja peale viis punkti.“

Veelmaa ütleb, et sellisel juhul on kasutegur kaheldav. 

Kuidas leida matemaatikaõpetajat?

„Korraldasime Loo koolis mõni aasta tagasi konkursi matemaatikaõpetaja ametikohale, kõige noorem kandidaat oli 75, endine õppejõud,“ meenutab Veelmaa. „Oleksime ta tööle võtnud, aga polnud pakkuda ametikorterit.“

Veelmaa räägib, et kui juba Tallinnas on raske matemaatikaõpetajat klassi ette leida, siis mujal Eestis tuleb leppida inimesega, kellel on mingigi pedagoogiline taust ja töömoraal. „Näiteks juhtub olema mõni töötuks jäänud insener, kes valdab mingil määral teemat, kuigi tal pole pedagoogilist haridust.“

Veelmaa arvab, et töötuks jäänud inseneri puhul kvaliteetsest õpetajast ikkagi rääkida ei saa. „Õpetajaks olemine on kutsumus. Heakene küll, oletame, et inimene oli ettevõttes insener, aga jäi töötuks. Meenutab oma aastate taha jäänud kooliaega ja arvab, et tal pole muud tarka teha kui õpetajaks minna. Aga kui satub tänapäeva kooli, siis üle nädala vastu ei pea, läheb hulluks lihtsalt.“

Õpetajate toas on penskarite lõhna

Palju räägitakse viimsel ajal õpetaja karjäärimudelist. Veelmaa arvab: „Kui saad direktoriga hästi läbi, võid saada vanemõpetajaks. Kui ei saa, siis unusta see ära!“   

„See oli 30 aastat tagasi teada, et matemaatikaõpetajate põud tuleb,“ räägib ta. „Esimene vale samm oli pedagoogilise instituudi likvideerimine. See oli ainus õppeasutus, mis valmistas ette kõikide õppeainete õpetajaid. Kui see sulandus Tallinna Ülikooliga, muutus eesmärgiks ehitada üles suur uus ülikool. Õpetajate ettevalmistus sisuliselt likvideeriti. Kui gümnaasiumilõpetaja küsib minult, mis ma arvan, kui ta õpiks gümnaasiumiõpetajaks, siis vaataksin talle tõsise näoga otsa: kas teil on midagi viga? 

Milline on hea lahendus? Õpetajad ootavad alampalga tõusu, mitte karjäärimudelit. Miks peaks noor inimene minema viieks aastaks ülikooli, et hakata saama riigi alla keskmise palka?“

„Nii mõnigi on öelnud, et vanad õpetajad ei lähe eest ära, seepärast ei tule noored kooli. Üks minister ütles, et õpetajate toas on tunda väga tugevat penskarite lõhna,“ räägib Veelmaa. „Ta ei saanud aru, et tänu nendele meie haridus veel püsibki. Kas kujutate ette olukorda, kus 65-aastased matemaatikaõpetajad lähevad korraga koolist ära?“ 

Otsi või tikutulega

Klassiõpetajate koolitamine matemaatikaõpetajateks on Veelmaa hinnangul hädalahendus. „Klassiõpetajate hulgas on kindlasti neid, kes on põhikooli ulatuses võimelised täitsa korralikult õpetama,“ arvab ta. „Lugesin eelmisel sajandil Tallinna Ülikoolis algklassiõpetajatele kursust,“ meenutab ta. „Alustas üle 30 ja lõpetas kuus, nad käisid isegi kaebamas mu peale, aga matemaatikast ei saanud nad tuhkagi aru. Need kuus aga olid nutikad.“

Väiksemates põhikoolides on võimalik värvata mitme aine õpetaja, matemaatikat võiksid anda ka füüsikud, kes on tihtipeale alakoormatud ja tulevad matemaatikaga toime. 

„Aga asjad paneb paika palk. Noort inimest on raske meelitada kooli olukorras, kus seal on kord käest ära,“ arvab Veelmaa. „Kui kool on koht, kus tuleb hakata kohe kellegagi võitlema ja ennast kehtestama. Lisanduvad mentaalsed teemad ja käitumishäired.“

IT-valdkond on kogenud matemaatiku sõnul põhjatu ja neelab noored matemaatikud ära. „Meilt on läbi käinud kümmekond „Noored kooli“ inimest, kellest pole püsima jäänud mitte ühtegi,“ tunnistab ta. „Ühed tulevad heauskselt, aga avastavad peagi, et nende jutt läheb nii-öelda ventilaatorisse, nad leiavad teise väljundi, lahkuvad. Teised on nõus tulema juhtivale ametikohale. Ja tulevad vanematele olijatele näitama, kuidas tuleb õpetada.“ 

Koole hinnatakse üldiselt kolme õppeaine põhjal: eesti keel, matemaatika ja võõrkeel. Need on eksamiained. Nende õpetajaid ja õpetamist hoitakse luubi all, õpetajatele lisab see pinget. See tähendab, et need õpetajad on ka edaspidi kulda väärt.