Riigikogus vastu võetud hariduselu puudutavad seadusemuudatused näevad ette, et põhikooli hariduslike erivajadustega lõpetajatele tuleb võimaldada aasta lisaõpet. Selle aasta jooksul on neil võimalik oma kooli juures tuttavas keskkonnas õpinguid jätkata ja sotsiaalselt küpseda.

Õppimiskohustus hakkab kehtima neile õpilastele, kes 2025/2026. õppeaastal alustavad õpinguid 9. klassis. Lisa-aasta võimalus tuleb tagada 2026/2027. õppeaastaks.

Lisaõppe korraldamises ei ole olemuslikult midagi uut. Selle võimalused on ka seni olnud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses (PGS) sätestatud, ent seadusemuudatusega laiendatakse lisaõppe eesmärki ja suurendatakse mahtu. 

Seni on Tartu linn omavalitsusena rakendanud lisaõpet lihtsustatud õppekaval õppivatele õpilastele eeskätt HEV-õpilaste koolides. 

„Koolid koostöös Tartu Rakendusliku Kolledžiga on lisa-aasta õpilastele sobilikud õppekavad koostanud ja leidnud sobivad ruumid ning töötajad,“ selgitab Tartu linnavalitsuse haridusosakonna juhataja Riho Raave lisaõppe senist korraldust. „Erilisi probleeme pole lisaõppe korraldamisega seni olnud ja usun, et Tartus saame sellega hakkama ka siis, kui meil tuleb pakkuda lisaõpet senisest rohkematele õpilastele.“

Raave ütleb, et lisaõppe korraldamine rohkematele õpilastele nõuab kindlasti täiendavat raha. 

„Näiteks tuleb arvestada lisatundidega õpetajatele, spetsialistidele, kuluga õppevahenditele ja vajadusel ka lisaruumidele,“ lausub ta. „Juurde tuleb leida kvalifitseeritud õpetajaid, kes suudavad pakkuda individuaalset tuge või õpetada väikestes õpperühmades. Ruumide küsimus on samuti oluline, eriti kui lisaõpet plaanitakse läbi viia eraldi. Täpne täiendava ressursi vajadus sõltub õpilaste arvust ja võib-olla rohkemgi lisaõppe sisust, et see täidaks oma eesmärki. Otsustada tuleb, kas lisaõpet hakkavad oma õpilastele pakkuma kõik põhikoolid või ainult mõned neist. Plusse ja miinuseid on mõlema variandi puhul. Kindlasti arutame selle aasta jooksul koos koolidega, kuidas ja kui palju lisaõppekohti peaksime 2026/2027. õppeaastaks linnas juurde looma.“ 

Tartu haridusosakonna juhataja sõnul ei ole õppimiskohustuse reformi rakendamisel küsimus ainult lisaõppe võimaluste laiendamises põhikoolides, vaid alternatiivina ka n-ö ettevalmistava õppe sisseviimises osas gümnaasiumides ja kutseõppeasutustes. 

„Tartu on siin teistest veidi paremas seisus, sest meie koolivõrgu lahutamatud osad on Tartu Rakenduslik Kolledž ja Tartu Kunstikool, kus kutsehariduse alarahastusest hoolimata tehakse kutsevaliku ja ettevalmistava õppe pakkumisel väga head tööd,“ lausub Raave. „Tõenäoliselt suureneb ka gümnaasiumide, sh Tartu Täiskasvanute Gümnaasiumi roll paindlike edasiõppimise võimaluste loomisel. Kindlasti vajavad ka nimetatud õppeasutused selleks lisaraha, mille saamine pole veel selge.“ 

Kui suureks prognoosib Tartu linn koolides lisaõppe vajadust ja seda võimalust kasutavate õpilaste hulka?

„Eelnevate aastate kogemuste põhjal saame öelda, et ca 3% põhikoolilõpetajatest ei ole kohe pärast kooli lõpetamist eri põhjustel edasi õppima läinud, Tartu linnas tähendab see 30–40 õpilast,“ vastab Raave. „Kas peaksime olema valmis pakkuma neile kõigile just lisaõpet, see selgub kui nendega hakatakse individuaalselt suhtlema. Osa neist läheb eeldatavasti ka ettevalmistava õppe rühmadesse, mis tulevad peamiselt kutseõppeasutuste juurde.“

Haridusministeerium peab oluliseks, et kohalik omavalitsus jõuaks iga tema territooriumil elava lapseni, kes kooli ei jõua, ning selgitaks välja õppimiskohustuse mittetäitmise põhjused, hindaks, kellele ja missuguseid meetmeid on vaja rakendada, ning tagaks lahenduseni jõudmise. 

Raave sõnul toob õppimiskohustuse reform kohalikule omavalitsusele kaasa õppimiskohustuse täitmise regulaarse seire ning kohustuse vajaduspõhiselt sekkuda tuvastamaks noori, kellel on suurenenud risk jääda haridusest kõrvale, ja aidata neid seejärel takistustest üle saada. „Põhimõtteliselt on selline kohustus ka praegu, kuid selle täitmise maht ja regulaarsus suurenevad reformi jõustudes oluliselt,“ selgitab ta. „Mis puudutab õppimiskohustuse mittetäitjate ja võimalike koolist väljalangejate toetamist, siis teeme juba praegu tihedat koostööd koolide, lastekaitsetöötajate ja tugispetsialistidega (Hariduse Tugiteenuste Keskus, Rajaleidja), et leida sobivaid meetmeid juhuks, kui keegi ei täida õppimiskohustust. Näiteks 16-aastasele, kes ei soovi kooli minna ja kelle vanemad ei suuda teda kooli saata, tuleb koostöiselt leida sobivad alternatiivid ja tugimeetmed, et toetada tema haridusteed.“ 

Tartu linna haridusosakonna juhataja näeb lahendust senisest suuremas võrgustikupõhises koostöös, mis muutub reformi jõustumisel veel olulisemaks. Koostööpartnerite ring laieneb oluliselt. 

„Näiteks on ministeerium soovitanud teha koostööd projektipõhiselt ellu kutsutud noortegarantii tugisüsteemiga (NGTS), kus sihtgrupp ja ülesanded paljuski kattuvad,“ lausub ta. „Kuigi NGTS on noorte jaoks väärtuslik ressurss, tuleb arvestada, et see toimib praegu projektipõhiselt, mistõttu selle jätkusuutlikkus ei ole tagatud. Samuti mängib Töötukassa olulist rolli noore professionaalsel kujunemisel, pakkudes vajalikke teenuseid, nagu näiteks karjäärinõustamine.“ 

Noortegarantii tugisüsteem on 16–29-aastaste noorte tööellu ja/või haridustegevusse naasmist toetav teenus, mis pakub vajaduspõhist lisatuge noortele alates 13. eluaastast. NGTS-i eesmärk on toetada noori, kellel on oht muutuda NEET-nooreks (kes ei õpi, tööta ega osale koolitustel), või aidata neil ületada takistused hariduses ja tööelus. 

Erilist tähelepanu pööratakse noortele, kes on katkestanud põhihariduse või kaovad kuhugi pärast põhikooli lõpetamist, muutudes „nähtamatuteks“. NGTS-i unikaalsus peitub noore vajadustest lähtuvas ja vabatahtlikkusele tuginevas lähenemises. Koostöös noore ja tema lähedastega leitakse parimad lahendused, kusjuures noor määrab ise oma eesmärgid – olgu selleks hariduse jätkamine, tööle naasmine, vabatahtlik tegevus välismaal või mõni muu siht. Kõik tegevused rakendatakse ellu noore soovide ja vajaduste järgi, pakkudes tuge ka siis, kui pere tugi ja motivatsioon jääb väheseks. 

Raave ütleb, et tulemuslik õppimiskohustuse täitmise tagamine eeldab haridus-, sotsiaal- ja noorsootöö valdkondade ning teiste partnerite väga head ja koordineeritud koostööd. 

„Kuidas see Tartus täpselt toimima hakkab, selle peame kokku leppima ja sätestama oma õppimiskohustuse täitmise tagamise korras,“ lausub ta. „Omavalitsusena püüame tagada, et kõik linna noored saaksid vajaliku toe, kuid ootame riigi täpsustusi, et saaksime oma tegevust ja võimalikku koostööd põhjalikumalt planeerida. Raskused võivad tekkida eelkõige ressursside piiratusest, õpetajate leidmisest ja õpilaste individuaalsetest vajadustest, mis nõuavad erilist tähelepanu ja kohandatud lähenemist. Omavalitsusel on oluline kogu seda tegevust koordineerida, planeerida ja ressursse jaotada nii, et kõik õpilased saaksid vajaliku toe ja hariduse, olenemata nende erivajadustest või olukorrast. Usun ja loodan, et Tartus on selline koostöö ja koordinatsioon eri valdkondade vahel võimalik ja ka tulemuslik. Tõenäoliselt ei pääse me vajadusest võtta tööle eraldi inimene, kes selle teema eest vastutab ja õppimiskohustuse täitmise tagamise võrgustikukoostööd koordineerib.“

Mitu haridusreformi korraga

Raave sõnul teeb kõige selle juures muret asjaolu, et tegemist ei ole ainsa haridusreformiga, mis lisaraha nõuab. 

„Käivitunud on üleminek eestikeelsele haridusele, 1. septembrist jõustub ka uus alushariduse seadus, kavandamisel on mitmed PGS-i muudatused (koolijuhtide atesteerimine, õpetaja karjäärimudel jne),“ selgitab ta. „Küsimus on selles, et kõigi nende rakendamise koormus langeb omavalitsustele ja haridusasutustele olukorras, kus lisaressurssi ei kaasne. Tihti ei arvestata, et ressurss on piiratud igal tasandil, sh omavalitsustes, ning peame olema väga tähelepanelikud, et koole ja õpetajaid lisaülesannetega üle ei koorma.“ 

Kohaliku omavalitsuse ülesandeks jääb ühtlasi luua kontakt oma piirkonna Töötukassaga ja teha ülevaade võimalikest ettevalmistava õppe rühmadest oma piirkonnas/maakonnas, et koostöös noorte või nende peredega leida kõige sobivam õppimisvõimalus.

Raave sõnul on Tartu linnal olnud Töötukassaga kogu aeg hea koostöö ning ta avaldas lootust, et see jätkub ka õppimiskohustuse reformi käivitumisel. „Näiteks pakub Töötukassa noortele karjäärinõustamist, mis võib olla abiks noortele, kes kohe sobivat edasiõppimise võimalust ei leia,“ sõnab ta. „Ülevaate ettevalmistava õppe võimalustest Tartu linnas saame endale ise teha. Hea, kui Töötukassal on neist võimalustest ülevaade üle riigi, sest koolikohustuse eas noored võivad liikuda ka omavalitsuste vahel.“

Tallinna hariduameti hariduskorralduse osakonna juhataja Krista Keedus sõnab, et oluline on leida just konkreetsele lapsele sobivad meetmed, et ta õpinguid jätkaks.

„Ka Tallinna linn peab oluliseks, et jõuaksime iga tema territooriumil elava lapseni, kes kooli ei jõua, ning selgitaks välja õppimiskohustuse mittetäitmise põhjused, hindaksime, kellele ja missuguseid meetmeid on vaja rakendada, ning tagaksime lahenduseni jõudmise,“ lausub ta. „Tavaliselt on tegu komplekssete probleemidega, mille puhul on lahendused erinevad ning eeldavad nii linna kui ka riigi eri ametite koostööd. Ehk õppimiskohustuse osas laieneb küll sihtrühm, ent probleem olemuslikult ei muutu. Lisaõppe vajaduse prognoosi koostame ja lisaressursside vajaduse hindame koos koolidega.“

Keedus ütleb sarnaselt mitme teise omavalitsuse esindajaga, et täpsemaid kommentaare on veel vara anda.

„Paraku ei ole veel võimalik neile küsimustele põhjalikult vastata,“ räägib ta. „Haridus- ja teadusministeerium on kavandanud seadusemuudatusega seotud infotunnid. Samuti plaanib ministeerium edastada lisainfo, sh koolid saavad täpse juhise väljalangemisohu tuvastamiseks ja meetmete rakendamiseks, mis omakorda tagab, et ühegi noore haridustee ei katkeks.“

Väljakutse on koolitõrksad noored

Lääne-Nigula valla haridusosakonna juhataja Solveig Edasi sõnul nõuab lisaõppeaasta nii täiendavaid inimesi kui ka raha.

„Kui palju ja milliseid, on veel keeruline öelda, sest koolijuhtidega on läbi rääkimata, kuidas vallas lisaõppeaastat korraldama hakatakse,“ lausub ta. „Meil on hajaasustus ja sõltub sellest, millise kontseptsiooniga edasi läheme. Kas koondada õppimisvõimalus kahte keskusesse või tagada see võimalus iga kooli juures? Täpsemat analüüsimist vajavad ka õpilaste potentsiaalsed koondumiskohad ning klassiruumi ja õpetajate tagamise võimalus. Meil on koole, kus klassis on õpilasi maksimaalne lubatud arv ja lisaruumi on keeruline kasutusele võtta (näiteks Oru ja Taebla kool).“

Edasi sõnul hakkab keeruline olema n-ö koolitõrksate noortega – kuidas toetada neid oma õpiteed jätkama. 

„Vallas on piisavalt tugispetsialiste ja koolides HEV-koordinaatoreid,“ sõnab ta. „Kogemused on näidanud, et kui noorukit järjepidevalt toetada ja kaasata, tuleb ta lõpptulemusena kooli tagasi. Iga juhtumi taust ja põhjused on erinevad ja seepärast on keeruline siin ühtset mudelit rakendada.“ 

Edasi lausub, et vastavalt Lääne-Nigula valla noorte vajadustele on oluline pakkuda toetussüsteemi ja ennetustegevust neile, kellel on oht sattuda koolis raskustesse või langeda välja. 

„Meie vallas töötab projektipõhiselt noorte heaolu spetsialist, kes tegeleb nimetatud teemaga ja loob süsteemi,“ räägib ta. „Projekti eesmärk on tegevuste kaudu tõsta Lääne-Nigula valla noorte oskusi, motivatsiooni ja konkurentsivõimet. Eesmärk on ka suurendada vallas ebasoodsates oludes noortele suunatud teenuste arvu ja laiendada võrgustikku, mis edendavad kaasatust hariduses ning ennetavad nende varast väljalangemist haridusest ja tööturult.“

Edasi ütleb, et valla koostöö Töötukassa Läänemaa esindusega on sujunud, ja avaldab lootust, et nii see ka jätkub.

Lääne-Nigula vallas oli eelmisel aastal 16–29-aastaseid töötuid Töötukassas arvel 65. Koolist väljalangemise ohus 13–17-aastaseid noori on seal lastekaitse andmetel orienteeruvalt kümme.

„Paraku peab alustama n-ö tavapärasest teemast ja see on raha. Kus tuleb selleks raha? Õpetajad?“ küsib Valga Põhikooli ja Valga Priimetsa Kooli juht Tiit Tammaru. „Teise ja vaat et tõsisema teemana näen riigisisest dubleerimist. Näiteks Valga linna kaks kooli, Valga Põhikool ja Valga Priimetsa Kool teevad nii kutsekooli kui riigigümnaasiumiga praegu karjääriplaneerimise teemal koostööd. Riik võiks seda süsteemi korrastada ja viia vastavusse õpilaste huvidega.“

Tammaru ütleb, et praegu tundub talle kahjuks, et üldharidus ei tea, mida kutseharidus teeb, ja vastupidi. „Samas on võimaluste rohkus teretulnud, kui see aitab meie noortel teha paremaid otsuseid,“ lausub ta. „Riigilt ootaks täpsemat ja konkreetsemat plaani ning ka kommunikatsiooni koos sedalaadi ettepanekutega. Praegu tundub, et asjad lähevad taas sedaviisi, et riik n-ö mõtleb välja ja lükkab seejärel otsustamise ja vastutuse koolipidaja ja kooli õlule.“

Koolijuhil on palju küsimusi ja vähe vastuseid

Tammaru sõnul nõuab lisa-aasta rakendamine loomulikult täiendavat raha, alates õpetajate palkadest, ametikohtadest, õpetajate juurde palkamisest, aga ka õppevahendite, riistvara ja muu sarnase soetamiseks. 

„Samuti peab nende klasside jaoks olema ruumi,“ lausub ta. „Kui palju – see on hea küsimus. Kui saaks vaid ministeeriumilt selgema pildi, kuidas see kõik toimima hakkab, saaks ka sellele küsimusele vastuse. Praegu mul koolijuhina seda paraku pole, informatsiooni ilmselgelt napib.“

Koolijuht Tammaru esitab hulga küsimusi: kuidas neid õpilasi n-ö vastu võtma hakatakse, millistel alustel, kas kõikidel põhikoolidel tekib see kohustus, millised on õpilase kohustused, missugused hakkavad olema õppe- ja ainekavad, milliseid aineid õpetatakse, millised on õpiväljundid?

„Ja lõppude lõpuks: kas see aasta on n-ö lapsepõlve pikendamine maksumaksja raha eest ning kuidas noorel see motivatsioon peaks tekkima? Nagu näha, on küsimusi rohkem kui vastuseid, aga riik juba tegutseb!“ lausub ta.

Tammaru sõnul võiks ideaalis olla nii, et lisa-aastal olev õpilane paneb endale ise pakutavatest ainetetest programmi kokku. 

„Ilmselt peaks rõhk olema üldpädevuste arendamisel, väärtuskasvatusel ja sotsiaalsete oskuste arendamisel,“ räägib ta. „Selgelt peaks olema sõnastatud väljund õpilase jaoks, et sellest aastast ei kujuneks lihtsalt mõnus asendustegevus. Praegu on koolidel piisavalt probleeme koolikohustuse täitmisega, ärme tekita neid juurde. Tugispetsialistidest on juba karjuv puudus!“

Tammaru ütleb, et noore motiveeritus sõltub kindlasti pakutavast ainekavast, atraktiivsetest valikainetest jne. „Taas jõuame õpetajate ja rahani, ka ruumideni jne …“ nendib koolijuht. „Sellest lähtuvalt arvan, et parem oleks, kui lisaõpe koonduks väljapoole põhikooli, näiteks kutsekooli. Kutsehariduses on sedalaadi õpilastele ju toimiv süsteem olemas. Ärme leiuta jalgratast, vaid kohandame olemasolevat ja muudame seda paremaks, väärtustades seeläbi ka kutseharidust.“

Kui suureks prognoosib Valga koolidirektor lisaõppe vajadust ja seda võimalust kasutavate õpilaste hulka?

„Minu kui koolijuhi jaoks täiesti prognoosimatu suurus, sest meiega pole jagatud ühtegi uuringut, mis näitaks sellise lisa-aasta vajalikkust üldhariduse juures,“ vastab ta.

Tammaru ütleb, et soov iga lapseni jõuda on igati asjakohane, aga selles pole ju midagi uut. „Ka praegu kehtib koolikohustus, ka praegu tegelevad koolid ja koolipidajad nende lastega, kes kooli ei jõua,“ räägib ta. „Jällegi jääb mulje, et kuskil on mingid andmed, mis väidavad, et selles valdkonnas on karjuvad puudujäägid. Igati tervitatav on soov valdkonda panustada, kuid jõuame taas tugispetsialistide ja lastekaitsetöötajate puuduseni ning selleni, millised seadusest tulenevad kohustused on ikkagi lapsevanemal ja ka noorel endal. Praegu on tihti nii, et kodul ja lapsel on õigused, kuid kohustustega on, nagu on. Ka seaduse jõuga nende täitmist tihtipeale ei kontrollita.“

Tammaru ütleb, et ega ühes Exceli tabelis arvude ümbertõstmisest kvaliteeti juurde ei tule, rääkimata valdkonna arendamisest.

„Ja taas jõuan oma „meelisteema“ – kaasava hariduse – juurde. Kas tee, mida mööda Eesti riik täna sammub, on ikka jätkusuutlik?“ küsib ta. „Kuidas riik seda valdkonda edaspidi arendada ja rahastada kavatseb! Märkimata ei saa jätta ka näiteks viimaste aastate huvitegevuse rahastamise vähendamist riigi poolt, mis on otseselt seotud õpimotivatsiooniga jne …“

Haridus- ja teadusministeeriumi peaeksperdi Kristiina Paisti sõnul on eesmärk, et kõigil põhikoolilõpetajatel, kes oma hariduslikust erivajadusest tulenevalt ei ole valmis uude kooli, järgmisele haridustasemele liikuma, oleks võimalik veel üks aasta tuttavas keskkonnas õppida ja sotsiaalselt küpsemaks muutuda.

„Lisaõpe ei kanna enam otseselt kutsealase ettevalmistuse eesmärki,“ selgitab ta. „Küll aga osutatakse lisaõppes lisaks üldharidusõppele ning sotsiaalsete ja enesekohaste oskuste arendamisele ka karjääriteenuseid, st pakutakse karjääriõpet, -infot ning nõustamist. Välistatud ei ole üldhariduskoolide ja kutsekoolide koostöö lisaõppe sisustamisel. Lisaõppe läbimise järel saab õpilane jätkata taseme- või ettevalmistavas õppes.“

Pikemalt jagas ministeerium hariduselu muudatuste kohta selgitusi 14. jaanuaril Õpetajate Lehe vahel ilmunud erilehes.