Mitmed eesti õpetajad teevad oma tööd välismaal. Mõned neist eesti koolis, teised aga kohalikus õppeasutuses. Nendega vesteldes saab selgeks, et riigist või haridussüsteemist olenemata on mured igal pool samad.

Õpetajate ja nende järelkasvu nappus ning väike palk paistavad olevat valusad teemad kõikjal. Nii tuligi sisuliselt kõik, mis välismaal töötavate õpetajatega jutuks tuli, väga tuttav ette, kuna ka Eestis on sellest viimaste aastate jooksul palju kirjutatud. Leidub aga ka nüansse, mis olid omased ainult kindlatele riikidele või koolidele. Seekord võtame luubi alla Austraalia ja Belgia.

BELGIA 

Brüsseli IV Euroopa Koolis juba peaaegu kaheksa aastat töötav Margit Hunt õpetas enne välismaale minekut Tartus. Õnneliku juhuse läbi sai ta õpetajatööd alustada koos hea alguse metoodikaga ning on oma hilisemas õpetajatöös võimaluste piires samu meetodeid kasutanud. „Aktiivse ning toetava õpikeskkonna kaudu õpib laps uusi teadmisi ja oskusi õhinapõhiselt, avastab enda ümber olevat maailma ise valikuid tehes ning õpib oma tööd analüüsima,“ näeb Hunt. 

Brüsselis on tal väga hea võimalus metoodikat rakendada, kuna Euroopa Koolis hoitakse uuenduslikke õpetamistehnikaid au sees. „Mis mulle siin koolis meeldib ning mis õpilaste koolipäeva toredamaks teeb, on selle ülesehitus – pole 45-minutilisi tunde ja nende vahel lühikesi vahetunde,“ selgitab Hunt, kelle sõnul on iga koolipäev nagu mõnus kulgemine. Algkoolis annab üks õpetaja kõiki aineid ja saab oma nägemuse järgi koolipäeva sättida. „Mõned tunnid on ka kindlatel kellaaegadel, aga seda nt põhjusel, et neid tunde annavad teised õpetajad.“ 

Pikad vahetunnid täidavad Hundi sõnul mitut eesmärki. Lisaks sellele, et lapsed saavad end õppimise vahel välja elada, saavad nad ka ära väsida. Siis tekib neil igavuse tunne ja soov midagi muud teha. „See paneb fantaasia tööle,“ on Hunt rahul. 

Kui ilm just väga kehv ei ole, leiavad pikad vahetunnid alati aset värskes õhus ning on täiesti nutivabad. See tekitab olukorra, mis kunagi oli laste jaoks tavaline, aga mida tänapäeval loomulikul teel ette tulla ei saagi – isegi kui õpilastel on pärast pikka koolipäeva aega ja energiat midagi koos teha, vaatavad nad suure osa sellest ajast ekraani. „Vahetunnid on pikad ja võimalusel alati õues, lapsed saavad koos mängida ja suhteid luua ning ka see on õppetöö oluline osa,“ lisab Hunt. 

Selle kõige juures paistavad nende teadmised head olevat. Arvestuslikke töid sooritatakse ja tunnistusi antakse välja mitu korda aastas. „Need, kes on siit Eestisse läinud, on seal väga hästi hakkama saanud,“ ütleb Hunt. 

Euroopa koolid on teatavasti loodud selleks, et välismaal töötavate inimeste laste koolitee ei katkeks. Euroopa Liiduga ühinedes sai see aktuaalseks paljude eestlaste jaoks. Ühel hetkel tekkis selles koolis vajadus ka Eesti sektsiooni järele, mille ülesehitamise juures Hunt viibis. „Rahvusvaheline õpi- ja töökeskkond teeb elu siin koolis huvitavaks: eri keelesektsioonides töötavad õpetajad on laia silmaringi, põneva maailmavaate ning kogemuspagasiga.“ 

Eesti õpetajaid viibib seal juba kümne kandis. Hundi sõnul suhtutakse neisse väga hästi ja hinnatakse kõrgelt. „See, mida meie siin teeme, toimib alati. Siin koolis on ka inspektsioonitaoline asi ja Eesti õpetajate tundidest on alati vaimustuses oldud,“ on ta uhke. 

Hunt on nõus, et järelikult ongi Eesti õpetajad võrreldes paljude teiste riikide õpetajatega väga hoolsad ja töökad. „Eestist eemal olles oleme püüdnud hoida Eesti lippu kõrgel ja pakkuda õpilastele nii palju vaheldusrikast tegevust ning külalisi, kui vähegi võimalik.“

Omapäraseks teeb selle kooli veel see, et õpetajaid kaasatakse väga palju õppeprotsessi ning koolielu kujundamisse. „Paljud ametid meie koolis toimivad rotatsiooni korras – olen ka ise muuhulgas koordineerinud nii Eesti sektsiooni kui matemaatika ainesektsiooni tööd,“ võtab Hunt teema kokku. 

Kolme ametliku riigikeelega Belgia piirkonnad on väga erinevad. Kaks suuremat piirkonda on flaami keelt kõnelev Flandria ja prantsuskeelne Valloonia. Haridussüsteemid on neis erinevad kuni selleni välja, et koolivaheajad leiavad aset eri aegadel. „Kaks täiesti eraldi maailma, aga täiendavad üksteist,“ räägib Hunt. Majanduslikult on Flandria, kus asuvad nt Antwerpeni ja Genti linn, natuke paremal järjel ja ka selle piirkonna haridus on ühiskonnas veidi rohkem hinnatud. „Tuleb ette, et prantsuskeelsed perekonnad panevad oma lapsed Flandria koolidesse, et saada paremat haridust,“ ütleb Hunt, aga lisab, et kokkuvõttes oleneb see sellest, millist õppekeelt eelistatakse. 

AUSTRAALIA

Austraalias kaheksa aastat elanud Karina Kesvatera sattus sinna venna kaudu. Et seal kanda kinnitada, tuli läbida kaheaastane õpetajakoolitus, mille üks osa oli praktika. Kuigi koroonaviiruse tõttu oli naise esimene kokkupuude õpetamisega veebi kaudu tunde andes, sai ta aru, et see töö talle sobib. Nüüd töötab ta matemaatikaõpetajana juba viiendat aastat. Erinevalt teistest õpetajatest, kellega seni suhelnud oleme, tabasime Kesvatera keset pikemat puhkust – teatavasti on Austraalias praegu suvi. 

Kesvatera õpetab Melbourne’is poistele mõeldud erakoolis, mille kodulehte külastades jääb esimese asjana silma, et tegemist on katoliikliku kooliga. Sarnaselt USA-ga on erakoolid ka Austraalias religioosse taustaga. Lisaks iganädalastele missadele õpetatakse neis koolides ka nt ladina keelt. „Ma tegelikult ei tea, kui paljud õpilaste peredest on päriselt usklikud, aga kui nende lapsed seal käivad, peavad nad sellest kõigest osa võtma,“ ütleb Kesvatera. 

Mõistagi on Austraalias ka riigikoole, aga võimalusel panevad lapsevanemad oma võsukese ikka erakooli. Et keskmiselt maksab see ligikaudu 25 000 eurot aastas, õpivad nendes koolides enamjaolt rikaste vanemate lapsed. „Ka mõned minu kolleegid saadavad oma lapsed erakooli, kuigi õppekavades suurt vahet ei ole. Küll aga saab sealt kontakte vanematega, kes töötavad edukates firmades,“ toob Kesvatera välja paratamatuse, et jõukate vanemate lastel on paremad võimalused ka ise tulevikus rohkem teenida. 

Riigikoole ehk avalikke koole on Eesti koolidega kergem võrrelda. Erinevus on aga see, et Austraalias kogunevad nendesse väga kirju kultuuritaustaga lapsed ja see teeb õpetamise keerulisemaks. „Ühel inglise keele õpetajal oli ühe poisiga probleeme ja kui vanemad kooli kutsuti, pidi ema isalt luba küsima, et õpetajale vastata,“ toob Kesvatera näite. 

Kuigi erakoolides on õpetaja palk natuke suurem kui avalikes koolides ja ka töötingimused võivad seal olla veidi paremad, meelitab õpetajaid just avalikku kooli tõsiasi, et seal on laupäevad vabad. Erakoolides on spordil väga suur roll ja kõik laupäevad ongi spordile pühendatud. Sellest ei jää puutumata ka õpetajad, kes peavad õpilasi sportimisel aktiivselt toetama ja mängudel kaasas käima. Ajalooline taust selgitab, et vanasti õpetasid seal preestrid, kes elasidki koolilinnakus ja kellel endal perekondi polnud. Nüüd on mõnel õpetajal kolm last ja selle asemel et nendega aega veeta, peab ta laupäeval hoopis õpilastega kuhugi sõitma. „Muidugi ei taha nad seda, kuna viie päeva asemel töötavad nad kuus, aga laupäevane sportimine on väga oluline osa erakoolide kultuurist,“ räägib endise jalgpallurina oma koolis saalijalgpalli meeskonda abistav Kesvatera. Ta lisab, et laupäevadeks ta ise plaane teha ei saagi. Selle tegevuse eest makstakse küll lisaraha, aga tema kuulub oma paljude kolleegide kombel nende leeri, kes võtaks selle raha asemel vaba päeva. „See on üks põhjuseid, miks õpetajad erakoolidest riigikoolidesse lähevad.“ 

Õpilaste elu ei ole ka palju lihtsam. Kui Eestis toimub õppetöö seitsme nädala kaupa, siis Austraalias õpitakse järjest kümme nädalat. Vaheajad on küll kahe nädala pikkused, aga suvevaheaeg kestab vaid kuus nädalat. Erakoolide lastevanemad on oma laste õpingutesse Kesvatera sõnul väga palju investeerinud ja iga kehvema hinde puhul tulevad nad õpetajaga vestlema. „Vahel tahaks neile öelda, et kõik ei saagi ju matemaatikas tugevad olla,“ tunnistab ta. Vanemad ootavad oma lastelt häid sooritusi nii õppimises kui spordis ja sellises rütmis kümme nädalat järjest elades ei ole elu lihtne. „Nad tulevad juba esimestesse tundidesse otse trennist ja küsivad luba, et kiiresti süüa,“ räägib Kesvatera, kelle hinnangul on ka õppimise tempo väga kõrge. „Mäletan, et meil oli koolis teemade omandamiseks päris palju aega. Kui vahepeal puudusid, jõudsid need siiski omandada. Nüüd tundub, et kui oled nädal aega puudunud, on rong läinud ja sul jääb teadmistesse auk.“ 

Mis puutub õpetajate palka, siis alustav õpetaja teenib Austraalias aastas ligikaudu 45 000 eurot ja tema palk kasvab iga aastaga järgneva kümne aasta vältel. Keskmine Austraalia õpetaja teenib aastas 55 000 eurot, mis teeb ühe kuu töötasuks rohkem kui 4500 eurot. Kuigi Eestiga võrreldes tundub see üüratult palju, on see Austraalia keskmisest palgast isegi natuke madalam. „Õpetajate puudus on ikkagi väga suur. Tuleb ette, et matemaatikat annavad teiste ainete õpetajad,“ toob Kesvatera välja ka meie jaoks tuttava probleemi. Ta lisab, et Austraalia valitsus on murekohta teadvustanud ning astub samme olukorra parandamise suunas.