Taas on ühed jõulud seljataga ja aeg pöörduda rutiinsesse tööellu. Koolibri kirjastus jätkab seda kauase kolleegita, kes küll viimastel aastatel kirjastuse töös enam aktiivselt kaasa ei löönud, kuid kaasa elas ikka. Üsna enne jõule lahkus 83 aasta vanuselt Ants Haljamaa, teenekas õpikukirjastaja ja tõlkija, suur kirjasõna austaja ning mäluhoidja.

EE Eesti elulugude köide ja Eesti kirjarahva leksikon annavad teatmestiilile omaselt lakoonilise ülevaate Ants Haljamaa tegevusest toimetaja ja tõlkijana, ja nagu meie traditsioonis tavaks, rõhuga tõlketööl. Kirjarahva leksikon nimetab tähelepanuväärsena tema Joel Lehtose „Putkinotko“ tõlget (1986), kuid tuntakse teda eeskätt Antti Tuuri eestindajana. Peale professionaalse koostöö sidus kaht meest puhtinimlik soe sõprus, nii et kui Antti Tuuri veel viis aastat tagasi Raplas oma loomingule pühendatud kirjandusõhtul osales, oli seal mõistagi kohal ka tema ihutõlkija.

Ants Haljamaast kui soome kirjanduse vahendajast kirjutas oma järelehüüdes Soome Instituut (vt Sirp, 20.12.2024), kuid tema töö koolikirjanduse loojana polnud sugugi vähem tähtis, pigem vastupidi. Valguse kirjastuses alustas ta korrektorina, tegi aastaid toimetajatööd ja juhtis humanitaarvaldkonna õppekirjanduse osakonda. Kui vanad kolleegid 1991. aastal oma jõu ja varanatukese kokku panid ja Koolibri kirjastuse asutasid, jäi Ants Haljamaa vastutusalaks eesti keel ja kirjandus ning sotsiaalained. Tema eestvedamisel ilmusid esimesed Vene taagast priid ajaloo-, aga ka kirjandusõpikud, said alguse omas ajas vägagi moodsad eesti keele õpikud. Kirglikke austajaid oli üldõpetuslikul „Esimesel kooliraamatul“ (autorid Mare Müürsepp ja Anne Uusen), rohkem kui 25 aastat tagasi gümnaasiumiõpiku kaante vahel ilmunud peatükk eesti õigehääldusest (autor Einar Kraut) on arvestatav käsitlus tänapäevalgi, 20 aastat tagasi alguse saanud algklassidele mõeldud sari „Ilus emakeel“ on laialdaselt käibel ja töökindel senimaani. Kuidas Ants suutis kõik need oma ajas üpriski pöörased ideed teoks teha, on esimese hooga raske öelda. Kui aga korraks järele mõelda, siis saab vastus olla vaid üks: oma värvika karismaatilise isiksusega oli tal võime innustada häid tegijaid kaasa lööma (ja juba ajal, mil kaasamine polnud avalikus elus mõistena kasutusel).

Kolleegid nii varasemast kui ka hilisemast ajast meenutavad Antsu kui teravmeelset ja mõistagi sõnaosavat kaasteelist. On, mida mäletada, on, mida unustada – umbes nii võinuks Ants ise siinkohal sedastada.

Ants oli kirglik maailmaavastaja. Ta käis välismaareisidel juba ajal, mil seal tavaliselt väga ei käidud. Kui reisilt tagasi tuli, jagas kolleegide-sõpradega reisimuljeid nii huvitavalt, et kuulajatel jäi tunne, nagu oleksid nad ise samal reisil käinud. Tema jutustused olid väga vahvad, talle meeldis hästi pikalt ja põhjalikult olusid ja inimesi kirjeldada, teda oli nauditav kuulata. Ja alati väga naljakas ka. Küllap pani Ants oma lugudele pisut värvi juurde, aga seda me paraku enam kontrollida ei saa.

Antsule meeldis inimestega suhelda. Tema leidis ka võõrastega alati ühise jututeema ja oli juba õige varsti äsjase võõraga kui vana tuttav. Ta oli alati ka inimeste eludest ja lugudest huvitatud, oli kannatlik kuulaja ja tähelepanelik vaatleja.

Valguse kirjastuses kujunes meeste seltskond, kes hakkas lisaks ühisele töötamisele Muhu puhkekodus ka üksteise juures abiks käima. Ikka oli kellelgi vaja remonti teha, puid laduda, katust parandada. Oli täiesti tavaline, et vajadusel kutsuti seltskond kokku ja tehti mõni vajalik töö kellegi juures kodus ära. Pärast mängiti muidugi ka bridži ja veedeti niisama mõnusalt aega (üks kolleegide lastest nimetas seda kampa „töösugulasteks“).

Keele- ja tõlketeemasid meeldis talle arutada ka sõpradega. Kui tal parasjagu mõni tõlge pooleli oli ja ta mõne vastega natuke kimpu jäi, siis küsis ikka kolleegidelt-sõpradelt – ehk tuleb kellelgi arutelu käigus hea mõte. Vahel ka tuli, vahel mitte.

Antsule mõeldes tuleb ikka meelde, kui huvitatud ta alati kõigist ja kõigest oli. Jah, see ei tundunud mulle sel ajal – ajavahemikul 20–40 aastat tagasi – sugugi alati tore, olin ju noore inimesena ikka palju kärsitum ja küllap ka mõnevõrra ülbem, ei osanud asju niiviisi näha nagu praegu. Olin kohati päris häiritud, kui ta oma küsimusi esitas ja asju teada tahtis, arvasin, et ta on lihtsalt üks uudishimulik inimene. Seda ta oli ju ka, aga praegu ma ju enam ei arva, et uudishimu alati halb on. Nüüd arvan pigem nii, et ta lihtsalt kogus huvitavaid eluseiku, teadmata isegi täpselt, mis ta nendega peale hakkab – ta oligi ju kirglik kollektsionäär.

Pikkadel ringsõitudel mööda Eestit (juhtivtoimetajad tutvustasid õppekirjandust) oli meil reisi planeerimisel alati ühesugune tööjaotus. Ants otsis välja piirkonna huviväärsused ja vahel ka põnevad söögikohad. Huviväärsustega oli peaaegu alati nii, et pooled tuli kavast välja jätta – neid sai lihtsalt liiga palju. Antsule pakkus ju kõik huvi, ta ei raatsinud millestki loobuda, aga eks ta pidi teiste survele alluma – mõnigi ei näinud sellisel tormlemisel mõtet. Mõnikord oli ta siis natuke solvunud ka, aga leppis meiega siiski õige pea. Mis tal üle jäi …

Ants oli hea ülemus ja seda nii juhtkonna kui ka töötaja vaatenurgast. 30 aastat tagasi jaanuaris pidin Koolibris oma auga kättevõidetud eesti keele ja kirjanduse toimetaja ametikohal tööle asuma, aga nagu väikeste lastega peredes alailma ette tuleb, olid lapsed just siis punetistesse jäänud. Kauplesin naabrinaise mõneks tunniks lapsevalvesse ja läksin toimetusse oma värske ülemuse ette uuel aastal uue töötaja esimese uudisega, et siin ma olen ja kohe ka lähen, sest lapsed on haiged. Ants reageeris väga kiiresti ja üllatavalt: „Oh, väga kurb, tean seda olukorda, ma olen ka imetav isa olnud.“ Umbes nii see kõlas, aga ei maksa arvata, et noor toimetaja koju voodiservale istuma saadeti. Koju küll, aga kaasas kuhi kordustrüki töövihikuid, mis tuli värske pilguga üle vaadata. Tagantjärele hinnates oli see igas mõttes tark valik: algaja sai puhterialaselt sisse elada ja vaimu teritada, tuttavaks nii töö iseloomu kui ka tegutsevate autoritega. Töö tehtud ja lapsed hoitud peale selle.

Uut jõulu Antsule enam ei tule, aga Koolibri ellu jääb ta igaveseks. Ootamatu mõtteseose ajel sündis just tema peas Koolibri kirjastuse nimi (Koolibri … kool, libri … raamatud, kooliraamatud), rääkimata sellest et kirjastuses on Antsu tööd jätkanud tema poeg ja tütar.

Koolibri kaasteelised