Õpetajatöös on palju lihtsaid asju, mis ei pruugi kiire aineõpetuse käigus meelde tulla, aga samas võib nende eiramine saada takistuseks õpilastega suheldes.
Hariduspsühholoog Tiia Lister tuletab kord kuus siin rubriigis neid praktilisi teemasid meelde.
Igal lapsel on õigus käia heas, meeldivate suhetega ja rõõmsat tegevust pakkuvas koolis. Heaoluga kool on meeldiv töökoht ka õpetajale.
Läinud aasta tuuline haridusilm Eestis tuletas mulle meelde vanu aegu ja kurbi lugusid. Meie hariduselus toimuv ajab nutma või sunnib proovima kuidagi viltuse muigega asjast aru saada.
Viimane äge idee on olnud ettepanek, et õpetaja peaks tegutsema oma viimastel vabadel tundidel päevas aktiivselt välitöödel, et otsida üles kadunud „koolipoegi ja -tütreid“. Leides nad kuskilt hängimast, peab ta püüdma neid veenda veetma oma vaba aja põnevad tunnid koolimajas, kuni nad 18-aastaks saavad.
Väga kasulik vaheldus õpetajatele, kelle päevad mööduvad enamasti siseruumides. Neid noori taga ajades saab sammuloendaja näidu kiiresti üles. Küsimus muidugi, kui tulemuslik see tegevus oleks, aga ega selliste ideede puhul polegi see oluline. Peaasi et uuendus on käima tõmmatud.
Eriliselt eeskujulikust teadlikkusest
Ükski seadus küll ei mõjuta inimest tegutsema, parimal juhul ehk paneb mõtlema. Meie haridususku riigis loodab valitsus teisiti – murdeealiste kõrge moraalse valmisoleku peale koolis käimist jätkata, kui juba seadus seda ette näeb.
Kui oleks nii, et vaid käsk, seadus või sund paneks õigesti tegutsema, siis oleks maailm ju hästi reguleeritud. Teeme seaduse ja kõik saab korda. Paraku paneb inimese tegutsema sisemine tahe ja veendumus, et tegu on talle vajalik. Ka ühiskonnas on vaja teadmist probleemi tekke põhjustest enne, kui seadusi vastu võtta.
Mitmes Põhjamaa riigis on spetsiaalsed instituudid, kus kooli ja hariduse seisu kirjeldatakse ja koolielu uuritakse. Soomes näiteks STAKES või THL – Tervise ja Heaolu Instituut. Viimase kodulehel on pikk nimekiri uuringutest, mh näiteks kooli terviseuuring, Soome vaimse tervise strateegia uuring ja kooliheaolu uuringud.
Ka 2000-ndatel, kui Soomes kooliheaolu üldine riiklik programm alguse sai, eelnesid sellele mitmes ülikoolis tehtud uuringud. Mõisteti, et koolis on kõige olulisem seal õppivate ja töötavate inimeste heaolu, elu ja tervis. Kool pole mitte ainult õppimise koht. Kui õpilased seal vajalikku heaolu ei koge, ei suuda nad seal õppida ega oma andeid arendada.
Kooliheaolu fookus on nihkunud kooliohutuse suunas, aga ka toreda koolipäeva kujundamine on tähtis. Helsingi arendusprojekti „Schoolwell – üldise heaolu kool!“ eesmärk on muuta koolipäev kõigi heaolu ja häid suhteid arvestavaks.
„Koulukunnossa yhtessa!“ („Koos koolis!“) oli 2022. a lõppenud arendusprojekt, milles töötati Soome haridusministeeriumi juhtimisel ning mitmete ülikoolide ja ametikoolide osavõtul välja Kooliheaolu Aastakella soovitused koolidele: kuidas muuta koolis õppimine ja töötamine kõigile meeldivamaks. Üks tähtis arendus oli seal sekkumismalli väljatöötamine koolist puudumise puhuks.
Heaolu aastakella põhiteemad on ühtekuuluvus, vaimne tervis ja igapäevaelu ellujäämisoskused, enesetundmine ja emotsionaalsed oskused, empaatia ja kaastunne, sõprusoskused ja konfliktide lahendamine, meedia ja heaolu, oma unistuste suunas liikumine, rahunemine ja lõõgastumine, hindamise mured ja rõõmud.
Kooliheaolu on olnud Soome koolis juba üle 20 aasta põhiteemaks, kooli kui organisatsiooni eesmärk. Seda toetatakse kõigil tasanditel nii koolide tugimeeskondade abiga kui riiklike programmidega ning peetakse tähtsaks omavalitsuste arendustegevuses.
Kuidas küll juhtus, et meie toredast koolist sai negatiivse kontrolliga hindamisele keskendunud asutus?
Kahjuks on meie ühiskonnas kooli, laste ja noorte asemel teised prioriteedid. Pikemat aega vaieldakse meedias kliimaseaduse, huntide ja lammaste või metsa raiumise üle. Isegi suunamudijate eraelu ja kohtuvaidlused on põnevam teema kui positiivsed arengud hariduselus ja haridusleppe kinnitamine. Psühholoogilise koolikliima olukorda õpetajate koolist lahkumise põhjusena ei analüüsita ning koolirõõmust ei räägita.
Milline on kooli sisekliima, kooliheaolu, juhtkonna ja õpetajate, õpetajate ja õpilaste omavahelised suhted? Kellel on koolis hea olla? Kes tulevad kooli rõõmsal meelel ja miks teised ei tule? Miks nad ei taha tulla? Ka headest näidetest koolis räägitakse vähe, pigem edetabelitest, koolikatsetest sügisel ja eksamitest kevadel.
Inimsuhted koolis jäävad suurtel inimestel kahe silma vahele. Kas tõesti on eksamid tähtsaim teema, mille üle arutleda? Miks ei suuda isegi hariduseliit juba 30 aastat vabas Eestis näha ja mõista kooli murettekitavat tegelikkust, ülemäärast koolistressi ja läbipõlemist, koolist puudumist-lahkumist ja koolikahjustustega noori? Miks mõjutavad inimsaatusi koolis kontrolltööde hinded, märkused e-koolis ja eksamid, mitte head suhted, rõõmsad õppimistunnid ja koolisõprus?
Ootame, et probleemidega õpilane ennast ise muudaks
Mis on need juurpõhjused, et nii paljude noorte õppimistahe, tööhuvi või isegi karjäärisoov on kadunud? Euroopa raha eest loodud noorteprogrammid huvimeelelahutuseks ei aita rahuldada noorte kõige suuremat vajadust selles eas: õppida ja omandada oskusi tööks ja eluks. Mitte nende meelt pole vaja lahutada! Vaja on saada selgus, miks on nende kooliajal juba algusest peale halvasti läinud, ja hoida järgmiste õppijate puhul need vead ära. Mitte tegelda praeguse tulemusega ja tuunida tagajärgi meeldivamaks!
Koolis loodetakse õpilaste enesejuhtimisoskuse peale, sest õpetajad ei oska ju ka aidata ega suuda olukordi lahendada. Pealegi pole õpetajal endal abi.
Mida oleme koolis muutnud, et seal oleks meeldiv ja õpilane kogeks õppimishuvi, häid klassikaaslasi või ägedaid ettevõtmisi? Kas oleme üldse õpilastelt küsinud, mida nad hea koolipäeva jaoks vajavad? Kui küsida igalt õpilaselt ja õpetajalt, mis ja kui palju talle koolis meeldib, saame kindlasti üllatavad vastused. Meedivuse või mittemeeldivuse tunne, mis kedagi kooliga seob, võib olla väga erinev. Kui me seda ei tea, ei saa seda ka mõjutada.
Või vaatame vaid nende halbade hinnete peale? Selline ebameeldiva koolikliimaga, tunnustuse- ja rõõmuvaene kool tõukab eemale. Just kehvade hinnete ja märkuste puhul on parem otsida põnevust tänavalt või arvutimängudest, et ometi pääseks negatiivsusest koolis.
Lisa kommentaar