Tänavuste presidendilt teenetemärgi saanute seas on ka lasteaiaõpetaja ja direktor Aina Alunurm, kes pälvis Valgetähe V klassi teenetemärgi lasteaias pärimuskultuuri juurutamise ja hoidmise eest.

Palju õnne tunnustuse puhul! Kui suur üllatus see teie jaoks oli?

Sellega oli naljakas lugu. Võtsin veebruari alguses väikese puhkuse ja 5. veebruari hommikul läksin spaasse. Lõuna ajal koju tulles oli mul palju vastamata kõnesid, e-kirju, sõnumeid, kus kõik soovisid õnne. Kirju lugedes ja kõnedele vastates tulid liigutuspisarad silma, aga päriselt jäin seda uskuma alles siis, kui saabus ametlik kiri presidendilt. Teenetemärk anti küll mulle, aga sellesse panustajaid on palju. Üksinda võib igasuguseid asju mõelda, tahta ja unistada, aga selle tunnustuse taga on paljud minu kaasteelised. Väärtustan ka vallajuhtide usaldust ja toetust, see innustab ja annab tegutsedes tiivad.

Millal saite aru, et tahate lasteaias töötada?

Olen sündinud Vändras, aga kui ma olin kaheaastane, pakuti isale sovhoosi direktori kohta ja me kolisime Kablisse, mis on mulle praeguseni väga armas koht. Mu ema on pea terve elu olnud Kabli lasteaia juhataja ja juba koolitüdrukuna töötasin suviti tema kõrval. Arvan, et sealt see alguse saigi. Alguses olin koristaja, siis kasvataja abi, mingil hetkel usaldas ema mulle juba kasvataja rolli. Ema kõrval õppisin tööplaane ja õppevahendeid tegema ning juba siis rääkis ta mulle Johannes Käisist, kelle õpetus oli Nõukogude ajal põlu all. Kabli lasteaias olid aga Käisi põhimõtted kasutusel, nii et ülikooli minnes ma juba teadsin neid. Kabli lasteaiast sain kaasa ka loodusearmastuse. Ise lapsena lasteaias käies ja hiljem suviti kasvatajana käisime lastega hästi palju metsas, niitudel ja mere ääres. 

Kabli lasteaias oligi ainult kaks rühma: sõime- ja aiarühm. Aiarühmas olid koos lapsed kolmandast eluaastast koolieelikuteni. Sõime võeti sel ajal juba aastaseid lapsi, kes olid nii armsad oma võrevoodites. Tol ajal oli võimalus laps ka ööseks lasteaeda jätta, osa lapsi toodigi esmaspäeval lasteaeda ja viidi reedel koju. Juhtus ka seda, et mõni laps „unustati“ reedel lasteaeda ning minu ema ja isa viisid nad siis ise koju. Vahel lapsed nutsid ja olid õnnetud, sest igatsesid oma vanemaid. Mäletan, et hoolitsesin nende eest, nagu oskasin, ja püüdsin luua neile hästi mõnusa olemise. 

Otsustasitegi minna lasteaiaõpetajaks õppima.

Jah, astusin praegusesse Tallinna ülikooli. Mind saadeti sinna sovhoosi stipendiaadina, sovhoos maksis mulle stipendiumi. Kuna õppisin hästi, sain ka ülikoolilt stipendiumi, nii et rahamuret polnud. Ülikooli astusin veel Nõukogude ajal, aastal 1988 ja lõpetasin 1993, kui oli juba Eesti Vabariik. Olin valmis tagasi minema Kabli lasteaeda, aga ema soovitas õppida lisaks veel klassiõpetaja eriala. Siiski ei ole ma kunagi koolis töötanud, olen sada protsenti lasteaiainimene. Klassiõpetaja kursused kestsid kaks aastat, mil ma läksin ka tööle – poolteist aastat töötasin Tallinna Lilleküla turvakodus ja alates 1995. aastast õpetajana Viimsi Piilupesa lasteaias. Piilupesa oli sel ajal kuulus näidislasteaed, kuhu saadeti praktikante ja viidi külalisi. Lasteaias oli kümme rühma, mis oli minu jaoks alguses natuke hirmutav, sest olin loomult tagasihoidlik ja väikese Kabli lasteaiaga harjunud.  

Kuidas te Viimsi Piilupesa ajale tagasi mõtlete?

Pärast Eesti Vabariigi taastamist, kui lasteaiad hakkasid oma nägu ja isikupära otsima, loodi Piilupesa lasteaias pererühmad. Sellest ajast on mul ainult head mälestused. Kuna rühmas olid koos 3–7-aastased, tuli lähtuda eraldi iga lapse arengust ning õpetaja pidi olema hästi loov. Vana õppekava enam ei kehtinud, uut veel ei olnud, ja nii olidki õpetajal üsna vabad käed, mis mulle sobis. Õpetajatöö kõrvalt toetasin juhataja asetäitjana lasteaia juhti uuenduste teel. 30-aastasena usaldati mulle juhataja kohustused. Suurimaks tööalaseks väljakutseks ongi olnud Viimsi lasteaias oldud aeg, just struktuuri loomine, kus ühtses süsteemis oli viis lasteaeda. Alustasin küll Piilupesa juhatajana, kuid peatselt liideti Püünsi lasteaed ning seejärel Pargi, Leppneeme ja Randvere lasteaed, mis olid uued lasteaiad. Kui sinu vastutada on enam kui 450 lapse ja 115 töötaja igapäevane heaolu ja tegevus, nõuab see enamat kui südamega tehtud töö. Aeg oli põnev ka seetõttu, et uued lasteaiad oli vaja mitte üksnes mööbliga täita, vaid mis veel olulisem – luua igaühele kontseptsioon (sh logo, väärtused, visioon) ja omanäoline sisu. See oli ülitegus aeg! Aeg, mis pakkus väljakutseid, andis uusi kogemusi luua, kujundada, toeks olla, üheskoos minna. Olin seal kokku 15 aastat.

Seejärel läksite Jänesselja lasteaeda?

Jah, see oli minu jaoks väärtuspõhine valik. Võimalusi, kuhu minna, oli teisigi, aga kuna looduskasvatus ja pärimuskultuur on minu südameasi, valisin selle järgi. Alustasin Jänesselja lasteaias tööd 1. märtsil 2010 rühmaõpetajana. Samal suvel kutsus tollane lasteaia juhataja mu enda juurde ning ütles, et läheb pensionile ja näeb mind oma mantlipärijana. Kuulutatigi välja konkurss ja 1. septembril sai minust lasteaia juht. Sel aastal täitub mul Jänesselja lasteaias 15 aastat.

Kas lähtute lasteaias Johannes Käisi põhimõtetest?

Mina mõtestan kõiki oma tegemisi Johannes Käisi õpetuse kaudu, mille tähtsaimad põhimõtted on kodulooline üldõpetus, tegevuste lõimimine ja kavandamine laste huvidest lähtuvalt, loodusarmastus ja -kasvatus, rahvakultuuri tundmaõppimine. Just Käis on öelnud, et kasvatuse ja hariduse ülesanne on meie kultuuriväärtusi tulevaile põlvile edasi anda. 

Juba 2008. aastal lepiti Jänesselja lasteaias kokku, et lasteaia eripäraks saab rahvuslikkus. 2010. aastal, kui mina tulin ja toimus ka lasteaia esimene laulu- ja tantsupidu, hakkasime seda põhimõtet koos meeskonnaga süsteemselt ellu rakendama. Põimisime rahvuslikkuse teema nii arengu-, tegevus- kui ka nädalakavadesse. Leppisime kokku, et iga nädal peab rühmas olema midagi rahvuslikku – on see mõni vanasõna, regilaul, kandlelugu, vana aja jutuke, mis iganes. Tasapisi hakkasid tulema teemaprojektid. Tegutsesime väga sihikindlalt ja asi läks hästi käima. Parim näide on minu arvates see, kuidas lapsed oskavad vanasõnu ja kõnekäände kasutada. Sattusin pealt nägema, kui üks laps õues põlve katki kukkus. Õpetaja puhastas haava, teised lapsed seisid nende ümber ja keegi ütles: „Pill tuleb pika ilu peale.“ Teine kõrvalt lohutas: „Varesele valu, harakale haigust, su põlv saab terveks.“

On teil on mõni lemmikvanasõna?

Mulle meeldib vanasõna „Iga laps tuleb oma õnnega“, olen seda palju kasutanud. Iga laps tulebki ju lasteaeda just sellisena, nagu ta on. Teine vanasõna, mis minuga elus kaasas on käinud, on „Ela õppimise tarvis ja õpi elamise tarvis“. Ka lasteaias püüame ju kujundada lapse väärtusilma, et ta saaks hiljem elus kenasti hakkama. 

Milliste traditsioonide üle lasteaias te eriti uhke olete? 

Meil on traditsioon korraldada iga kolme aasta tagant laulu- ja tantsupidu, mis on väga suur ettevõtmine ja milleks valmistume terve õppeaasta. Ka vabariigi aastapäeva tähistame igal aastal rahvuslikult, kõik esinejad on rahvarõivastes. Aga sama tähtsad on igapäevased väikesed tegemised. Näiteks kui rühma on tekkinud tore rahvusmustrite või vanasõnadega sein, lauldakse rahvalaule, räägitakse vanu lugusid jne. Lasteaias on meil ka vanavara tuba, kus on kangasteljed, kerilauad, kraasid, vanad kulbid, kausid, söega triikraud ja palju muud, mis on siia kodudest toodud. Õpetaja saab lastega vanavara toas toimetada või viia mõne eseme rühma. Aeg-ajalt kutsun ka ise lapsi kangastelgedel vaipa kuduma ja minu kui juhi rõõm on lasteaia keskkonda ehk üldruume rahvuslikult kauniks kujundada.

Kuidas te eesti raamatu aastat tähistate?

Märtsis ühendame raamatuaasta teatrikuuga ja teeme tajuteatrit, mida me juba ükskord varem oleme proovinud. Mõte ongi lasta lastel tajude kaudu üht lugu kogeda. Meil on tulemas muinasjutunädal, emakeelepäeval toimub kogu valda ühendav üritus „Tori lori“ ehk pärimusjuttude festival. Lisaks lavastame „Kalevipoega“, äsja oli aabitsate näitus ja kevadel teeme vanade raamatute näituse.

Olete ka ise kaks raamatut välja andnud.

Jah, „Looduse vaatlusvihik“ ilmus 1996, aluseks ikka Johannes Käisi põhimõtted, ning „Minu Eestimaa raamat“ 1999. aastal, kuhu olen pannud sisse esivanemate tarkused. Olen kaastööd teinud ka mitmele kogumikule, nt „Tarkus tuleb tasapisi“, „Lapsest lähtumist leides“. Ja muidugi oli väga suur väljakutse ja au Eesti Vabariigi taasloomisel osaleda esimese alushariduse raamõppekava koostamisel ning muuhulgas teha „Looduse aineraamatut“.

Kas jätkate ka Käisi seltsi juhatuse esimehe ametis? 

Jah, mind valiti seltsi esimeheks 2014. aastal. Iga kolme aasta tagant on valimised, mind on usaldatud ja jälle tagasi valitud.

Ehkki Käis ise oli koolimees, on tema põhimõtted lasteaedades rohkem kasutusel kui koolides. 2019. aastal lõime koostöös Eesti Alushariduse Juhtide Ühenduse esinaisega lasteaednikele Käisi õpikogukonna, mis tegutseb senini. Olen käinud Käisist loenguid pidamas Saaremaast Ida-Virumaani ja Võrumaast Harjumaani. Viimasel kahel õppeaastal on mind kutsutud ka Tartu Ülikooli alushariduse eriala üliõpilastele Käisi pedagoogikast rääkima.

Kas lasteaed on ajaga palju muutunud?

On küll. Mingil ajal muutus lasteaed väga kooli sarnaseks, tunni vormis õpetamist oli liiga palju. Ülikooliõpingute ajal oli mul võimalus käia praktikal Soomes, kus juba siis lähtuti lapsepärasusest, nagu Käis ütles. Praegu on juba mõnda aega lasteaedades tegevused mõnusasti lõimitud ja õpitakse mänguliselt, nagu peabki olema. Lapsepõlve väärtustada on lasteaias ülioluline. 

Millest te praegu unistate?

Minuni jõudis tore uudis, et Kultuurkapital on tunnustanud Jänesselja lasteaeda pärimuskultuuri juurutamise ja edendamise eest rahapreemiaga. Hakkamegi nüüd meeskonnaga koos arutama, mille peale preemia kulutada. Igal juhul on see seotud pärimuskultuuriga.