Õpirände eesmärk ei ole võrrelda, vaid lahtiste silmade ja avatud meelega vaadata, õppida ja kogeda, leiavad Tallinna Ojakese lasteaia õppealajuhataja Svetlana Agerova, eripedagoog Alisa Trofimova ja projektijuht Agnessa Jakobson, kes käisid möödunud sügisel Hispaanias kaasava hariduse korraldusega tutvumas. Külastati üht lasteaeda Madridis ning kaht kooli juurde kuuluvat lasteaeda Segovias.

Kuidas on kaasav haridus Hispaanias korraldatud?

Alisa T: Käisime ühes kaasavale haridusele spetsialiseerunud lasteaias Madridis, kus kõik erivajadusega lapsed käivad tavarühmades, välja arvatud suurema toevajadusega lapsed. Kui meil on lasteaias ametis eripedagoog, logopeed ja vahel harva ka psühholoog, siis seal oli kuus eripedagoogi, lisaks logopeed ja psühholoog. Iga eripedagoog vastutab kuue-seitsme lapse eest, on nende jaoks olemas kogu päeva jooksul ning aitab neil rühma tegevustes kaasa teha. Nägime ka, kuidas spetsialistid õpetasid lapsi sööklas sööma, mis on erivajadusega laste jaoks väga keeruline toiming. Süüakse mitte rühmas, vaid eraldi sööklaruumis.

Svetlana A: Rühmas töötavadki õpetaja ja eripedagoog, sellist ametikohta nagu õpetaja abi ei ole. Eripedagoogid teavad iga lapse probleemi ja eripära ning kohandavad õppematerjali sellest lähtuvalt, samuti valmistavad suure osa õppevarast ise. Väga palju kasutatakse seal pildimaterjali, õpetajad ja spetsialistid pildistavad ka päris esemeid. Igal erivajadusega lapsel on tema jaoks kohandatud kaust, kus on pildid õpitu kohta. 

Agnessa J: Suur erinevus võrreldes Eestiga on, et Hispaanias peab nii kooli kui ka lasteaia pedagoogilisel töötajal olema magistrikraad. Tänu sellele on õpetajate ja spetsialistide teadmiste ja oskuste tase väga kõrge. Panigi mõtlema, et Eestis võib praegu lasteaias töötada mis tahes kõrgharidusega inimene, kellel alusharidusest teadmisi pole. Milline on tema töö kvaliteet võrreldes spetsialistiga, kes on aastaid seda eriala õppinud, oskab saadud teadmisi kasutada ja lapsekeskselt edasi anda? See puudutab mitte ainult kaasavat haridust, vaid ka eestikeelsele õppele üleminekut. Õpetajaamet on Hispaanias väga mainekas ja populaarne, õpetajate puudust pole. Üsna palju nägime ka meesõpetajaid, mitte ainult aia-, vaid ka sõimerühmades. 

Svetlana A: Hea oli näha, kui pühendunud oli kogu personal. Õpetajad ja spetsialistid otsivad koos võimalusi ja viise, et last parimal moel toetada. See on meeskonntöö.

Alisa T: Eripedagoogil olid igaks päevaks tegevused ette valmistatud ja vahendid valmis pandud. Enne tegevuse alustamist selgitas ta lapsele, mis ees ootab, ja tema juttu toetas ka pildirida. Kui spetsialist andis märku, et üks tegevus on lõppenud, nihutas laps ise noole järgmise tegevuse peale.

Agnessa J: Kui lasteaeda tuleb suurema abivajadusega laps, tegutseb ta alguses ühes suures ruumis koos spetsialistiga, kuni on valmis rühma minema. Eesmärk ongi, et laps veedaks võimalikult palju aega rühmas koos teistega. Psühholoog käib lasteaias kaks korda nädalas ja tegeleb nii laste kui ka nende vanematega. Samamoodi võtab lapsi graafiku alusel vastu logopeed. Logopeedil olid ka ergoterapeudi oskused, lisaks kõneteraapiale tegeles ta motoorika, koordinatsiooni, keskendumise ja mäluga. Lasteaedades, kus käisime, oli enamik lapsi hispaania kodukeelega, aga oli ka lapsi Bulgaariast, Marokost ja mujalt. Neile õpetatakse eraldi keelt lisaks ning nad õpivad hispaania keele kiiresti ära. 

Kas päevakava on samasugune kui meil?

Svetlana A: Kogu sealne alusharidus on teistmoodi korraldatud. Hispaanias võib lapse panna lasteaeda juba neljakuuselt. Madridi lasteaias oli lapsi rühmas 20 ringis nagu meilgi. Lasteaiapäev on lühem kui Eestis ja kestab harilikult kl 9–15. Vajadusel võib laps lasteaias olla ka kauem, aga siis tuleb vanematel selle eest juurde maksta, lasteaiatasu on umbes 300 eurot kuus. Päevaplaan on piltidena seinal. Kui üks tegevus lõpeb, ütleb õpetaja seda ja näitab ka viipega. Lapsed teavad, mis millele järgneb. Näiteks et pärast joonistamist minnakse õue, enne riidessepanekut tuleb käia tualetis jne.

Agnessa J: Päev algab hommikuringiga, millele järgneb paar tundi õppetegevust. Vaba mängu me rühmas ei näinud, vaba mängu aeg on õues, kus tänu soojale kliimale veedetakse palju aega. Juba enne õueminekut moodustas õpetaja grupid, kes koos mängivad, et erivajadusega lapsed saaksid kaaslastega suhelda ja oleksid tegevustesse kaasatud. 

Svetlana A: Madridi lasteaias on oma õppeaed, väliraamatukogu, liikluslinnak ja võimalused liikumistegevusteks. Kui meil on lasteaia õuealal mitmesugused atraktsioonid, ronimisredelid, kiiged, siis seal oli üks atraktsioon ja liivakast mitme rühma peale. Õues lapsed jooksid ja tegutsesid ning spetsialistid ja õpetajad juhendasid liikumistegevust ja mänge. Õueüritusi, töötube ja pidusid korraldatakse palju koos peredega. Õpetajad kohtuvad vanematega tihti ja nõustavad neid. Vanemaid kaasatakse palju ka õppetegevustesse. 

Mis teile õppetegevusest silma jäi?

Alisa T: Lapsed on rühmadesse jaotatud vanuse järgi, sest iga vanuse jaoks on oma metoodika. Metoodika valib asutus ise ja lasteaeda tulevad uued õpetajad õpetatakse selle järgi välja. Väga palju tehti grupitööd. Seal ei joonista iga laps omaette, vaid võetakse üks suur paber ja kõik maalivad koos, et arendada meeskonnatööoskust. Tegevused toimuvad enamasti põrandal, laudu ei kasutata või kasutatakse harva. Väga levinud on projektõpe, kus kõik tegevused on projektiga seotud. Rühmaruumi seintele lisandub kogu aeg uut materjali ning kõik õpitu kajastub ka erivajadusega laste kaustades. Ka projektõppe puhul valitakse tegevused ja sõnavara, mis vastavad lapse vanusele ja arengule.

Svetlana A: Kõik tegevused olid eesmärgistatud. Kolmeaastaste rühmas näiteks ei olnud mänguasjad laste käeulatuses, vaid läbipaistvates karpides kõige ülemistel riiulitel. Õpetajate sõnul ongi eesmärk, et laps küsiks õpetajalt, millega ta soovib mängida, see õpetab teda ennast väljendama.

Agnessa J: Nuku- ja autonurga asemel olid matemaatika-, keele-, kunstinurk. Lapsi kaasati palju. Garderoobis oli iga lapse nagi juures pilt, mille laps oli endast ise joonistanud. Aasta hiljem joonistab ta uue pildi ja nii on näha lapse areng. See on seotud ka varase märkamisega.

Alisa T: Kõnetud lapsed suhtlesid piltide abil ning mõnel neist oli ka kõnekommunikaator. Kõigile lastele see ei sobi, raske intellektipuudega laps ei saa selle kasutamisega hakkama. Iga abivahendi kasutamine on hästi läbi mõeldud. 

Milline oli koostöö peredega?

Svetlana A: Koostöö peredega on parem kui Eestis, vanemad usaldavad õpetajat. Kui õpetaja märkab, et lapsel on probleem ja soovitab vanemal uuringute tegemiseks arsti või spetsialisti juurde minna, võtavad vanemad teda kuulda. Kui laps lasteaias kukub ja haiget saab, ei kaeba vanemad lasteaia peale, nagu Eestis tihtipeale juhtub, vaid leiavad, et kogemuste kaudu laps sotsialiseerub ja õpib. 

Agnessa J: Kuna õpetajad ja tugispetsialistid on väga professionaalsed, tunnevad nad erivajaduse varakult ära ja lapsele saab varakult hakata abi osutama. Rühmaõpetaja kohandab lapse jaoks tegevusi spetsialisti nõuannete järgi, nad teevad tihedalt koostööd. Oli näha, et kogu kollektiiv hoiab kokku ja kõik tegutsevad ühise eesmärgi nimel. Eestis tõmmatakse rohkem piire ja veetakse ametijuhendis järge – siit siiamaani on minu töö, edasi mitte. Seal oli tajutav suhtumine, et tegutsetakse koos ja ühistes huvides. 

Mida Hispaanias nähtust tahaksite üle võtta ja mis kõige rohkem muljet avaldas?

Agnessa J: Oleme juba kokku leppinud, et keele- ja projektõppes hakkavad õpetajad sõnavara ja õppematerjale kohandama vastavalt lapse tasemele ning ise rohkem materjale ja mänge looma. Mänge saab ka lastega koos teha, pealegi on omaloodud mängud palju huvitavamad kui poest ostetud. Hangime lasteaeda lamineerimis- ja spiraalimismasinad, et õpetajad saaksid ise vahendeid teha, saime muidki ideid, mida oleme hakanud rakendama. 

Alisa T: Hispaanias nägime, et kõigis rühmades oli seinal suur peegel. Kui aastane laps ei reageeri oma peegelpildile, on see esimene hoiatav märk, et tal võib olla mingi probleem, ja sellega tuleb hakata kohe tegelema. Peegel on abiks ka keeleõppes suu liikumise ja emotsioonide jälgimisel. Lisaks kavatsen eripedagoogina kõneprobleemidega laste puhul senisest veel rohkem tegevuspilte kasutada.

Agnessa J: Kõigis kolmes lasteaias nägime, et mingi tegevuse jaoks moodustati meeskonnad ja jagati lastele rollid. Lapsed panid ühesugused vestid selga ja sildid rinda – igaühel neist oli näiteks lilli kastes või aiatööd tehes oma ülesanne. Pärast vahetati silte ja rolle. Tähtis on, et asju tehakse koos, mitte igaüks üksi.

Svetlana A: Madridi lasteaias oli kasutusel huvitav arsti teenus. Kui lapsel tekib lasteaias mõni tervisemure, võib lasteaed teha wifi kaudu videokõne perearstiga, kes juhtkonnale, õpetajale või vanematele nõu annab. Lasteaias olevad esemed, nagu kraadiklaas, kaamera, pulsimõõtja, on ühendatud Bluetoothi ühenduse kaudu arstiga. Teenuse hind on 15 eurot ja selle eest maksavad vanemad. 

Agnessa J: Hea mõte on U-kujulised lauad, kus õpetaja istub keskel ja ümber tema 12 last, keda ta üheaegselt juhendab. 

Svetlana A: Kõige suuremat muljet avaldas siiski sealse personali pädevus ja asjatundlikkus ning nende siiras tahe lapsi toetada, aga ka õpetajate, juhtkonna, vanemate kokkuhoidmine ja koostöö.

Agnessa J: Samuti ühiskonnas valitsev hoiak ning valmisolek teistsuguseid inimesi kaasata. Eestis oleme sellega alles üsna alguses. Madridi lasteaia direktor meenutas, et ka seal oli veel viis aastat tagasi olukord teine. Ta on teinud hoiakute muutmisel ära väga suure töö, et nii töötajad kui ka lastevanemad kaasava hariduse põhimõtted omaks võtaks.