- Lastevanemad ja õpilased pöörduvad eraõpetajate poole üha sagedamini. Põhjuseid, miks eratunde võetakse, on väga palju, kuid kõik need on ühel või teisel viisil, otsesemalt või kaudsemalt seotud suurte ja tuttavate probleemidega, millega Eesti haridus silmitsi seisab.
- Igale õpilasele tähelepanu pöörata on aineõpetajatel niikuinii tohutult keeruline. Kui arvestada suurt õpetajate puudust ja hiiglaslikke klassikoosseise, on see ülesanne võimatute killast. Nii peavad paljud õpilased minema eraõpetaja juurde, et koolis paremini hakkama saada. Kuigi sellise teenuse pakkujate valik paistab olevat lai, ei ole olukord, kus neid nii palju vajatakse, kindlasti ideaalne.
Tartu Herbert Masingu Kooli õpetaja Keir Zukker on loonud koos oma abikaasaga lausa õpetamisfirma, kuna nägi, et huvi selle teenuse vastu on väga suur. Keir on inimeseõpetuse õpetaja, tema abikaasa aga eripedagoog. „Mõtlesime oma aastate jooksul välja kujunenud oskusi ka väljaspool kooli rakendada,“ alustab Zukker. „Minu abikaasa poole pöördusid mõned tuttavad, kes teda eraõpetajaks tahtsid, ja sealt hakkas asi arenema,“ räägib ta ning lisab, et enne ettevõtte loomist sai õpilaste leidmiseks väga edukalt kasutada Mentornauti platvormi. Töö ning eraelu kõrvalt ei jõua nad endale väga palju eraõpilasi võtta, praegu töötavad nad regulaarselt kahe peale viie inimesega.
Oodatult palutakse abi eelkõige matemaatikas ja seda nad kõige rohkem ka õpetavad. Vajadusel annavad aga ka näiteks eesti keele tunde. Kui tema abikaasa juures käib ka traumakogemusest tingitud erivajadustega lapsi, siis Keir Zukkeril endal on olnud rohkem õpilasi, kes ei saa tavakoolis hakkama. „Need, kes seal teistest maha jäävad, ei pälvi enam piisavalt tähelepanu. Suures klassiruumis ei saagi õpetaja kõigile nii palju individuaalset tähelepanu pöörata, kui seda vaja on.“ Selle lausega sõnastab Zukker laias laastus eratundide vajalikkuse põhjuse hästi ära, kuigi nüansse, mida lahata, on väga palju.
Tõsiasi on see, et kõiki soovijaid paraku aidata ei jõua. Pigem otsitakse neid, kes käivad tunnis regulaarselt ja pikka aega. Tihti vajavad sellised õpilased ka kõige rohkem abi. Tingimusi, mis peavad õppima pääsemiseks täidetud olema, õpetajapaar kirja pannud ei ole. Aega püütakse leida ka nende jaoks, kellel on erandkorras üht või kaht tundi vaja. „Ära peame ütleme siis, kui keegi tahab pikaajalist abi, aga meil lihtsalt ei ole enam selleks aega,“ ütleb Zukker.
Eraõpilasi üha rohkem
Kuna Zukkerid ise on koolisüsteemis juba kaua viibinud, olid nad toimuvaga hästi kursis ja abivajajate rohkus neid ei üllatanud. „Meie koolis ongi ainult hariduslike erivajadustega õpilased ja väikeklassid, aga me teame ka, mis toimub tavakoolis: suured klassid, vähe õpetajaid ja tugispetsialiste. Seetõttu teadsime, et eraõpetamise tööpõld on lai ja otsa ei lõpe,“ räägib Zukker.
Eraõpilaste arv kasvab kahel põhjusel. Esiteks saab üha rohkem lastevanemaid ja õpilasi sellisest võimalusest teada, ja mida rohkem seda kasutatakse, seda normaalsem ja tavalisem see on. See eeldab muidugi, et vanemad on oma lapse abivajadusega kursis. „Murekohaks, mida ma olen ise ka palju näinud, on see, et õpilased on suhteliselt kinnised ja kui nende vanemad nende hinnetel silma peal ei hoia, siis nad ei teagi, et lastele kulub abi ära,“ toob Zukker välja.
Teine põhjus, miks eraõpilaste arv kasvab, on aga see, et üha rohkem õpilasi vajab abi. „Abivajajaid tekib üha juurde, kuna Eesti haridussüsteem ei ole ühiskonna muutustega kaasas käinud,“ arutleb Zukker, jõudes tagasi tõsiasjani, et suurtes klassides ühest õpetajast lihtsalt ei piisa – õpilased ei saa vajalikus koguses tähelepanu. Siis peavadki nad kellegi kolmanda poole pöörduma.
Üks paljudest probleemidest, miks seda teenust üha rohkem vajatakse, on muidugi ka tähelepanu probleem. Ei ole saladus, et väga paljudel lastel kujuneb välja aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH), mis pärsib võimekust klassiruumis keskenduda ja teadmisi omandada. „Minu klassis käib praegu üks tugeva ATH-ga poiss, kes käis enne tavakoolis ja kelle ema otsis talle eraõpetajat, kuna ta ei saanud suures klassis hakkama. Eratunnis läks olukord palju paremaks. Õige pea saadi aru, et vaja on ka kooli vahetada, ning ta tuli meie kooli ja minu enda klassi. Nüüd on tal kõik hoopis paremini ja eraõpet ta enam ei vajagi,“ on Zukker rahul. Teatavasti ei aita olukorrale kaasa ka nutiseadmed ja sotsiaalmeedia, mis veelgi õli tulle viskavad. Selle probleemiga mitmel pool maailmas juba aktiivselt ka tegeletakse. „Mina korjan oma klassilt hommikuti telefonid ära ja pärast koolipäeva annan tagasi. See on mul lastevanematega läbi räägitud ja muutused on silmaga näha,“ ütleb Zukker ning lisab, et telefon iseenesest ei ole ju halb asi, aga see, mida sellega tehakse, vajab kontrolli. „Laps ei saa ju ise aru, mida tal parima arengu jaoks vaja on.“
Eratunnid maksavad
Internetis eraõpetajate kuulutusi sirvides on näha, et eratunni hind jääb iga aine puhul 20 ja 40 euro vahele. On odavamaid ja kallimaid, aga enamasti jääb hind sellesse vahemikku. Igal juhul kulub regulaarselt eratunnis käival õpilasel selle jaoks kuus üle saja euro. Kui on vaja mitut ainet õppida, siis mõistagi rohkem. Kõik pered ei saa endale sellist lisaväljaminekut lubada ja see tekitab paratamatult ebavõrdsust. Zukkeri sõnul on probleemi väga keeruline lahendada. „Õpilaste taust on erinev. Neil, kellel on võimalus eraõpetaja juures käia, on tohutult vedanud. See ei ole odav. Meie üritame hoida hindasid sellistena, et tuleme ise toime ja klientidel säiliks see võimekus,“ ütleb ta.
Ühe lahendusena on välja pakutud koolide senisest suuremat õpiabitundidesse panustamist, kuid see ei ole mitmel põhjusel ideaalne lahendus. Eraõpetaja peab abivajajale sobima ja võib juhtuda, et enne õige inimese leidmist satutakse mitme vale inimese juurde. Kooli pakutud õpiabitundides ei ole võimalik sobivat inimest otsida. Lisaks on koolis töötavate õpetajate koormus niigi suur ja õpiabitundide andmine, olgugi raha eest, käiks paljudele ilmselt üle jõu. Veel üks variant oleks, kui koolid aitaksid osal peredel eratundide eest maksta. Selle lahenduse juures on probleeme aga veel rohkem, alustades sellest, millistel peredel täpselt tuge vaja on, ja lõpetades sellega, kellele ja millise õppekvaliteedi eest kool maksab. „Muidugi oleks imeline, kui koolid saaksid abivajajaid eratundide eest tasumisega aidata, aga siis tekib küsimus, miks ei kasuta kool seda raha sel moel, et õpilased saaksid vajalikku abi tugispetsialistidelt,“ lõpetab Zukker.
Pakub ka eraõpetajale head emotsiooni
Endine tippsõudja, kahtedel olümpiamängudel osalenud Jüri-Mikk Udam on nõus, et kuigi eraõpetajaid leidub eri hinnaklassist, võivad nad paljude jaoks kallid olla. Vahel on abiks see, kui mõni pereliige ise omandab vajalikud teadmised, kuid mitte alati. „Isegi kui ema, isa või mõni sugulane oskab ainet selgitada, ei ole nii õppimine päris sama ja muud faktorid hakkavad pahatihti segama,“ ütleb Udam. „Küsimus on ka ajas. Kui tegeleda kooli kõrvalt tõsiselt veel spordi või mõne muu harrastusega, siis annab aega millegi muu jaoks otsida,“ lisab ta omast kogemusest.
Teiste tegevuste kõrvalt praegu ka füüsikaõpetaja ametit pidava Udami aeg eraõpetajana jääb paari aasta tagusesse aega. „Tahtsin tippspordi kõrvalt midagi teha, et oleks vaheldust ja ka lisasissetulek,“ ütleb Tallinna Reaalkooli ja maineka Harvardi ülikooli vilistlane Udam, kelle sõnul tundus eratundide andmine talle huvitav võimalus midagi ühiskonda tagasi anda. Kokku oli tal viis õpilast, kellega igal nädalal kohtus. Lisaks palju neid, keda õpetas kord või kaks. Udam suutis lapsi aidata nii matemaatikas, füüsikas kui keemias. Kui ta täiskohaga tööd alustas, jäid talle mõned üksikud õpilased, kuid enam ta sellega ei tegele.
Udam meenutab, et eelkõige sooviti õppida ikka matemaatikat, vähem oli neid, keda huvitasid ainult füüsika- või keemiatunnid. „See ei ole kindlasti alati nii, aga mulle jäi mulje, et kui õpilasel on matemaatikaga hästi, tuleb tal füüsika ja keemia ka pigem lihtsamini välja,“ arutleb ta. Tundes kõiki neid aineid hästi, saab ta aga aru, et põhimõttelisi erinevusi nende vahel siiski leidub. „Matemaatika on natuke nagu ideaalharidus, millel otsest seost päriseluga ei ole. Eksperimentaalselt ei pea seal enam midagi tõestama, asjad on nii, nagu nad on. Abstraktne mõtlemine kujuneb väga hästi välja just matemaatikaga.“
Udam töötas eelkõige põhikooliõpilastega, kuid abivajajaid pöördus tema poole ka gümnaasiumist ja isegi ülikoolist. „Oli neid, kes tahtsid sisse saada mõnda gümnaasiumisse, aga ka võõrkeelseid õpilasi, kes tahtsid mõnda Eesti kooli astuda. Sellisel juhul tuli matemaatika kõrvalt õpetada veidi ka keelt.“
Selle peale tagasi mõeldes toob Udam välja emotsiooni, mis on tuttav ilmselt paljudele eraõpetajatele ja mille pärast seda ametit osaliselt ka peetakse: „Kõige parema tunde tekitasid hetked, mil sain mõne inimese elutrajektoori paremuse suunas muuta. Näiteks üks võõrkeelne laps saigi väga heasse Eesti keskkooli sisse ja neiu, kes ei teadnud, kas tal on üldse mõtet keskkooli astuda, sai sellega ikkagi hakkama. Tundsin, et olen midagi ära teinud.“
Kui Udam mõtleb, miks õpilastel eratunde vaja on, jõuab ta huvitava paralleelini, milleks on logistikateenus. „Suure osa logistikast saab ära teha suurte lennukitega ja suurtes kogustes. Inimestele ukse taha kaupa niimoodi aga ei vii, see osa tuleb ära teha kulleritel või robotitel,“ mõtiskleb Harvardis mehaanikainseneeriat õppinud Udam. „Ma arvan, et õpetamisega on natuke samamoodi: isegi kui ma olen suutnud mingi teema klassi ees huvitavaks teha, siis tahes-tahtmata see kõigile ei sobi ja midagi võib jääda suisa katmata,“ vihjab Udam kaduma läinud pakenditele. Eratundide võlu seisneb tema sõnul selles, et teemasid saab individualiseerida. Nii võiks spordihuvilisele õpilasele panna kõik õpetatavad ülesanded spordi, majandushuvilisele aga majanduse konteksti. Suurt klassi õpetades ei ole see võimalik ja siinkohal sõnastab Udam värvika, aga tabava metafoori: „See on natuke nagu teadmiste jagamine haavlipüssiga – sa võid pihta saada, aga ei pruugi. Eratundides saab selleks justkui snaiprit kasutada.“
Kuna Udamil on endal kogemus, kuidas on eratundides võimalik õpilastele asju lihtsamini ja kiiremini selgitada, julgustab ta ka oma õpilasi eratunde võtma. „Kindlasti on see nii mõnegi jaoks väga hea lisa koolitundidele. Seejuures ei pea neid tunde tingimata palju võtma,“ ütleb Udam ning meenutab, et ka paljudel ta sõpradel oli mõnes aines eraõpetaja ja neile see väga meeldis. „Kui keegi saab minu klassist halva hinde või ei ole oma hindega rahul, siis olen ka ise neile öelnud, et kaalugu eratundide varianti. Sellest on kasu olnud.“
Eesti keele eratundide eripära
Eesti keele eratunde võtavad eelkõige kaht sorti õpilased. Ühed neist valmistuvad kontrolltööks ja tahavad õppida näiteks alust ja öeldist või suurt ja väikest algustähte. „Nende hulka kuuluvad aga ka need, kes ärkavad lõpuklassis ja küsivad, kuidas kirjandit kirjutada,“ ütleb ühe Tallinna kooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja.
Eelpool mainitud õpilased pöörduvad eraõpetaja poole seega üsna konkreetse jutuga. Teised on näiteks vene keelt emakeelena kõnelevast perest pärit õpilased, kes lihtsalt tahavad eesti keelt õppida. Selleks, kuidas noortele keel selgeks õpetada, on õpetaja leidnud hea nipi: „Mul on olnud õpilane, kelle vanemad on palunud lihtsalt rääkida oma lapsega eesti keeles. Siis olen palunud õpilasel lihtsalt kõrva taha panna kõik need asjad, mida ta oma tavaelus on tahtnud eesti keeles öelda, aga pole osanud. Näiteks tahtis ta öelda, et ma tahan küll su sünnipäevale tulla, aga ei taha ujuda, kuid ei osanud seda teha. See töötab hästi. Pole tõesti mõtet õpetada, mis asi on omastav või sisseütlev kääne.“
Eesti keele eratundidest huvitatud õpilasi tema sõnul väga palju siiski ei ole. Selle üks põhjuseid on, et eesti keele puhul saavad kodused sageli abiks olla. Piisab vanematest või vanavanematest, kes vajalikud kohad õpikust üles leiavad. Kui näiteks matemaatikas on ainult õpikut kasutades väga keeruline midagi selgeks saada, siis eesti keele puhul on see võimalik. Teiseks on paljudes koolides logopeed. Nemad annavad head ja professionaalset abi nii kõnelemise kui kirjutamise probleemide puhul. „Kõige rohkem tegeletakse minu teada tekstist arusaamisega,“ ütleb ta.
Lisaks tekstimõistmisele toob ta samuti süveneva probleemina välja konteksti põhjal sõnade tähenduse äraarvamise. „Näiteks sõna „aasima“ tähendust ei teadnud klassis peaaegu mitte keegi. Panin selle siis lausesse: „Poisid aasisid pärast võistlust oma meeskonnakaaslast, kes tagumiku peale kukkus.“ Vähesed arvasid ära, mida see sõna tähendada võiks. Mingi aeg tagasi said lapsed sellega selgelt paremini hakkama.“
Sellistes olukordades olevatki eraõpetaja või logopeedi roll oluline, sest klassiõpetajal pole võimalik oodata, kuni iga asi kõigile kohale jõuab. „Kui sa esitad klassile küsimuse ja palud õpilastel ükshaaval vastata, selgub väga tihti, et osa klassist pole küsimust üldse kuulnudki. Nad vaatavad sulle otsa, mõni noogutab ka, aga tegelikult nad küsimust ei kuule. Õpetaja, kes eeldab, et 30 õpilasest kõik mõtlevad kaasa, ei ole tark õpetaja. Võtame situatsiooni, kus 30 õpetajat istuvad ja kuulavad loengut. Mitte mingil juhul nad kõik korraga ei kuule ega kuula.“
Kokkuvõttes ütleb ta, et eratundides käivate õpilaste tulemused hakkavad tavaliselt paranema. Huvitava nüansina toob ta välja aga tõsiasja, et eraõpetaja abi kasutavad rohkem tugevatest koolidest pärit õpilased. „Seda põhjusel, et sealne konkurents on tihedam ja vanemad näevad, et nende lapse keskmine hinne on klassi keskmisest halvem. Siis otsivad nad kohe eraõpetajate abi.“
Intervjuu matemaatikaõpetaja Helli Juurmaga, kes annab aktiivselt ka eratunde
Milliste muredega eratundi kõige rohkem tullakse?
Tullakse igasuguste muredega ja põhjused on seinast seina. Valdavalt on tegu mahajäämusega ja ka see on mitmesuguste tegurite põhjustatud. Õpetaja tempo võib olla tunnis liiga kiire ja õpilane ei julge alati üle küsida. Võib juhtuda ka, et ta on ühe korra küsinud, pole ka uuest selgitusest aru saanud ega näe edaspidi küsimisel mõtet. Õpetajal pole samuti võimalik ühte ja sama teemat lõputult seletada ja niimoodi rongilt maha jäädes võib õpilane matemaatikas üsna kiiresti hätta jääda. Kogemus näitab, et vahel on vaja mõni imepisike asi selgeks teha ja õpilasel langeb pinge silmanähtavalt. Mulle meeldivad hetked, mil nad lausa hüüatavad, et see on ju nii loogiline.
Kas teie hinnangul on eratundidesse soovijaid aastate jooksul juurde tekkinud?
Millalgi juhtus küll tõesti niimoodi, et juba augustis või septembris hakkas tulema massiliselt kirju, lausa iga päev mitu. Seetõttu hindaksin, et nõudlus läheb kogu aeg suuremaks. Üks põhjuseid on paratamatult õpetajate põud, millega me silmitsi seisame ja millest lihtsalt ei saa mööda vaadata. Eratunnis näen ma õpilaste vihikust, mida tunnis on tehtud, ja ma tõesti jälgin alati, et ma õpetaja autoriteeti ei õõnestaks. See on minu puhul välistatud. Suhtun tunnis tehtud töösse väga lugupidavalt. Ma lähtun ka sellest, et minul ei ole kogu infot. Ma ei ole tunnis olnud ja minu ainus info tuleb õpilase jutust. Seetõttu suhtun sellesse hästi reserveeritult. Küll aga olen näinud selgelt vigaseid asju. Loomulikult teen ka mina vigu ja jäängi tegema, sest see on normaalne. Kahjuks antakse aga edasi põhimõttelisi väärarusaamu ja see on seotud puhtalt õpetajate ettevalmistusega. Peab paika, et klassi ees seisavad inimesed, kes ei ole omandanud õpetajakutset ega pruugi olla üldse matemaatika erialal õppinud. Nad on mõnes teises valdkonnas töötanud ja annavad tunde, kuna kedagi teist pole võtta.
Kas see ongi see otsene seos õpetajate puuduse ja eratundide vahel?
Ma ütleks küll, et õpetajate puudus annab endast ka selle kaudu üha rohkem märku. Üks markantne lugu puudutab ühte praegust abiturienti, kes on ülitubli, haarab materjali lennult, on motiveeritud ja kellele matemaatika meeldib ka. Tal on kõik eeldused olemas. Minu juures hakkas ta käima 9. klassis ja praegu on tal tema koolitee 13. matemaatikaõpetaja – luges huvi pärast kokku. See on minu arvates hästi kõnekas. Jutt käib Tallinna koolist. Meil on võib-olla illusioon, et Tallinnas selliseid muresid ei ole, aga on küll, nagu üle terve Eesti. Arutasime temaga, kuidas on seda ainet üldse võimalik õppida, kui inimene klassi ees kogu aeg vahetub. Nii palju energiat läheb uue inimese, tema nõudmiste ja õpetamisstiiliga kohanemiseks. Lisaks ei pruugi uued õpetajad teada, mida varem on tehtud. See poiss on edasipüüdlik ja saab hakkama, aga paljud tema klassist on matemaatika õppimisele lihtsalt käega löönud.
Kas siis eratundide võtmine on paratamatus ja kuidagi teistmoodi ei olegi paljudel võimalik matemaatikat osata?
Esimene, kellele julgetakse oma raskusi tunnistada, võiks ikka olla oma õpetaja. Nii leiab ehk parima lahenduse. Mina näen selle nimel tõesti palju vaeva, et õpilased tuleksid ja ütleksid, kui neil on vaja veel midagi harjutada. Ja et nad tunnis sekkuksid ja annaksid märku, kui midagi jäi selgusetuks. Nii et tegelikult on oma õpetajal ka palju ära teha. Lisaks tavalistele konsultatsioonidele on veel ju õpiabitunnid, mille jaoks on minu teada ka raha eraldatud, neid peaks saama pakkuda. Me teame aga kõik, et põhjus, miks see alati ei toimi, on õpetajate suur koormus. Õpetajad on ülekoormatud ja ka õpilaste päevad on juba väga pikad. Kui pärast teha veel konsultatsioon, siis tekib küsimus, kui suur on selle kasutegur. Ma ei pea sugugi õigeks, et eraõpetajate poole peab nii palju pöörduma. See tekitab ka kihistumist, samal ajal kui me tahame, et lastel oleksid võrdsed võimalused. Paratamatult on paremad võimalused neil, kellel on paksem rahakott. Üks kolleeg rääkis, et ammu aega tagasi oli nende koolis eratundide jaoks võetud lausa eraldi inimene tööle. Tema suure klassi ees tunde ei andnudki, vaid tegeles ainult õpiabitundidega. Mitme kooli kohta olen seda kuulnud. Meie oleme pakkunud näiteks oma gümnasistidele võimalust abistada ja sealt on tulnud mõned väga head õpetajad. Tasunud on nende tundide eest aga ikkagi vanemad.
Lõpetuseks. Mis eratundides töötanud on, milliste nippidega õpilastele asjad selgeks teha?
Hästi palju näiteid tuleb tuua. Algebra puhul tuleb selgitada, et tähed on seal ka mingid kindlad arvud. See on tõestisündinud lugu, kuidas mu tundi tuli abiturient, kes polnud senimaani aru saanud, miks x + x vastus on 2x, mitte x astmes kaks. Iga kord kõikide nende aastate jooksul on ta sellise koha peal peatunud ja natuke huupi pakkunud, et kumb ta siis on. Kui aga öelda, et need tähed on numbrid, siis ta ju näeb, et kolm pluss kolm on kuus, mitte üheksa. Ma olen veendunud, et õpilaste puhul, kellel on niigi keeruline asjadest aru saada, võime matemaatilises ranguses sammukese tagasi astuda ja tuletada üldjuhtusid mõne konkreetse juhu abil. Olen aru saanud, et õpilasi kohutab eelkõige see, et matemaatika meenutab neile kõikide nende tähtede ja sümbolitega rohkem hiina keelt kui midagi muud. Kui konkreetseks minna ja arvudega näiteid tuua, tundub see neile isegi lihtne.
LAPSEVANEMA PILK
Millal näeb vanem, et tema lapsel on vaja eraõpetajat?
Ikka siis, kui mõnes õppeaines tekivad raskused ja ta ise ei oska aidata või ei ole oma teadmistes kindel. Eelkõige juhtub see ainetes, kus tekkinud lüngad mõjutavad uute teadmiste omandamist. Nendel lünkadel on väga pikaajaline mõju. Teine puhk, mil eraõpet läheb vaja, on see, kui laps on haige ja näiteks paar nädalat koolist eemal.
Kui populaarne eraõpetajate palkamine lastevanemate hulgas on?
Algklassides see väga tavaline ei ole, aga kuskil kaheksandas klassis ja edasi on mu tutvusringkonnas vist küll kõik millalgi seda võimalust kasutanud. Vanasti oli see võib-olla isegi veidi stigmatiseeritud, aga praegu on väga tavaline.
Kui keeruline on eraõpetajat leida?
Väga raske on leida. Kuna õpilase ja õpetaja koostöö on hästi oluline, siis igaüks sugugi ei sobi. Eelkõige leitakse ikka tutvuste kaudu. Ma tean, et kasutatakse ka eraõpetajaid vahendavaid platvorme, aga seal pakutakse palju veebiõpet ja osal lastel on ikkagi vaja üks ühele kontaktõpet.
Kui suureks abiks on koolide pakutav õpiabi lahendus?
Loomulikult on see hästi toetav ja vajalik, aga ka selle puhul esinevad probleemid. Näiteks minu lapsel oli mõni aasta tagasi hästi tore õpiabiõpetaja ja neil oli omavahel väga hea kontakt. Siis läks see õpetaja aga ära ja asemele tuli selline, kelle käest ta ei julgenud midagi küsida. Kõik muutus puhtalt formaalseks ja kasu sellest enam ei olnud. On ju loomulik, et osal inimestel klapib omavaheline koostöö paremini kui teistel. See teeb ka hea eraõpetaja leidmise keeruliseks.
Kas päeva lõpuks on nendest eratundidest siis kasu ka?
Muidugi on, väga palju. Klassid on ju meeletult suured. 35 õpilase hulgas ei julge laps tihti küsimust esitada ja kui kõik need lapsed ka julgeksid, siis ei õpiks keegi üldse midagi.
Lisa kommentaar