Mitmed eesti õpetajad teevad oma tööd välismaal. Mõned neist eesti koolis, teised aga kohalikus õppeasutuses. Nendega vesteldes saab selgeks, et riigist või haridussüsteemist olenemata on mured igal pool samad.

Õpetajate ja nende järelkasvu nappus ning palga suurus paistavad olevat valusad teemad kõikjal. Nii tuligi sisuliselt kõik, mis välismaal töötavate õpetajatega jutuks tuli, väga tuttav ette, kuna ka Eestis on sellest viimaste aastate jooksul palju kirjutatud. Leidus aga ka nüansse, mis olid omased ainult kindlatele riikidele. Esimeses osas võtame luubi alla Rootsi, USA ja Läti.

Rootsi

Juba 38 aastat Stockholmi Eesti Koolis töötanud Piia Paljak Särlefalk on viimased seitse aastat olnud sama kooli direktor. Eriti tähendusrikkaks teeb fakti see, et tema vanaisa Herman Rajamaa oli kooli üks asutajatest ja selle esimene direktor. Olles ise ka selle kooli vilistlane, on Paljak Särlefalk seega Stockholmi Eesti Kooliga seotud olnud kogu oma elu ja nii on see talle väga südamelähedane. Selle aasta märtsis tähistab Stockholmi Eesti kool oma 80 aasta juubelit. 

Oma juhitava kooliga on Paljak Särlefalk rahul. Õppeedukus on koolis väga hea. „Stockholmis on 260 põhikooli ja meie oleme paremuselt 25. kohal,“ alustab ta ning lisab, et on eriti õnnelik selle üle, et 95% kooli õpetajatest on kvalifitseeritud. Üle riigi on see protsent 64. 

Rootsis peavad koole üleval küll omavalitsused, aga on olemas ka vabakoolid, mis ühegi valla alla ei kuulu ja millel on oma juhtkond. Paljak Särlefalki sõnul seisavad need koolid silmitsi aga suure probleemiga, mis saab alguse sellest, et valla käest saavad nad iga õpilase pealt teatud rahasumma. „Paljud sellised koolid on kasumi peal väljas. Neil on omanikud, kes teenivad nende pealt raha, ja nüüd räägitakse palju vajadusest olukorda muuta,“ räägib Paljak Särlefalk, kelle sõnul ei tohiks ükski kool pelgalt äri olla.  

Omanikega koolis olevat tema sõnul tavaline, et lapsevanemad tulevad kooli ja paluvad oma lapsele parema hinde panna. Kohati on olukord läinud nii hulluks, et arenguvestlustele võetakse kaasa ka juristid, kes vanemaid abistavad. „Avalikult seda muidugi öelda ei saa, et raha eest pannakse parem hinne, aga probleemi tunnistatakse. Meil nii ei ole, meie hinded peegeldavad laste teadmisi,“ kinnitab Paljak Särlefalk ning lisab, et koolide paremusjärjestuses kõrgel kohal olemine on seda magusam, et nemad seda kohta endale ostnud ei ole. 

Vastupidiselt valitsevale suundumusele on nad oma koolis säilitanud kodutööd. Paljudes Rootsi koolides on need üldse ära kaotatud. Kuna lastel olevat palju stressi, ei tohtivat nad kodus viibides kooliasjadega tegeleda. Paljak Särlefalk aga näeb, et õpitu kordamine kodus omab suurt tähtsust. „Rootsi on läinud viimasel ajal selles suunas, et tööd tuleb teha nii vähe kui võimalik ja kuna koolis peab olema rõõmus ja tore olla, ei tohigi lastelt palju nõuda,“ vangutab ta pead. 

Rootsis on viimase 20 aasta jooksul muutunud õppeplaan kaks korda. Kõigepealt mindi faktipõhiselt õppelt üle rohkem analüütilist mõtlemist eeldavale. Paljak Särlefalk on nõus, et paberil kõlab see mõistlikult, aga õpilaste ja lastevanemate jaoks oli see ähmane ja tekitas närvilisust. 

„Kui oled ise koolis käinud kaua aega tagasi, ei oska sa oma last nüüd enam tema õpingutes aidata, kuna ei saa aru, mida tahetakse.“

Aastal 2022 tulnud uus õppeplaan vastab rohkem faktipõhisele õppele. „Arvatakse, et põhjus, miks õpilased varasemast enam stressis on, peitub just selles vahepealses õppes – nad ei saanud aru, mida neist tahetakse. Sellel ajal tekkis ka mõte kodutöödest loobuda,“ ütleb Paljak Särlefalk. 

USA

Washington DC lähedal asuvas Lovetsville’i linnakeses Virginia osariigis elav Taimi Talboo sattus sinna ligi 15 aastat tagasi. Enne seda oli ta Eestis noorsoopolitseinik ja ookeani taha minnes oli kõik tema jaoks väga uus. „Minu haridus ei vastanud seal nõutavale, alguses hoidsin Ameerikas hoopis lapsi,“ alustab Talboo. Kohalikus põhikoolis erivajadustega laste abiõpetajana alustas ta tööd alles eelmisel aastal. Kuna tema ameeriklasest abikaasa on samuti õpetaja, oli valik mingis mõttes loogiline. 

Talboo töötab maakonnapõhises koolisüsteemis, mis tähendab seda, et maakonna hallata on 98 kooli rohkem kui 80 000 õpilasega. Sarnaselt Rootsiga on ka USA-s erakoolid väga levinud, kuid suurem osa õpilastest õpib siiski maakondade juhitud avalikes koolides. „Suur protsent erakoolidest on religioosse taustaga ja seal õppimise eest maksavad lapsevanemad. Riigi raha sinna ei lähe, see on avalike koolide tarbeks,“ selgitab Talboo. 

Üllatav on aga, et õpetajate palk on erakoolides üldjuhul väiksem kui avalikes koolides. Talboo põhjendab seda asjaoluga, et erakoolides on klassis vähem õpilasi ja töötingimused võivad olla paremad. Piisavalt kõrge ei ole aga kumbki palk ja kuna piirkond, kus Talboo elab, on kallis, ei ole seal õpetajate palgaga lihtne hakkama saada. „Minu ämm ja äi olid ka õpetajad ja nende ajal oli palk niivõrd hea, et nad kuulusid keskmisest rohkem teenivate inimeste hulka. Ühtlasi olid õpetajad väga austatud, mida nad enam ei ole,“ nendib Talboo. 

Üks asi, millega ei oska nt USA saateid vaadates ühisosa leida, on see, kui emotsionaalselt keeruline on õpilaste jaoks seal keskkooli minek. Nii hull kui filmidest nähtu see Talboo sõnul ei ole, aga teatud määral on asjal siiski tõsi taga. Tema sõnul on sellel mitmeid põhjuseid. Algkool, põhikool ja keskkool tegutsevad USA-s kõik eraldi hoonetes, mis tähendab täielikku keskkonnavahetust. Lisaks on õpilasi nendes koolides võrreldes Eestiga väga palju. „Keskkool tundub hirmutav, kuna inimesi on ühes koolis umbes 2000. Sa pead olema väga silmapaistev, kui tahad olla edukas,“ selgitab Talboo ning toob välja, et koolis, kus tema õpetab, on juba põhikoolis 1200 õpilast. „See on nagu linn, kus on väga palju inimesi, ja sa ei saa olla kindel, et leiad nende seast üles kellegi, kes on sinu moodi.“

Laste vaimsele tervisele ei aita USA-s kaasa ka ühiskonnas valitsev võitja-kaotaja-kultuur. Oodatakse, et lapsed teevad sporti, tegelevad muusika ja kõige muuga, kusjuures surve tuleb eelkõige perede enda poolt. „Nende igapäevaelu, kellega mina töötan, mõjutab see surve väga tugevalt. Nad on emotsionaalselt kogu aeg piiri peal. Tekivad enesehinnangu probleemid ja ärevus, ma ei tea, mis oleks lahendus,“ mõtiskleb Talboo. Lisaks on USA-s kutsekoole väga vähe ja nendesse astumine võrdub ühiskonna silmis läbikukkumisega. Seega tunnevad ka need, kelle tugevused peituvad mujal, kohustust keskkooli astuda. 

Läti

35 aasta juubelit tähistavas Riia Eesti Koolis juba 23 aastat õpetava Ivika Keisele viisid Pärnumaalt piiri taha kaks asja: ema kaudu oli tal läti keel juba suus ja abikaasa on samuti lätlane. Sellest hoolimata töötas ta enne sinna kolimist kaheksa aastat ka Eestis õpetajana ning seega on tal hea võrdlusmoment. 

Suurima erinevusena toob Keisele välja selle, et juba siis, kui ta Lätti õpetama läks, olid sealsed koolid üle läinud kümne palli hindamissüsteemile. „Esimeses kolmes klassis hindeid üldse ei pandud, toimus kirjeldav hindamine. Vahepeal see aga muutus ja hindeid hakati panema juba teises klassis – saadi aru, et üleminek oli liiga järsk ja toimus tagasilöök,“ ütleb Keisele, kelle sõnul proovitakse nüüd uuesti esimesed kolm aastat kirjeldavat hindamist kasutada. 

2019. aastal hakkasid Läti hariduses toimuma suured muutused ja nüüd on neil pädevuspõhine õpe. Suures pildis tähendab see sedasama, mida ka Eestis on viimastel aastatel püütud rakendada. Muuhulgas hõlmab see eluliste ülesannete lahendamist, ainete lõimimist ja ennastjuhtivat õpet. Keisele räägib, et see on ka üks põhjuseid, miks Lätis on matemaatikas pealtnäha kehvad tulemused. Pädevuspõhise õppe ülesannete lahendamist ei saavat õpikutest leitud tüüpülesannete lahendamisega lihtsalt võrrelda. „Nende ülesannete puhul mängib suurt rolli tekstist arusaamine, mis on kehv ja mille oskust proovitakse siin arendada.“

Veel üks suur erinevus seisneb selles, et Lätis ei saa õpilased alates sellest õppeaastast järeltöid teha. Hinde saavad nad ainult teema lõpus toimuva kontrolltööga ja seda enam parandada ei saa. Nii peavad õpilased kohe pingutama ega saa jääda lootma järeltööde karussellile, kuhu on lihtne kogu õppeaastaks kinni jääda. „Alguses oldi sellele mõistagi vastu, kuna lapsed on harjunud võimalusega järeltöö teha. Senine aasta on aga näidanud, et vähemalt püüdlus järjepidevalt õppida ja teemad selgeks saada on kasvanud. Kontrolltöid ei kirjutata enam ükskõikselt,“ räägib Keisele, lisades, et märtsikuus on hinnete parandamiseks siiski võimalik sooritada kontrolltöö, mis hõlmab kõiki õpitud teemasid ja mille hinde osakaal on väga suur. 

Kui Eestis paistab ühiskond toetavat seda, et õpetajatel peaks olema kõrgem palk, siis Lätis seda sama hästi ei taju. Hiljutise streigi tulemusena lubas riik õpetajate palka 8,5% tõsta, aga seda tehti keerulise majandusliku olukorra tõttu vaid 2,6% võrra. „Ühiskond suhtub pigem nii, et mis te õpetajad virisete, teil on üpris suur palk. Tegelikult muidugi ei ole. Euroopa riikidega võrreldes on see üks madalamaid, alampalk on 1500 euro ringis,“ ei tee Keitele palganumbrist saladust. 

Väike lohutus on see, et Lätis on tasustatud ka tundide ettevalmistamine. Süsteem on praegu aga veel natuke katkine, kuna seda tasu jagatakse alles siis, kui on teada, kas selleks raha jätkub. Õpetajate täpsed palgad selguvadki alles oktoobris.