Hariduselu mitmesugused väljakutsed, muuhulgas eestikeelsele haridusele üleminek ja kaasava hariduse rakendamine, tingivad kasvava vajaduse abiõpetajate järele. Seni ei ole riik abiõpetaja rolli ja kvalifikatsiooninõudeid määratlenud, abiõpetajate tööülesanded nagu ka ootused neile erinevad kooliti. Käesoleval aastal jõuab aga lõpule õpetaja kutsestandardite uuendamine ning esmakordselt saavad kutset taotleda ka abiõpetajad. 

Haridus- ja teadusministeeriumi üldhariduspoliitika osakonna peaeksperdi Taavi Kreitsmanni sõnul on abiõpetajatesse puutuv meie haridussüsteemis justkui Metsik Lääs, sest põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses on nad lihtsalt nimetatud ühe osana kooli personalist. Nende rolli haridusasutuses ei kirjeldata ja kvalifikatsiooninõudeid ei määratleta. „Praegu on otsustuspädevus delegeeritud haridusasutuse juhile, kes peab hindama, mis rollis inimesi tal ülesannete täitmiseks vaja on ja kas neil on selleks vajalikud pädevused. Abiõpetaja roll ja kvalifikatsioon on kindlasti vaja defineerida,“ leiab ta. Viimati uuendati õpetaja kutsestandardeid umbes kümme aastat tagasi ja selle aja jooksul on ühiskonnas nii mõndagi muutunud. Uuendatud kutsestandard läheb avalikule aruteluringile käesoleva aasta veebruaris ning plaanitakse vastu võtta aprillikuisel Hariduse Kutsenõukogu koosolekul. 

Vaid vähestes koolides on piisavalt abiõpetajaid

Abiõpetajate palkamine jääb suuresti kooli eelarve väiksuse taha. Samuti pole lihtne leida sobivaid kandidaate. Väljaspool Tallinnat ja Tartut on see eriti keeruline. 

Kohtla-Järve Järve Kooli õppejuhi Signe Reppo sõnul vajavad nad oma meeskonda oluliselt rohkem abiõpetajaid, kui seal praegu on. „Meil on mõned osalise koormusega abiõpetajad esimeses kooliastmes ning üks osalise koormusega teises,“ ütleb ta ja lisab, et tuge on juurde vaja kõikidesse kooliastmesse. Paraku ei jätku selleks piisavalt ressursse, sealhulgas raha. „Kaasavast haridusest tulenevalt on meil väga palju individuaalse õppekavaga õpilasi, kes õpivad kas väikestes gruppides või lausa üks ühele õppes. Väga palju ressurssi kulub nende õpetamisele. Jah, meil ei ole piisavalt raha, samuti pole abiõpetajate valik just üleliia suur,“ sõnab Reppo.

Tallinna Mustamäe Gümnaasiumis töötab kaks abiõpetajat. Õppejuht Kaire Pihelgase sõnul on neid aga oluliselt rohkem vaja. „Eriti algklassides,“ täpsustab ta. „Muukeelseid õpilasi on päris palju. Kasutame abiõpetajaid ka väikeklassides, kus on käitumisraskustega õpilased. Ka tavaklassis saab abiõpetaja toetada õpilast, kes õpib mõnd ainet lihtsustatud õppekava järgi, teistest erineva rütmi või õppemahuga.“ 

Tartu Karlova Koolis on pea 660 õpilase kohta neli abiõpetajat, kellest kõik ei tööta täiskoormusega. Õppejuht Karmen Põder nendib, et see pole kaugeltki piisav. Põhiliselt rakendatakse abiõpetajaid esimeses kooliastmes, et tagada varane toetus, kuid vaja on neid ka teises ja kolmandas. Õnneks pole Tartus abiõpetajaid kuigi keeruline leida, Karlova koolis töötavatel abiõpetajatel on kõigil pedagoogiline taust. 

Pärnu Kuninga Tänava Põhikool on integreeritud põhikool, kus õpitakse nii riikliku põhikooli kui põhikooli lihtsustatud õppekava alusel. Koolis õpib üle 500 õpilase, kellest möödunud aastal vajas mingisugust lisatuge 176. Direktor Urve Krause sõnul annab neile lastele võimaluse põhikool edukalt lõpetada ja oma õpinguid jätkata just abiõpetajate olemasolu. Käesoleval õppeaastal töötab koolis viis abiõpetajat. „Alati võiks olla rohkem, aga oleme suutnud oma koolis selle abiõpetajate arvuga tagada lastele vajaliku toe,“ ütleb Krause. 

729 õpilasega Viljandi Kesklinna Koolis töötab täiskohaga abiõpetajaid kuus. Direktor Kaija Kitse sõnul nendest enamasti piisab, kuigi erakorraliste olukordade tekkides võib olla vaja rohkem tuge rakendada. Tema sõnul on olnud abiõpetajaid lihtne leida ja kõik konkursid on õnnestunud.

Haapsalu Põhikoolis õpib 644 õpilast ning abiõpetajaid on seal kokku kuus. „Katame vajaduse enam-vähem ära, aga ühiskonna arengut vaadates võib arvata, et tulevikus pole see arv piisav,“ leiab direktor Anne Mahoni, kelle sõnul on abiõpetajaid sama keeruline leida kui õpetajaidki.

Abiõpetajate roll erineb kooliti

Juba mitmeid aastaid abiõpetajaid koolitava Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudi õpetajate täienduskoolituse programmi juhataja Anne Raam on täheldanud väga erinevat lähenemist abiõpetajate rakendamisele koolis. „Olen näinud, kuidas abiõpetaja seisab tunnis, käed rippu, vaatab korraldusi oodates nõutult ringi ja justkui ei oskagi midagi teha. Minu meelest on see täielik ressursi raiskamine. Samas olen olnud ka tunnis, mille on õpetaja ja abiõpetaja koos ette valmistanud ja kus abiõpetaja läheb lapse juurde, kellest ta juba teab, et too vajab selle teema ja ülesande puhul abi. Tal on lapsele lisaülesanne valmis ja ta on juba eos valmis last toetama. Seda on väga tore näha.“ Raami sõnul on koole, kus nähakse abiõpetajat lihtsalt käsutäitjana, tulekahju kustutajana klassis, kes peab lahendama olukorra, kus mõnel lapsel on pliiats puudu või keegi õpilastest jääb liiga kauaks WC-sse. „Rõõm on tõdeda, et on koole, kus abiõpetaja on õpetaja partner, ja seda eeldame ka meie ülikoolis. Kui abiõpetaja teadmised jäävad õpetaja omadest liiga kaugele maha, ei saa ta sisuliselt õpetajat toetada.“

Abiõpetajal peaks olema pedagoogiline ettevalmistus

Isegi kui abiõpetaja on inimene, kes leiab lastega hea kontakti, võiks tal olla õpetajaharidus, leiab Signe Reppo. „Täpselt nii, nagu kehtivad õpetajahariduse nõuded kõikidele õpetajatele. On ju tuge tarvis eeskätt õpilastele, kellel on õppimisega raskusi, ning kui abiõpetaja ei valda absoluutselt pedagoogikat ega tunne psühholoogiat, on tal väga raske,“ ütleb ta. Reppo arvates sobib abiõpetajaks hästi juba pensionil olev õpetaja, kes tahab veel natuke tööl käia ja lisa teenida. „Tegelikkuses hoiame aga oma pensionäridest õpetajaid põhiõpetajatena tööl. Meie koolis töötab pensionäridest õpetajaid päris palju ja me ei soovi neile pakkuda abiõpetaja kohta, sest meil ei jätku ka põhiõpetajaid.“ 

Ka Kaire Pihelgase sõnul oleks hea, kui abiõpetajal oleks pedagoogiline ettevalmistus. „See päästaks väga palju, kasvõi hetkedel, mil õpetaja peab mingil põhjusel poole tunni pealt klassiruumist lahkuma. Meil on suur kool ja iga päev on 3–4, vahel isegi kümme õpetajat kas haiged või koolitustel, seepärast oleks väga hea, kui abiõpetajad saaksid vajadusel neid asendada. See aga eeldab pedagoogilist haridust või vähemalt mingi sellelaadse koolituse läbimist. Praegu oleme pannud neid õpetajaid asendama vaid ekstreemsetel juhtumitel, kuid siis nad pigem valvavad õpilasi, kui annavad tundi.“ 

Et pedagoogiline haridus või eelnev kogemus tuleb väga kasuks, arvab ka Karmen Põder: „Meie kooli abiõpetajatel on kõigil pedagoogiline taust ja nende enda sõnul ei kujutaks nad oma tööd teistmoodi ettegi. Abiõpetaja töö on nõudlik ja intensiivne, nõuab suurt paindlikkust, koostööoskust ning usalduslikku suhet nii õpetajate, õpilaste, tugipersonali kui lapsevanematega.“

„Abiõpetaja peab rääkima õpetajaga ühte keelt, seega peab tal olema pedagoogiline ettevalmistus vähemalt bakalaureuseõppe tasemel. Tänavalt inimest tööle võtta ei saa, olgu too nii tore kui tahes,“ leiab Urve Krause. Tema sõnul on abiõpetaja õpetaja partner, mitte pelgalt korravalvur või töövihiku lehtede keeraja. „Abiõpetaja peab tundma lapsepsühholoogiat ja omama ka eripedagoogilist ettevalmistust, sest erisuste märkamine ja toetamine on üks tema funktsioonidest. 

Et abiõpetaja on õpetaja partner ja tal peaks olema pedagoogiline haridus, sh mingil määral ka eripedagoogikaalane ettevalmistus, arvab ka Anne Mahoni. „Samas ei taga seegi, et inimene abiõpetaja tööga hakkama saab,“ ütleb ta ja lisab, et ehkki kutsekvalifikatsioonis toodavad nõuded on olulised, on tegelikkus sageli midagi muud. Kui Tallinn, Tartu ja ilmselt ka Pärnu saavad endale õpetajaid valida, siis ülejäänud koolid peavad tööle võtma selle, keda võtta on. Kõige olulisemaks peab Mahoni siiski abiõpetaja isikuomadusi, alates sellest, et ta armastab lapsi. „Loomulikult on ideaalne, kui tal on pedagoogiline ja eripedagoogiline haridus, aga olulisem on oskus suhelda.“ 

Kaija Kits seevastu pedagoogilist haridust hädavajalikuks ei pea. „Tuleb muidugi kasuks, kui abiõpetaja on varem haridussüsteemis töötanud, kuid oleme märganud, et õpetaja või abiõpetaja kogemuseta abiõpetajana tööle tulnud kohanevad üldiselt väga hästi. Neid on isegi pisut lihtsam juhendada ja suunata abiõpetaja rolli täitma, sest neil ei ole veel kujunenud välja tugevaid oma arusaamu, mida peaks või ei peaks tegema. Nad on paindlikumad ning seega tuleb õpetaja ja abiõpetaja vahel põrkumist vähem ette.“ Tema sõnul on pedagoogilise ettevalmistuseta abiõpetajad avatumad võtma omaks mõtteviisi, et nad on eelkõige õpilaste abistajad mis iganes olukorras, olgu see siis õppe- või kasvatusprotsess, väljasõidul kaasas olemine või õppijate toetamine akadeemiliste või sotsiaalsete oskuste puudumisest tulenevatel põhjustel. Abiõpetajad toetavad ka andekaid õppijaid. Küsimusele, kas pedagoogilise ettevalmistuseta abiõpetajad saavad tänapäeva koolis hakkama, vastab Kaija Kits, et üldjuhul saavad küll. „Abiõpetaja puhul on number üks oskus luua kontakti. Õppeprotsessi planeerib ja selle eest vastutab ikkagi õpetaja. Abiõpetaja saab abistaja rollis väga hästi toimetada, kui tal on suhe lapsega korras.“ Just seepärast vajab Kitse sõnul kool empaatilisi ja usaldusväärseid abiõpetajaid. Selliseid, kes on valmis võtma last täpselt sellisena, nagu ta on, oma tugevate ja tuge vajavate külgedega. „Üks hea abiõpetaja on nagu väike valge inglike, kes toimetab klassiruumis nii, et ta ülemäära ei sega, aga samas märkab neid, kes abi ja tuge vajavad. Kes suudab abistada nii, et õpilane ei tunne end sealjuures ebamugavalt. Kui õpilane ei tunne end hästi, ei tule õppimisest midagi välja.“ 

Teist õppeaastat Kiviõli Riigikoolis abiõpetajana töötava ja eripedagoogiks õppiva Melika Tali sõnul ei pea abiõpetajal tingimata olema pedagoogiline kõrgharidus, küll aga võiks ta olla läbinud kasvõi mõne koolituse. Väga oluliseks peab Tali ka isikuomadusi „Abiõpetaja peab olema valmis sööstma appi kohe, kui vajadus tekib. Näiteks vahel muutub tunniplaan ootamatult ja sa pead kohe kohale minema. Lisaks peab abiõpetaja olema hästi paindlik, avatud meelega ja rahulik. Olukordi on väga erinevaid ja tihti tuleb kiiresti reageerida. Olukorras, kus mitu last lähevad korraga endast välja, oled sina see tugisammas, kellele nad saavad loota. Pead olema kahe jalaga maa peal ja mitte võtma asju südamesse. Abiõpetaja peab olema valmis iga lapsega töötama.“ Tema sõnul tuleb aeg-ajalt ette ka õpetajate asendamist, kui mõni õpetaja on väljasõidul või haige, aga sel juhul valmistab õpetaja muidugi ise tunni ette ja tema annab klassile töö kätte ja jälgib, et kõik oleks korras. 

Kas kutsestandard võib saada abiõpetajate värbamisel takistuseks?

Ehkki koolijuhtide arvates on abiõpetaja kutsenõuete määratlemine tervitatav, pelgavad neist mitmed, et see võib saada abiõpetajate leidmisel ja tööle võtmisel takistuseks.

Kaire Pihelgase sõnul on loodav kutsestandard kahe otsaga asi: „Mingid nõudmised oleks hea, aga teisalt arvan, valik jääks siis veel väiksemaks. Minu teada ei ole sellele ametikohale väga suurt tungi.“ Praegu Tallinna Mustamäe Gümnaasiumis töötavad abiõpetajad on püsinud oma ametis juba üle viie aasta. Nende töölevõtmisel arvestati nende isikuomadusi hinnates, kas nad sobivad õpilaste ja klassiga töötamiseks.  

Kaija Kitse arvates võib kutsestandard kitsendada abiõpetajate leidmist. „Võib tekkida olukord, kus kvalifikatsiooninõuetele mittevastavad inimesed ei julgegi kandideerida, sobides tegelikult sellele tööle väga hästi,“ leiab ta. Loodan, et tulevased raamid on pigem soovituslikud ja toetavad, mitte sellised, mis hakkavad oluliselt takistama ja koolide elu keerulisemaks muutma.“ 

Ka Signe Reppo jaoks on kutsestandardi teema pisut keeruline. „Kardan, et see ei hõlbusta abiõpetajate leidmist. Samas, kui meil ei ole kriteeriume, võib juhtuda, et võtame haridussüsteemi inimesi, kes pole kuigi tõhusad. Suund võiks olla ikkagi leida koolidesse piisava haridusega inimesed, et lapsi toetada. Eriti kaasava hariduse valguses. Näen ka täiesti tavaliste õpetajate puhul, et eripedagoogilise väljõppeta on neil väga raske keeruliste õpilastega hakkama saada. Abiõpetaja peab tundma hästi pedagoogikat ja psühholoogiat, et olla oma töös tõhus. Kindlasti on olulised ka tema isikuomadused ja töökogemus, aga mina olen hariduse usku.“ 

Melika Tali arvates võiksid abiõpetajatele kutsenõuded kehtida. „Et tagada piisav pädevus tööga hakkamasaamiseks. Abiõpetajate koolitamine on väga oluline, sest tihti ei ole hariduslik erivajadus seotud vaid õpiraskuse või mahajäämusega õppetöös, vaid õpilasel võivad olla ka muud probleemid: käitumis- või keskendumisraskused, mõni ei talu lärmi, mõni ei suuda töötada grupis. Variante on palju ja on väga oluline teada, kuidas vastavalt probleemile luua õpilasega kontakt ja valida just temale sobiv lähenemine ja õppemeetod.

Taavi Kreitsmann leiab, et mure selle pärast, kas kutsestandard võib saada värbamisel piduriks, on igati mõistetav ja õigustatud. Ta julgustab koole, et võimalus sobivate inimestega kasvõi tähtajalised lepingud sõlmida ei kao ju ära. Ja seejärel saab hakata üheskoos kujundama teed, kuidas abiõpetaja võiks kutseni jõuda.

Abiõpetaja vajab kollektiivi toetust

Melika Tali toob välja, et tema jaoks on väga tähtis teema õpetajate vaimne tervis ja sellest ei räägita veel piisavalt. „Nii õpetajatel kui abiõpetajatel on ülioluline mitte jääda üksi.“ Tali sõnul on abiõpetajate töö tihti alahinnatud, kuigi vaja on neid üha rohkem. „Väga oluline on märgata ja tähtsustada ka abiõpetajate tööd, kaasata nad õpetamisse, selgitada, suunata ja anda juhiseid. Samuti on oluline koostöö nii õpetajate, lapsevanemate, tugispetsialistide, juhtkonna ja vajadusel ka omavalitsusega. Kõik peaksid olema kaasatud, sest ainult sedasi saame aidata neid, kes vajavad abi võib-olla natuke enam kui teised,“ on ta veendunud. Tali tunneb end Kiviõli Riigikoolis väga vajaliku ja hinnatuna. „Mitte üks päev ei ole ma tundnud, et mõni õpetaja vaataks mulle ülevalt alla või peaks mind vähem tähtsaks kui teisi õpetajaid. Minusse suhtutakse kui võrdsesse ja olen selle eest südamest tänulik. Kui sul on kollektiiv nagu mul, ei tunne sa end kunagi üksi,“ ütleb ta ja lisab, et koolijuhtide prioriteet võiks olla hoida oma õpetajaid, sest õpetajad, kes tunnevad end hästi, teevad ka oma tööd hästi. Ja kui õpetajad teevad oma tööd hästi, tunnevad ennast hästi ka lapsed.