Üsna juhuslikult sattusin lugema Ene Sepa noorteromaani „Eestluse valem“ ega saanud seda käest panna enne lõpuni jõudmist. Kaupluses oleks raamat mu tähelepanu pälvinud vaid kaanepildist lähtunud küsimusega, kuidas on tänapäeval ilmunud rõõmsaid komnoortest töölisnoori kujutav teos. Pilti lähemalt uurima ja mõistma hakkasin alles pärast sisuga tutvumist.

Tekst haaras kaasa esimestest lehekülgedest alates. Romaani peategelane on 16-aastane noormees, kes vanemate rahvusvahelise töö tõttu on pidanud pea kogu senise õpinguaja sageli kolima ühest maailma otsast teise, vahetama koole ja sobituma erinevate inimeste ning koolisüsteemidega. Püsivate sõprussuhete loomiseks on ta liiga lühikest aega kohal viibinud. Kui pere Eestis kodu loob, loodab Robert lõpuks ometi kindlustunde leida. Poisi kodune keel on küll kogu aeg olnud eesti keel, kuid võõrkeelne koolikeskkond on tema hääldusele siiski jälje jätnud. Poole aasta pealt kohalikus koolis õppima asudes selgub ootamatult, et nii mõnigi kaaskondlane kohtleb teda kui võõrast, välismaalast, kuigi ta ise peab end puhastverd eestlaseks. Eale omaselt hakkavad noorukit vaevama identiteediküsimused. Sõprus- ja romantiliste suhete kujunemist soodustab pinginaabrite leidmine ja ühine koolitee mõne lennukaaslasega, samuti vabatahtlikult-sunniviisiliselt määratud valikained, millest üks on koorilaul, kus pedantselt range muusikaõpetaja teda häälduse eripärade tõttu esialgu nähagi ei taha. Kui raamatu juures millegi kallal norida, siis just see osa tundus mulle hobikoorilauljana ebausutav. Minu arvates ei keelaks ükski koorijuht kellelgi, kes viisi peab ja laulda oskab, proovides osaleda, rääkimata häälesoojendusharjutuste tegemisest, eriti kui lauluhuviline soovib laulupeole jõuda. Abivalmi koorikaaslase abi Roberti häälikuseadmisel kuulub aga pigem logopeedi kui tulevase muusiku töövaldkonda. Loo jutustamise seisukohast lisab laulmise ja laulupeoga seotud liin muidugi pinget ning võimaldab kirjeldada romantiliste suhete arengut.

Pealkirja juurde tulles võiks igaüks mõelda, mis on tema jaoks see eestluse valem ja milliste tunnuste alusel saab kedagi kas eestlaseks või mingi muu rahvuse esindajaks pidada. Romaanis seab peategelane kõik sõbratari pakutud märksõnad kahtluse alla, laiendades nende tähendust „normist“ kõrvale kalduvate näidetega. Mis siis on see eestlaslik ühisosa? Kas pärinemine eestlastest vanematest? Keele täiuslik valdamine emakeelena? Pass ja kodakondsus? Enesemääratlus? Oskus eesti keeles ropendada? Rahvuslikud väärtushoiakud omariikluse, keele, kultuuri suhtes? Põlvkondlik ühismälu, nt tsitaadid tüvitekstidest? Ürgne maa- või metsausk ja korilus? Peremehetunne? Edasipüüdlikkus? Mõõdukus, tasakaalukus, kohanemisvõime? Suur vajadus personaalse ruumi järele koos vahepealsete ühistegevuste, nt talgute, simmanite ja laulupidudega? Valmisolek panustada oma aja ja oskustega eestluse püsimisse? Ja  miks oleme ikkagi nii erinevad? Mis mõjutab rahvustunde kujunemist? Mõtlemisainet pakub raamat ka täiskasvanud lugejale kasvõi selles osas, kuidas mõjutavad vanemate otsused laste siseelu ja kuidas on olla lapse nahas, kes vanemate valikute tõttu peavad pidevalt ümber kohanema uute olude ja inimestega. Kas silmaringi laiendamine kaalub üles laste vajaduse stabiilsuse ja lähedaste sõprussuhete järele?

Kindlasti jõuab see teos peagi õpilaste soovitusliku kirjanduse nimekirja (jätkuks vaid trükieksemplare ja e-lugereid!) ning annab ainest nii suulisteks kui ka kirjalikeks aruteludeks. On väga rõõmustav, et omaaegsed noorsookirjanikud Silvia Rannamaa, Silvia Truu, Heljo Mänd ja Helga Nõu on saanud ladusa sulega mantlipärija, kes suudab koostada vaimukaid dialooge, leiab dramaatilisele olukorrale optimistliku lahenduse ega lase trükiveakuradil lugemiselamust rikkuda.