„Eesmärk on, et kõigil põhikoolilõpetajatel, kes oma hariduslikust erivajadusest tulenevalt ei ole valmis uude kooli, järgmisele haridustasemele liikuma, oleks võimalus veel üks aasta oma kooli juures tuttavas keskkonnas õppida ja sotsiaalselt küpsemaks muutuda,“ selgitab haridus- ja teadusministeeriumi (HTM) peaekspert Kristiina Paist muudatusi koolielus.

Lisaõpet võimaldatakse põhikooli lihtsustatud riikliku õppekava, samuti põhikooli riikliku õppekava alusel õppivatele hariduslike erivajadustega õpilastele juba alates 2018. aastast. 

„Seega on tegu põhiharidusjärgse õppevormiga, mida on olnud võimalik toevajadusega õpilastele pakkuda juba pikemat aega,“ räägib Paist, kelle sõnul on seni seda võimalust pakkunud peamiselt erikoolid ning lisaõppes osalevaid õpilasi on olnud vähe. „Nüüd tehtud muudatuste eesmärk on laiendada lisaõppe pakkumist.“ 

Ministeeriumi peaekspert selgitab, et lisaõppes ei ole jätkamine kohustuslik, kui õpilane langetab valiku tasemeõppes või ettevalmistavas õppes jätkamise kasuks. 

„Muudetud on lisaõppe mahtu, mis on seaduse uue redaktsiooni kohaselt võrdsustatud põhikooli 8. ja 9. klassi nädala tunnikoormusega, kuivõrd väiksem nädalakoormus ei ole kuidagi põhjendatud,“ lausub ta. „Lisaõpe ei kanna enam otseselt kutsealase ettevalmistuse eesmärki. Küll aga osutatakse lisaõppes lisaks üldharidusõppele ning sotsiaalsete ja enesekohaste oskuste arendamisele ka karjääriteenuseid, st pakutakse karjääriõpet, -infot ning nõustamist. Välistatud ei ole üldhariduskoolide ja kutsekoolide koostöö lisaõppe sisustamisel. Lisaõppe läbimise järel saab õpilane jätkata tasemeõppes või ettevalmistavas õppes.“   

Paisti sõnul on lisaõppe sihtrühmast välja jäetud hooldusõppe tasemel õppijad, kuna nende nominaalset õppeaega põhihariduses pikendatakse 12 aastani. 

Õppimiskohustuse täitmine läheb omavalitsuste luubi alla

Õppimiskohustuse täitmist hakkavad jälgima kohalikud omavalitsused, kes koostöös sotsiaal- ja noorsootöö valdkonnaga seda ka toetavad, et iga õpilane leiaks endale sobiva õppimiskoha. 

Koolid saavad täpse juhise väljalangemisohu tuvastamiseks ja meetmete rakendamiseks, mis tagab, et ühegi noore haridustee ei katkeks. 

Paist ütleb, et keskhariduse tasemel õppe võimaluste pakkumine on kohaliku omavalitsuse ja riigi jagatud vastutus. 

„Riik tagab õppekohtade olemasolu kutseõppeasutustes ja riigigümnaasiumides,“ lausub ta. „Üldjuhul toimib see nõnda, et iga noor astub vastavalt oma soovidele ja võimetele enda valitud erialale või õppesse. Toevajadusega noored, kes aga õppekohta ei saa või ei olegi valmis jätkama, saavad osaleda lisaõppes põhikooli juures. Riigikoolide baasil avatakse 1. septembrist 2026 ka ettevalmistava õppe rühmad üle Eesti, mille eesmärk on pakkuda järgneva õpitee valikul ühe aasta jagu tuge.“ 

Ministeeriumi peaeksperdi sõnul jääb KOV-i ülesandeks võtta oma piirkonna Töötukassaga kontakti ja luua ülevaade oma piirkonna/maakonna võimalikest ettevalmistava õppe õpperühmadest, et koostöös noorte või nende peredega leida noorele sobivam õppimisvõimalus.   

„Õppekohtade leidmiseks on oluline, et koolid avaldaksid oma koduleheküljel info täitmata õppekohtade kohta,“ nendib ta.  

Paisti sõnul on Rajaleidja võrgustikul järgmisel perioodil kohalikke omavalitsusi toetav ja nõustav ülesanne, mis aitab sobivaid õppekohti leida.  

Kaasav haridus saab kutsekoolides rohkem tähelepanu 

Haridusministeeriumi peaekspert toob esile, et nn õppimiskohustuse pikendamise paketi osana lisati kutseõppeasutuse seadusesse eraldi õigusnorm (§ 311 lg 1), mille kohaselt on kutsekoolil kohustus järgida õpilase arengu ja õppimise toetamisel kaasava hariduse põhimõtteid ning tagada toe võrdväärne kättesaadavus kõigile õpilastele. 

„Selge õigusliku ootuse seadmine aitab kaasa, et ükski õppija ei jääks vajaliku toeta,“ lausub Paist, kelle sõnul sisaldavad ka seni kehtinud kutseharidust reguleerivad õigusaktid mõningaid kaasava hariduse printsiipe ning kutsekoolid suudavad üha paremini õppijatele vajalikku tuge pakkuda. „Näiteks on sarnaselt üldhariduskoolidega ka kutsekoolides varasemast rohkem tugispetsialiste.“ 

Paist räägib, et eelnevaga seoses on ettevalmistamisel kutsekoolides tugimeetmete korraldust reguleeriv määrus, mille kohaselt peab igas koolis arvestama õpilaste individuaalsete vajadustega ning tagama vajalike tugisüsteemide kättesaadavuse. 

„Määruses täpsustatakse, kuidas peab kool õpilase arengut ja toimetulekut hindama ning õpet vajaduse korral kohandama, et toetada kõigi õpilaste individuaalse õpiteekonna kujundamist,“ selgitab Paist. „Kõik see on loomulikuks osaks nüüdisaegsest õppest, mille rakendamine on haridusvaldkonna strateegiates sihiks olnud juba üle kümne aasta. Seega koolidele, mis juba rakendavad nüüdisaegset õpikäsitust, tähendab regulatsiooni uuendamine olemasoleva olukorra fikseerimist õigusaktis, samas kui koole, kus pole veel nüüdisaegse õpikäsituse rakendumiseni jõutud, suunab see muutma õpet õppijakesksemaks, et kõik õppijad oleks paremini toetatud. Kavakohaselt jõustub määrus 2025/2026. õppeaastast.“