See mis su saatuseks sattus 

algosiks saab mulla all 

aga edasilükkamatus 

tagasi põrkas kui pall

tagant viimase hetke 

minu silmade sisse

kui said alata retke 

suurde muundumisse

läbi see veskiratta 

millelt kõik eemale põrkus

sõnad jäid ütlemata,

andestamata nõrkus …

Sellised luuleread pühendas Jaan Kaplinski kunagi Artur Alliksaarele. Eesti luuleklassikat põhjalikult tundnud emakeele- ja kirjandusõpetaja ning kooliteatrijuhi Lianne Saage-Vahuri kohta käivad need sõnad sama tõeliselt ja valusalt. 

Läinud aasta 30. jaanuaril meie seast lahkunud Lianne legend peaks kuulduma kõigi eesti õpetajate ja kooliõpilaste, samuti haridusteadlaste ning -ametnike kõrvu. Legend õpetajast, kes Jõgeva kooliteatritrupi Liblikapüüdja juhina suutis enam kui 30 aasta jooksul läita ning hoida õpilastes ja teistes kaasteelistes elus sügava kultuuri, ilumeele, harituse ja inimliku headuse. Seda maailmas, mida üha enam juhib numbrite kultus, Exceli-usk ja vaimne minnalaskmine.

Ei, õpilased ei olnud Lianne arvates madaldunud ega loidunud. Õpilased on head ja targad, laskem neil ainult seda headust ja tarkust kogeda ning üksteiselt õppida!

Selle aasta 11. jaanuaril saanuks Lianne 60-aastaseks. 

Kõik toimus liiga äkki

Sõpru, kes aasta eest Liannele sünnipäeval helistasid, ei üllatanud tema olek ega meeleolu eriti millegagi. Ületöötanud ning pisut tervisemuredega kimpus nagu sageli, oli ta oma aastaalguse tunnid Jõgeva Põhikoolis truult ära andnud ning keskendus parasjagu veebruaris toimuma pidanud põhikoolide üle-eestilisele luuleetenduste festivalile „Tuulelapsed“. Tegu on nii õpilaste kui trupijuhendajate hulgas maineka üritusega, mille vanem paariline, pealkirjastatud kui „Tähetund“, leiab aset Jõgevalt pärit Betti Alveri sünniaastapäeva paiku novembri lõpus ning on mõeldud eelkõige gümnaasiumiõpilastele. Meenutuseks, et „Tähetund“ on eesti luuleklassiku Betti Alveri 1966. aastal ilmunud kuulsa kogumiku pealkiri.

Lianne ise oli selle kõige juures nagu ikka nii peakorraldaja mitme trupi juhendaja.

Ärev uudis levis 27. jaanuari õhtul: Lianne … 

Lootus veel püsis, aga väga väike. 

Jaanuari viimase päeva hommikul saime teada, et Liannet ei ole enam meiega. Ja muidugi ei toimunud veebruaris Jõgeval mingeid „Tuulelapsi“.  

Lavale näevad kõik, lava taha mitte igaüks

Oli selge, et läheb palju aega, kuni juhtunu meile kohale jõuab – kui üldse kunagi. Sama mitmekesine, kui oli ja on Lianne austajaskond, on ilmselt ka hinnang tema pärandile ja arusaam sellest, isegi kui ühisosaks on selle vaieldamatu tunnustamine ja imetlemine.

Lehelood kooliteatrifestivalidest, olgu žüriiliikmetest hindajate või ajakirjanike sulest, on alati rõhutanud terviklikkust, ilu ja maagiat, mis Lianne etendustes lummas. Vaevalt küll keegi vaatajaist tema sõnumit alati lõpuni mõistis, aga sellest on palju kirjutatud ja räägitud.

Lianne isiksuse haprama poole tundjaid oli ilmselt vähem. Kuidas see pool mõnikord pidurdas, enamasti aga toetas Lianne ainulaadset tähelendu, sellele püüavad siinkirjutajad allpool pisut valgust heita. 

Esindame eri põlvkondi, ent oleme aastaid olnud Lianne kõrval mitte ainult tema tähetundidel, vaid ka pinge- ja murehetkedel, igaüks eraldi ja kõik koos. See ei ole glamuurne vaade saalist teatrilavale. See on prooviruumide, laagriköökide, koridori aknalaudade ja trepimademete maailm, kus maske ei kanta ja kus sageli sünnivad kõige paremad mõtted. Lianne vajas sellist ümbrust nagu õhku.   

Rambivalgusest välja

Juhendajaid, kes teavad, mida tähendab kooliteatritrupi loomine ja arendamine, on Eestis küllap kolmekohaline arv. Palju vähem on neid, kes korraldanud üle- Eestilisi festivale ning kandnud kõiki sellega kaasnevaid pingeid. Ja ainult kaks inimest – Lianne ning Saaremaa Ühisgümnaasiumi teatritrupi Krevera legendaarne juhendaja Rita Ilves – on kogenud, mida tähendab paljude Eesti kooliteatripõlvkondade jaoks kultusliku iga-aastase suurürituse korraldamine. Kes on korragi käinud Jõgeval „Tähetunni“ festivalil või märtsikuistel Saaremaa miniteatripäevadel, see teab nende sadu vaimseid koolinoori haaravate ürituste lummust ja mõju: kui ka kogu digiajastu rünne sellele vastu töötab, siis siin tuntakse huvi meie rahva mineviku ja juurte vastu, ollakse lugenud raamatuid ning päris inimene räägib päris inimesega. Õhk on noorest vaimsusest paks.

Selliste suurettevõtmiste korraldamine ja samas veel ka oma truppidega ülesastumine nõuab nii loojavõimeid kui asjaajamisoskust, samuti ingli kannatust bürokraatiaga tegelemisel. Kui tahes võimekas juhendaja selles kõiges ka oleks, peab tal kordaminekuks olema oma tagatuba – inimesed, kellelt nõu saada ja enesekindlust ammutada ning kellega koos vahel ka tundeid välja elada. Olla selle tagatoa liige on suur au ning eeldab tohutut vastastikust usaldust.

Kes ta siis selline oli?

Meenutab Rain Mikser: Kui veerand sajandi eest Kadrina Keskkooli näiteringi noore juhendajana kooliteatrimaailma sisenesin, oli Lianne juba ammu tipptegija. Tollal me peaaegu ei suhelnud. Minu pisut robustne lavavõitluslik stiil ilmselt ei sobinud talle, ka puudus mul ettevalmistus näiteks õpilaste diktsiooniga tegelemiseks. Me ei küündinud Lianne lavastuste puhtuse ja väljapeetuseni. Et minu trupp oli mõnest tehnilisest puudusest hoolimata siiski üsna edukas, jäi Liannele ilmselt arusaamatuks. Jahe „tere“ kooli- või teatrimaja fuajees oli kõik, mida tollal vahetasime.

Murre saabus 2006. aasta kevadel. Olin ise juhendamise juba lõpetanud ning Varstu trupi juht Lea Mändmets kutsus mind lühikest aega kestnud Lõunafestivali žüriisse – Varstu kultuurikeskusse Võrumaal. Lianne algklassilaste etendus võttis valdavalt meessoost žüriiliikmetel pisara silma ning kui toona vabakuulajana osalenud Toomas Lõhmuste minult küsis, mis on selle festivali „kõige-kõige“, oli sellele väga lihtne vastata. 

Jagasin oma emotsiooni ka Liannega ja teda liigutas see väga. Südamesõprus oli sõlmitud. 

Võlgnen Liannele tänu selle eest, et jäin kooliteatriga seotuks ka pärast oma suhteliselt lühikest juhendajateed. Kuulusin sageli Lianne korraldatud festivalide žüriisse ning hiljem, kui järeltulev kooliteatripõlvkond mind enam juhendajana mäletada ei saanud, siis lihtsalt Lianne siseringi.

Ligi 18 aastat Lianne isiksuse tundmaõppimist ei lakanud pakkumast üllatusi, ehkki suur osa temas toimunud muutustes oli ka keskkonnal, mis ei muutunud kaugelt mitte alati Lianne soovitud suunas. Sten räägib allpool lähemalt.

Tänini on minu jaoks mõistatuseks Lianne omapärane koostöövõime. Temas puudus konjunktuurlus ning põhimõttelistes asjades andis ta harva järele. Temaga ei olnud raske tülli minna ja mesijutuga poliitikut ei oleks temast saanud – ta teadis seda. Sellele vaatamata suutis ta oma õpilastest ja sõpradest luua sedavõrd võimsa meeskonna, et mitmekümne aju ja käepaari koostöös laabusid suurüritused nii, et Liannet polnud peaaegu nähagi. Aga kõik need ajud ja kätepaarid teadsid, et ilma Lianneta ei toimu midagi.  

Lianne isiksusse oli sisse kirjutatud eluterve auahnus – vaevalt olnuks teisiti võimalik kooliteatri juhendajana läbi lüüa. Aga samavõrra oli talle olemuslikult võõras igasugune ise rambivalguses säramine. Kõik laval ja selle ümber toimuv oli kantud mingist läbimõeldud suuremast eesmärgist, laval toimuvasse ta kohapeal ei sekkunud. Ajal, mil paljud juhendajad ise heli- ja valguspuldis nuppe keerasid, kordas Lianne: „Mina puldis – ei iial! Kui on kaks nuppu, millest üht tuleb vajutada, ma võin mürki võtta, et ma vajutan vale nuppu!“

Hetkedel, mil Lianne tundus paljudele nähtamatu, oli minul sageli au istuda tema kõrval – kas nõu andes või siis lihtsalt sõbrana, kelle kuuldes ta sai valjusti mõelda.

Meenutab Sten Siirak: Kui 2007. aastal Jõgeva Gümnaasiumi esimesse klassi läksin, olid põhikool ja gümnaasium veel koos. Gümnaasiumiõpilaste kultuur, üritused ja riietus oli meile tohutuks eeskujuks. Muidugi ei osanud ma siis veel mõelda, kes võiks olla nende imeliste aktuste, luulepäevade ja muu ilu hingeks.   

Liblikapüüdja trupiga liitusin seitsmenda klassi õpilasena kooli seinalt leitud kuulutuse peale. Esimese etenduse, milles kaasa tegin, pealkiri ei oleks saanud Lianne olemust täpsemalt tabada: „Ainult hea toidab head“.

Juurdlen tänini, mida Lianne minus erilist nägi, saates mind veel samal aastal etlejate konkursile – esmalt maakonna ning selle tulemusena üleriigilisse lõppvooru. Tollest kohmetust kogemusest pärineb meie esimene ühine nali – Lianne huumorimeele juurde kuulus komme koguda õpilaste ning teiste mõttekaaslastega „sõbranalju“, millest kõrvalseisjad aru ei saanud. Tardusin maakonnavoorus laval paigale, õpitud palast sõnagi mäletamata, ning jäin tühjalt kaugusse vaatama. Mind lubati kõrvalruumi teksti meelde tuletama ja Lianne küsis muigega, kas kõik on korras ja kas ma ehk prooviks uuesti. 

„Kas ma ehk prooviks uuesti?“ saigi meie sõbranaljaks. Aga see lugu lõppes riigivooru eripreemiaga ning Lianne kutsus mind liituma gümnaasiumitrupiga – kaheksanda klassi poisile oli see suur au.

Järgnes sukeldumine luulepäevade ja teatrifestivalide lavapealsesse, -esisesse ja -tagusesse maailma. Esimese aasta saaliuksevalvurist sai ruttu korraldusmeeskonna liige, sageli ka juht ning suunakavandaja. Kõige põnevam oli tajuda varem tabamatuid kullisidetaguseid ja allhoovusi ning tasapisi mõista, kes Lianne tegelikult oli.

Lianne oli väga ettevaatlik ja läbinägelik, tema usaldust oli raske võita. Proovides ja festivalidel ta naeratas, kallistas ja küsis, kuidas kellelgi läinud on. See oli siiras, aga tõelise usaldamiseni oli sealt veel pikk tee. Ent kord juba kedagi usaldama hakanud, tegi ta seda jäägitult. 

Vastukaaluks peitus Liannes arvestatav umbusk selle suhtes, mis tuli väljastpoolt. Temast olenematud kiired ja järsud muutused talle ei sobinud – nimetatagu seda siis konservatiivsuseks. Aga välisel konservatiivsusel oli alati sügav sisemine põhjendus. Nii oli gümnaasiumiastme igapäevase eeskuju kadumine alg- ja põhikooliõpilaste vaimsuse arendamisel põhjuseks, miks Lianne lõpuni vastustas kooliastmeid lahutavat reformi. Esimesse klassi tulijate käekõrvalt kadusid abituriendid, kes nad lipsu ja ülikonda kandes esimesel septembril koolipinki viiksid ning kes koolilaval loeks ja laulaks nii, et naer näol või nutt kurgus. Abituriendid, kellest nooremad koolijütsid päevast päeva võiksid eeskuju võtta ja lugu pidada. 

Sõbrad teadsid, et Lianne oli pisarateni tundlik kriitika suhtes – kuigi ta sai aru, et see kriitika tulenes tihti kriitikute eneste mõistmatusest või kadedusest. Et ta aga mitte alati ei suutnud põhjendatud ja põhjendamatut kriitikat eristada, kannatasid vahel inimsuhted või mõne etenduse tulemus. 

Siingi aitas sõprade abi – kuigi seda raskendas üha enam mitmete Lianne toetajate, nagu näiteks Jõgeva Põhikooli endise direktori Taisto Liivandi lahkumine viimastel aastatel. Vähemaks jäi põlvkonnakaaslasi, kes mäletasid veel Lianne teekonna algust. Tihti vedas alt ka tervis ning proovides ajuti omapäi jäänud trupil tekkisid omavahelised vastuolud, eriti vastutusrikaste suurürituste eel. Mõni trupiliige tõstatas koguni küsimuse Lianne jätkamisest juhendajana. Et trupp enamasti end lõpuks siiski kokku võtta suutis, oli taas Lianne varem tehtud töö vili. 

Mulle on väga kallis Lianne kunagi kingitud isikliku pühendusega raamat: Voldemar Panso „Töö ja talent näitleja loomingus“. See oli justkui ettekuulutus millekski suuremaks – milleks minu puhul said kultuurikorraldaja õpingud Viljandi kultuuriakadeemias. Lähedane eriala võimaldas mul kõrgkoolipõlves Liblikapüüdjat nii lavastamisel kui korraldustöös nõu ja jõuga abistada. 

Pidurdamatu turumajandus tõi Jõgeva kultuuriellu tormilised ajad. Hinnatõusud panid küsimärgi alla luulepäevade korraldamise. Liblikapüüdjale lisaks sooviti Jõgeval luua teine näitetrupp – ikka eluterve konkurentsi sildi all. Teinud oma elutöö Liblikapüüdja loomisel ja juhtimisel, võttis Lianne seda kõike väga hinge. 

Lõpetanud Viljandi kultuuriakadeemia, kandideerisin Jõgeva Põhikoolis vabanenud huvijuhi ametikohale. Lianne soovitas mul seda teha. Lianne ning teiste mõttekaaslastega koostöös õnnestus säilitada Liblikapüüdja trupp, „Tähetunni“ festival ning muud kaunid traditsioonid. Kogesin seejuures läbi raskuste, vahel ka võitlustes, kui paljudes asjades oli Liannel olnud õigus.

Meie viimaseks ühiseks „Tähetunniks“ jäid 2023. aasta novembris toimunud luulepäevad. Veel viisime koos läbi kohalike kultuurirühmade advendikontserdi ning hakkasime veebruarikuiseid „Tuulelapsi“ ette valmistami.

Edasine läks juba kiiresti … kuni 31. jaanuaril tuli välja saata teade, et üks Kuldne Liblikas on lennanud pilvepiirile. 

Läks aega truppidel ja ka minul, et end taas kokku võtta – algul kuklas tuikamas vaid teadmine, et Lianne alustatud asjad tuleb lõpuni viia. Võtsin huvijuhina trupi juhendamise üle, toeks rahvatantsuõpetaja Ave Anslan ning trupi vilistlased Kristjan Rohioja ja Karl Sakrits. Aasta jooksul oleme käinud festivalidel ning pidanud meie väikese, kuid hingelt suure kooliteatri 34. sünnipäeva. 

Kandideerisin ning osutusingi läinud sügisest valituks Jõgeva Põhikooli draamaõpetajaks, millega kaasnes Liblikapüüdja juhendaja vastutusrikas roll. Kaalusin koos teekaaslastega seda kandideerimist kaua, otsustavaks sai ühine soov säilitada nii trupi nimi kui põhimõtted. Võtsin üle ka luulepäevade „Tähetund“ ja „Tuulelapsed“ korraldamise Jõgeval ning kooliteatrite suvekooli juhtimise Peipsi ääres Rannal. 

Kingad, mis täita tuleb, on päratult suured. Teisalt näib see asjade loomulik käik. Püüame üheskoos hoida Lianne rajatud tee puhtana – kevadel märjast, suvel õrnast tolmust, sügisel lehtedest ning talvel lumest. Loodame, et sellest püüdest ei saa lihtsalt enesestmõistetav olelemine ning et ka uued tulijad saavad Liblikapüüdja imest osa, enne kui on hilja.

Meenutab Daniel Aganitš: Lianne ütles mulle ja ka teistele korduvalt, et on meid „titest saati kantseldanud“. 

Läksin kooli 2009. aastal. Tõesti, ta oli minu jaoks kogu aeg olemas – aitamas, küsimas, noomimas, kiitmas … Kui mul oli mure, siis ei olnud kellaaega, mil poleks tohtinud talle helistada. Juba kooli lõpetanud, olen talle korduvalt teiste kuuldes häbenemata hüüdnud: „Emme, kuule …!“ 

Muidugi on selle peale ka kulmu kergitatud. Aga just seda ta minu ja veel paljude jaoks oli – suur hoolitsev Emme. Kuni selleni, et ütles: „Daniel, kui peaksid kord naise võtma – tule näita teda enne mulle …“ 

Suurürituste eel kuulsime vägagi ärevat Liannet vahel poolkuuldavalt omaette sosistamas: „Rahu, emme, rahu!“ Muigasime selle peale koos, tal oli imeline huumorimeel.

See emme-olek oli tema hinges kodus, tööl, sõpradega …

Liblikapüüdjaks olemine oli Liannele eluaegne identiteet. See ei lõppenud koos trupiliikme keskkoolipõlvega. Tema suur hirm oli, et koolilõpetanud ei tule enam tagasi Jõgevale, Rannale … Talle läks väga hinge tuntud rida Silvi Vraidi laulust filmis „Kahe kodu ballaad“: „tühja kodu tühi kaja“. Seda tühjust ta kartis.

Ja ta hoolitses, et vähemalt Ranna laager oleks alati trupi vilistlasi täis.

Muidu kriitika osas üsna hell, oli ta ikka huvitatud tähelepanekutest – ka kriitilistest –, kui need tulid „seestpoolt“, olgu siis trupiliikmetelt või teistelt sõpradelt. Tema „mina“ oli väga tugev. Aga „meie“ oli veel tugevam. Sellest võitsid etendused ja võitis korraldustöö.

Paraku jäi teostamata Lianne suur unistus luua Jõgevale oma teatrikool. Aga võib-olla on see märk sellest, et meil, tema sõpradel ja õpilastel, seisab midagi tõeliselt suurt ja vastutusrikast veel ees …   

Kõik läheb edasi

Läinud aasta 6. juulil kogunesid Lianne sõbrad ja austajad pühasse paika – Rannale. Kuldne Liblikas leidis Peipsi voogudes oma rahu – ja on endiselt meiega. 

Iga Eesti koolilaps on väärt Lianne-sugust Õpetajat.

Igatseme Sind meeletult!