Mõni aeg tagasi potsatas Juhan Liivi muuseumi postkasti Viljandi Kesklinna Kooli ajaleht koos postkaardiga, millel muuhulgas kirjas: „Käisime 9. klassiga detsembri alguses muuseumis ja jäime väga rahule. Tüdrukud olid vaimustatud, kui huvitavalt Tanar Kirs kõneles.“ Koolilehes oli omakorda muuseumiskäigu kajastus õpilaste sulest.

Juhan Liivi uurija, meie teadur Tanari sõnul jääb olukorras, kus kultuurile üha uusi kihistusi peale kasvab, koolitunnis kirjandusklassikale paratamatult järjest vähem aega. Siin aga saavadki appi tulla muuseumid, kes pakuvad intensiivset kokkupuudet klassikutega keskkonnas, kus kirjandus ja ajalugu elustuvad.

Muuseumid pakuvad mitteformaalset õpet või, kui soovite, harivat meelelahutust. Muuseumitundide õppesisu puhul ei saa olla ühte kindlat lähenemisviisi. On võimaluste paljusus, mida saab pakkuda nii traditsioonilise kui interaktiivse sisuga, käed-külge-lahenduste või autentse keskkonnaga. Mänguliselt üles ehitatud programmid on alternatiiviks sisseharjunud õpiku-töövihiku tandemile.

On muuseume, kus haridusprogramme püütakse hoolega siduda riikliku õppekava ja selles sätestatud õpiväljunditega. Mõnes teises jällegi neist rangelt kinni ei peeta. Õpetajatel ei tasu aga peljata, et äkki läheb koolipäev nõndaviisi veel raisku ja miskit kasulikku ei omandatagi. Tegelikult on juba majast välja pääsemine suur asi, mille käigus jääb lastele-noortele meelde kas mingi iseäralik kogemus, tunne, meeleolu või hoopis seos, millele edaspidi teadmised kinnituda saavad.

21. sajandi muuseumides töötavad muuseumiõpetajad. Tavakoolide kolleegidega võrreldes on muuseumiõpetaja töö rutiinivabam, ka ei ole tal hinnete ja tasemetöödega kaasnevat vastutuskoormat. Muuseumiõpetaja käed on vabamad ning üldjuhul on ta väsimatu improviseerija. Teisalt võib muuseumides osa saada uusimast teaduslikust teadmisest. Näiteks eesti kirjanike muuseumides töötab tipptasemel kirjandusteadlasi, kes vahendavad uurimistöö tulemusi nii tudengitele ülikoolides kui koolilastele muuseumitundides.

Muuseumide haridusprogrammid muutuvad alatasa. Mõnest saab aegumatu kauamängiv, mõni teine aga ei leiagi oma õiget sihtgruppi üles ja läheb hingusele. Alati tasubki muuseumide poole pöörduda oma konkreetse sooviga. Juhan Liivi muuseumi külastuse eel on õpetajad vahel rõhutanud, et soovivad näiteks mingit hindelist ülesannet, keskendumist luuletaja eluloole või hoopis süvitsi loomingusse kaevumist. Saame alati rätsepatööna tellija soovidele vastu tulla, arvesse võtta õpilaste vanust ja kultuuritausta.

Teinekord muretsetakse, et lapsed on naasklid ega oska kultuuriasutuses viisakalt käituda. Julgen kolleegide nimel öelda, et muuseumirahvast häirib see kardetust vähem – meie juurde jõudvad lapsed on iga kord uued, muuseumikülastus kestab võrdlemisi lühikest aega ja pakub ka suurimatele mürakarudelegi põnevust. Anname hea meelega õpetajatele natuke hõlpu.

Üsna kindlalt võib öelda, et muuseumide haridusprogrammide puhul on pakkumine kõvasti nõudlusest suurem. Muuseumirahvas on valmis kasvõi käte peal käima, tuldagu ainult kohale!

Milles asi? Koolide vaates on ilmselt kaks suurt kitsaskohta: aeg ja raha.

Õppekäigud kaugemale võivad võtta suure osa koolipäevast, tunde on vaja ümber tõsta ja teiste õpetajatega kokkuleppele saada. Kui linnades pääseb liikuma ühistranspordiga või lausa jalgsi, siis maakohtades on liigelda keerulisem. Samas on maal sageli võimalik tasuta kasutada nt vallabusse.

Teatavasti on Euroopas kõige rohkem muuseume 100 000 elaniku kohta just Eestis. Lisaks suurtele linnadele ja maakonnakeskustele jagub neid ka väikestesse kohtadesse. Seega jääb iga kooli lähemasse või kaugemasse ümbrusse ikka mõni muuseum. Ideaalis võiks igal koolil olla oma lähikonnas „kodustatud“ muuseum, kellega regulaarselt koostööd teha.

Mitmed muuseumid on valmis ise külla tulema ja programme koolis läbi viima. Või hoopis vastupidi: muuseumi võib tulla ka pikemaks. Meie juures on ette tulnud sisutihedaid muuseumimaratone, kus kaugemalt kohale sõitnud gümnaasiumiklassid on jäänud lausa ööbima.

Laiemas vaates võiks riik nügida kooli- ja muuseumiharidust omavahel tihedamalt kokku nt kultuuriranitsa sarnaseid meetmeid laiendades. Teatavasti võimaldab kultuuriranitsa tugi põhikooliõpilastel õppekavaga seotult külastada vähemalt üht kultuuriasutust aastas – asi seegi. Head algatused on näiteks tasuta aktiivõppeprogrammid Tartu koolilastele ning äsja Tallinna linna loodud kultuuripilet kord aastas mõne kultuuriasutuse külastamiseks. Ka mitmel pool väiksemates omavalitsustes pääsevad koolid kohalikesse muuseumidesse tasuta. Muuseumipiletid aga on võrdlemisi soodsad.

Lõpetuseks tulen post- või meilikasti saabuvate tänusõnade juurde tagasi. Meie jaoks on suurim tunnustus, et need õpetajad, kes meie juurde oma lastega kord tulema hakkavad, jäävadki ikka ja jälle käima. Järelikult on meie töö neile oluline. Ootame ka neid, kes seni pole klassiga muuseumiteed jalge alla võtta söandanud!