Hiljuti lahkus meie hulgast Tallinna Ülikooli endine õppekavateooria professor ja rahvusvaheliselt tunnustatud soome kasvatusteadlane Tero Autio. Järelehüüdeks saavad sõna tema kaasteelised.

TLÜ haridusteaduste instituudi dotsent Tiiu Kuurme:

Tero Autioga kohtusin tänu oma suurimale võidule eluloteriis – võimalusele minna doktorantuuri Soome. Tagantjärele oli see vaimsuse pidulaud. Teed viisid kokku mitmete auväärsete mõtlejatega nii kirjasõna vahendusel kui elavate kontaktide vormis. Autioga kohtusime Tampere ülikoolis. Leidsin tema ja mitmete teiste õpetlaste mõtteloomingus selle, millele kogu mu olemus kaasa helises. Kõige algus ja püüdmiste lõpp oli inimlikkus, inimese teekond tema olude armust, selle keerukus, võimalikest parima otsingud ja toimuva tõlgendused. Just inimene, tema teekond ja teod omas ajas ongi kasvatusteaduste peamine küsimus. 

Kui Tero tuli Tallinnasse tööle, oli tal aega kõnelda oma mõtetest, lugemusest, reisidest, trendidest. Ning Eesti perspektiivist. Tero oli vaieldamatult kasvatusteaduse kriitilise suuna esindaja. Ta vaade hõlmas nii rohujuuretasandit kui selle tähendust suures avaras kontekstis. Suurima kriitika objekt tundus olevat neoliberalistlik hariduspoliitika, mis õgis humanismi võrseid juba globaalses mastaabis. Eesti oli tema vaates võtnud neoliberalistliku ideoloogia jäägitult omaks. Hilisemas intervjuus Õpetajate Lehes kasutas ta neoliberalismi iseloomustades metafoori „rebase vabadus kanakuudis“. 

Eesti kohta kõneles ta toona:

„Eestis ollakse neoliberalismi osas süvausklikud. Siin valitsevad autoritaarsed juhtimispraktikad, kuulekus ja hirmud. Teadlasena on hämmastav tõdeda, kui sitkelt püsivad inimeste mõttemudelites nõukogude aja struktuurid. Sovetiaja jälgi tuleks hakata ausalt teadvustama, et neist lahti saada. Soomlaste vaatenurgast näeme Eestis uskumatut solidaarsuse puudumist. Laste vaesus on selle üheks näiteks – see peaks olema poliitiline skandaal, aga ei ole. /—/ Eestis tundub puuduvat omaenese hariduspoliitiline profiil ja ei olda ka piisavalt informeeritud, mis toimub laias maailmas. Eestis tuleks hariduspoliitikasse leida tõelisi asjatundjaid, mitte n-ö poliitikute tagatoa taustaga inimesi. Ilma teooria, filosoofia, ajaloo ja korraliku rahvusvahelise uurimistegevuseta, teisisõnu – sisu tundmiseta, ei sünni midagi, mis arendaks ja tagaks kestmise. Ülioluline on iseseisev kasvatusmõtlemine – teoreetiline mõtlemine, mis asetuks rahvusvahelisse konteksti ja elaks sellega vastasmõjus.“

Mida võis mõelda ja tunda teadlane, kes läbi oma pika elu on kogu hingejõuga teeninud inimlikkust, mõistuspärasust, rahvusriiklust, kultuuri, vaimsust, moraalsust, kõrgemaid väärtusi, ehedat teadlasidentiteeti, kui ta järjepanu pidi olema pealtnägija, kuhu maailm pöördub? 

TLÜ õppekavateooria dotsent Maria Erss:

Tero Autio oli aastatel 2010–2015 minu doktoritöö juhendaja ja mentor. Tänu temale hakkasin õppekava mõtestama laiemalt ajaloolis-filosoofilises ja poliitilises kontekstis ning nägema selles iga riigi „hariduse intellektuaalset keset“, mis peegeldab ühiskondlikke väärtusi ja püüdlusi või, nagu ütles Autio: „Haridus on põhimõtteliselt moraalne ja poliitiline ettevõtmine, kus väidetavalt isegi kõige konkreetsemad või „objektiivsemad“ plaanid ja teod võivad sümboliseerida midagi neist väljaspool asetsevat.“

Tero Autio kuulus nende väheste õppekavateoreetikute hulka, kes tundsid hästi nii Saksa idealistlikku ja humanistlikku Bildung’i filosoofiat ja sellele toetuvat didaktika traditsiooni õpetajahariduses kui ka Anglo-Ameerika pragmatistlikku ja eelkõige ühiskonna vajadustest lähtuvat utilitaristlikku curriculum’i traditsiooni. Viimasel kümnendil tutvus ta ka Hiina õppekavatraditsiooniga ning vaimustus hiinlaste omapärasest haridusmõtlemisest, mis ühendab endas iidse Konfutsiuse tarkuse ja moodsa aja mõjutused.  

Oma loengutes, ettekannetes ning raamatupeatükkides pühendas ta siiski alati peamise aja Saksa didaktika ja ameeriklaste curriculum’i traditsiooni võrdlusele, tuues seejuures välja Soome hariduspüüdluste erilisuse, mis on vaatamata uusliberaalse turumajanduse utlilitaristlikule survele suutnud säilitada hariduse humanistlike väärtuste, õpetaja autonoomia ning tööelus nõutavate konkreetsete pädevuste tasakaalu. 

Üks tema peateoseid on „Subjektsus, õppekava ja ühiskond: võrdlevalt Saksa didaktikast ja Anglo-Ameerika õppekava uuringutest“. Selles raamatus ja ka teistes artiklites kirjeldab ta olukorda 19. sajandi Euroopas ja Ameerika Ühendriikides. Kui Euroopas hakkasid tekkima rahvusriigid, kes võtsid hariduskorralduse ja õpetajahariduse oma kontrolli alla, olles moraalseks autoriteediks rahvusidentiteedi ja moraalsete normide määratlemisel, siis USA-s osutus ühtse rahvusidentiteedi kujunemine massilise sisserände taustal eri maadest ja kultuuridest võimatuks. Seega pidid ameeriklased leidma mingi objektiivsema haridusotsuste legitimeerimise viisi, milleks sai teadus, nimelt kiiresti arenev psühholoogiateadus. Viimane oli tema hinnangul siiski vaid näiliselt ideoloogiliselt neutraalne ja objektiivne akadeemiline teadus ja kujutas endast eelkõige poliitilist konstrukti masside valitsemiseks.

Vabaduse üle mõtisklemine oli Tero Autio filosoofilises mõttes üks läbivaid teemasid. Oma akadeemilises elus keeldus ta allumast igasugusele välisele survele, sealhulgas survele publitseerida arvukalt eelretsenseeritud artikleid, eelistades selle asemel kirjutada raamatuid ja raamatupeatükke, mis võimaldasid rohkem süveneda. Oma mittekonformse hoiakuga võib teda pidada lausa akadeemiliseks vabadusvõitlejaks.

Tero Autio endiste doktorantide ja kolleegide ning ka tema publikatsioonide kaudu elavad tema mõtted edasi. Ta on oluliselt mõjutanud minu praeguste õppekavateooria ja -arenduse kursuste sisu Tallinna Ülikoolis. Mulle jääb ta meelde väga sügava mõtleja, huvitava ja humoorika vestleja ja heatahtliku ning toetava juhendajana, kes avardas tublisti minu mõttemaailma.

Kasvatusteaduste doktor Rea Raus:

Professor Tero Autioga sain tuttavaks Tallinna Ülikoolis doktorantuuris, kus alustasin oma teekonda teadusmaailma. Meie arutelud klappisid koheselt, Autio mõtteteravus ja erudeeritus olid mulle suureks inspiratsiooniks. 

Tero Autio hoiatas, et mehhanitsistlik lähenemine kasvatusteadustes viib inimese taandamiseni õppimismasinaks ning õpetaja taandamiseni didaktiliseks masinaks, kus õppimine on väljundipõhine mehhanism, kogum nuppe, meetodeid ja võtteid, kuidas inimaju kui masinavärk tööle panna. Õpetaja muudetakse sellise instrumentaalse lähenemisega mõõdetavaks ja kontrollitavaks üksuseks, kes peab pidevalt tõestama enda kui masina töökindlust ning vastavust etteantud nõuetele. 

TÜ haridusteooria professor, TLÜ vanemteadur Rain Mikser:

Ajal, mil Tero Tallinna Ülikooliga liitus, oli mul au olla toonase kasvatusteaduste instituudi direktor. Saadaval olid eurotoetused välismaiste tippõppejõudude kaasamiseks, et tagada neile konkurentsivõimeline palk. Võtsin Tiiu Kuurme soovitusel Teroga ühendust ja palusin tal kandideerida õppekavateooria professori ametikohale. Muidugi osutus ta valituks. 

Esimesel kohtumisel 2010. aasta augustis olin valmis nägema arrogantset ja kõrgete nõudmistega härrasmeest, kelle soove ja tingimusi on raske täita. Aga kohtusin lihtsa, südamliku ja tagasihoidliku inimesega, kelle välimuses ega olekus ei reetnud miski seda mõttesügavust ja vaimsust, millest temaga vesteldes kiiresti aru sai. Olin teinud õige valiku.  

Tero panus meie rahvusliku haridus- ja kasvatusteadusliku mõtte arengusse ei anna ennast kergesti kätte. Terot tuleb lugeda, ja see võtab aega – luksus, mida meie aja töömesilastel on üha vähem. 

Aga me teeme seda. Tero tuleb tagasi, ta ei olegi meie juurest kuhugi läinud. 

Tampere ülikooli emeriitprofessor, filosoof Veli-Matti Värri:

Tero Autio oli sügavalt erudeeritud, avaralt mõtlev ja rahvusvaheliselt tunnustatud uurija. Ta on jätnud püsiva jälje oma valdkonda, õppekavateooriasse. Enne kui Tero inaugureeriti professori ametisse Tallinna ülikoolis, oli sellele eelnenud pikk ja kõrgelt hinnatud tööelu pedagoogi ja uurijana Tampere ülikoolis. Tero Autio sai rohkesti tunnustusi innovatiivses vaimus pedagoogiliste õpingute korraldamise eest filosoofia, ühiskonnateaduste ja pedagoogika ajaloo alal vastutava õppejõuna. Vastupidiselt valitsevale aja vaimule kujunes Tero Autio  teaduslik orientatsioon pikema aja jooksul, mil ta pühendus mitmekülgselt eriti just mandri-Euroopa filosoofiale, Bildungi teooriale ja anglosaksi õppekavateooriale ning ka nende eri suundade aate- ja õpetuslik-ajaloolistele alustele. Tema väitekiri Teaching Under Siege (2002) oli kõrgetasemeline uurimus, millel põhineb tema hilisem peateos Subjectivity, Curriculum and Society (2006). Tero Autio peasuund oli kahe rahvusvaheliselt kõige mõjukama õppekavatööd suunanud mõttemudeli, ameerikaliku curriculumi ja saksa didaktilise traditsiooni kriitiline analüüs. Autio oli aktiivne ja intellektuaalselt uudishimulik ka oma emeriteerumisaastatel. Tema viimane uurimisobjekt oli Martin Lutheri mõtlemine, eriti Lutheri tähendus õhtumaisele õppekavateooriale ja võrdsuse ideestikule.

Tero Autio uurija-mina põhines suurepärasel filosoofilis-teoreetilisel lugemusel, samas olid tema hariduspoliitilised sõnavõtud ajastukriitilised: ta oli veendunud instrumentalistliku hariduspoliitika kriitik. Autio põhjendas nii kõnes kui kirjas, mil viisil globaalne neoliberalism nihestus hegemooniliseks kasvatust kahjustavaks ideoloogiaks erinevate riikide rahvuslikes haridussüsteemides. Tero Autio kriitiline eetos põhines sügaval kasvatuse maailma mõistmisel. Tema jaoks oli kasvatus eriline eluilming ja ühiskondlik praktika, mille eetilis-ontoloogiline tähendus põhines inimlikkuse ja harituse ideaalidel, mida ei tohi redutseerida majanduse, poliitika ja religiooni instrumentaalseteks vahenditeks. Oma arvukates artiklites ja kõnedes viitas ta, et  angloameerikaliku curriculum-mõtlemise ja neoliberalismi tugevas seotuses taandatakse kasvatus majandusliku konkurentsivõime tootmiseks ja standardiseeritud testitulemuste mõõtmiseks. Homo Economicus on siit eemaldanud inimlikud haridusideaalid.

Akadeemilises maailmas oli Tero Autio erandlik isiksus. Tal oli ainulaadne hierarhiate mõjust vaba võime kohtuda iga inimesega. Jääme igatsema Tero vahetut sõbralikku olemust, tema intellektuaalset uudishimu ja huumoritaju, tema naeru, milles väljendus sügav elumõistmine.