Brentwoodi õpilased 2022–2023. Sandra Laur on esireas vasakult kolmas. Foto: erakogu

Kas eesti kool on liiga leebe?

Brentwoodi õpilased 2022–2023. Sandra Laur on esireas vasakult kolmas. Foto: erakogu
9 minutit
5568 vaatamist
6 kommentaari

Ajal, mil Eestis plaanitakse põhikoolides loobuda õpilaste käitumise ja hoolsuse kirjalikust hindamisest ning üha enam räägitakse vaimsest tervisest, õpimotivatsioonist ja vajadusest haridussüsteemi nüüdisajastada, tasub küsida, kas oleme õppimise muutnud liiga mugavaks.

Sandra Laur.

Oleme ehk unustanud, et distsipliin ja vastutus käivad õppimise ja kasvamise juurde.

Näiteks Briti erakoolides suunatakse noori endale ise teed rajama sageli väga range korra ja kõrgete ootuste abil. Olen süsteemi omal nahal kogenud ning see on õpetanud mind vaatama haridusele teise nurga alt. Alustasin oma haridusteed Miina Härma Gümnaasiumis, kuid seejärel sain HMC akadeemilise stipendiumi ning kolisin Inglismaale, et jätkata õpinguid Brentwoodi erakoolis. Londoni lähistel Essexi krahvkonnas asuv kool on Suurbritannia vanimaid erakoole, mille ajalugu ulatub 1557. aastasse. Kontrast Eesti kooliga oli nii suur, et esimesel koolinädalal tabasin end korduvalt mõttelt, kuhu ma ometi sattunud olen.

Peatugem suurematel erinevustel. Koolis oli võimalik valida kolme õppekava vahel. Mina õppisin IB-õppes, kus tuli läbida kuus ainet ning osaleda kohustuslikul filosoofiakursusel. Teisteks valikuteks olid A-tasemed, mis tähendasid kolme aine süvitsi õppimist, või BTEC-õpe, mis keskendus ühele erialale – kas ärile või spordile. 

IB-õpe on rahvusvaheliste õpilaste seas populaarseim, kuna avab lihtsama tee välismaal ülikoolidesse kandideerimiseks. Minu kõrgema taseme aineteks olid globaalne poliitika, saksa keel ja kirjandus ning inglise keel ja kirjandus. Standardtaseme ainetena õppisin arvutiõpetust, matemaatikat ja psühholoogiat.

Peale selle oli nii poistel kui tüdrukutel igal nädalal kohustuslik sõjaline väljaõpe. Valida sai mere-, maa- või õhuväe suuna vahel või panustada ühiskondlikult kasulikku tegevusse. Ülekaalukalt populaarseimaks osutus sõjaline väljaõpe. Kaks aastat kestnud programm hõlmas nädalas kaht poolikut koolipäeva, mille käigus õppisime teooriat klassiruumis ning seejärel rakendasime õpitut kooli sõjaväelinnakus. Õppisime kamuflaažitehnikaid, sidepidamist, relvade käsitsemist, laskmist, navigatsiooni, ellujäämisoskusi, esmaabi, distsipliini jpm. Programmi läbimine oli oluline argument ülikooli kandideerimisel.

Õpetaja kui juhendaja 

Võrreldes Eesti haridussüsteemiga, kus rõhk on suuresti teadmiste kontrollimisel testide abil, keskendus Inglismaa süsteem analüüsi- ja kriitilise mõtlemise oskuse arendamisele. Brentwoodis nügiti õpilasi pidevalt mugavustsoonist välja ning julgustati ise lahendusi leidma. Õpetajad suunasid õpilasi õigele teele, esitades asjakohaseid küsimusi. Alati soovitati esmalt pöörduda kaasõpilaste poole ja kui nemadki ei osanud aidata, sekkus õpetaja. Õpetaja oli pigem juhendaja.

Õpitut käsitleti tervikuna, mitte eraldiseisvate ainetena. Filosoofiatunnis tõime näiteid poliitikast ja poliitikatunnis psühholoogiast. Ühtegi uut ideed ei käidud välja isoleeritult, vaid need asetati konteksti. See lähenemine nõudis ka õpetajatelt koostööd ja teadlikkust sellest, mida õpilased teistes ainetes õpivad.

Igas aines tuli kirjutada vabalt valitud teemal uurimistöö, samuti pidi sooritama 2–4 eksamit. IB reeglistik nägi ette, et kirjaliku lõputöö juhendajaga tohtis tagasiside eesmärgil kohtuda ainult kolm korda. Õnneks leidsid õpetajad loomingulisi viise piirangutest mööda hiilida. Näiteks kui õpetajal ei lubatud enam kirjalikult töid hinnata, võis ta neid siiski lugeda ja anda suulist tagasisidet, mille õpilane sai kirja panna. Kui tööd ei tohtinud enam isegi lugeda, võis õpetaja kuulata, kui õpilane talle selle ette luges. Tänu sellistele lahendustele suutsid paljud õpilased oma kirjalikud tööd viimistleda ideaalilähedaseks. Kuna kirjalik lõputöö moodustas märkimisväärse osa lõpuhindest, andis selle edukas sooritamine enesekindlust eksamitele vastu minna. Kuigi leidus ka õpetajaid, kes loomingulisele lähenemisele käe ette panid, soovis enamik, et õpilastel hästi läheks.

Samas kasutati ka ebatavalisi motiveerivaid meetodeid, näiteks loenduskella, mis näitas täpselt, kui palju päevi, tunde ja sekundeid oli eksamiteni jäänud. Ühel kooli aktusel öeldi isegi, et me ei pea õppima, vaja on ka inimesi, kes teevad tööd mitte pea, vaid kätega. Selline lähenemine võis tunduda provokatiivne, aga saavutas eesmärgi – õpilased võtsid õppimist tõsiselt ja innustasid üksteist. Kooli üldine akadeemiline tase oli väga kõrge.

Ei mingit e-kooli

Brentwoodi koolis puudus Stuudiumi või eKooli sarnane süsteem, mis talletaks jooksvalt hindeid. Õpetajad kirjutasid hinded üles oma päevikutesse ja kui õpilased soovisid neist ülevaadet, pidid nad need ise kirja panema. Tunnikontrolle ja kontrolltöid oli harva ning need ei olnud kuigi tähtsad – olid pigem õpilastele enda taseme hindamiseks. Kuigi hindamissüsteem oli vähem formaalne kui Eestis, korvas seda individuaalne tähelepanu igale õpilasele. Näiteks saksa ja inglise keele tundides oli iga kahe õpilase kohta üks õpetaja ja suuliselt õpiti keelt individuaalselt. Matemaatikatundides oli osalejaid rohkem, aga mitte üle seitsme. Sellises keskkonnas sai alati oma küsimustele vastused, kuigi õpetajad ei kiirustanud kohe appi.

Kui kirjalike tööde ja juhendamise reeglistik oli koolis mõnevõrra paindlik, siis muudes valdkondades valitses range kord. Kooli territooriumil oli rangelt keelatud telefone kasutada. Neid ei tohtinud kasutada isegi mitte vahetunnis. Kui õpetajad telefoni nägid, võeti see kohe ära ja tagastati alles päeva lõpus. Samuti ei tohtinud koolipäeva jooksul territooriumilt lahkuda, välja arvatud söögivahetunnil, mil võis minna kohvikusse või restorani. 

Keelatud oli tänaval seista või süüa. Koolivorm, millel ilutses suurelt koolivapp, pidi peegeldama asutuse väärikust. Kool rõhutas pidevalt, et õpilased esindavad seda ka väljaspool kooli. Brentwoodi mainet ei tohtinud mingil juhul rikkuda. Briti erakoolides on maine hoidmine lahutamatu osa haridusest, distsipliin, käitumisreeglid ja kooli esindamine peavad kasvatama noortes vastutustunnet ja tekitama uhkust oma kooli üle. 

Reeglite rikkumisele järgnes alati karistus. Iga väiksemgi komistus võis kaasa tuua pärast tunde jätmise, laupäevase kolme tunni pikkuse lisatöö või isegi koolist eemaldamise kogu nädalaks. Kõige sagedamini rikuti koolivormi kandmise reegleid. Tüdrukutel oli keelatud kanda meiki, ehteid või värvida küüsi. Poistel pidi habe olema aetud ja juuksed korrektsed. Põhikoolitüdrukud ei tohtinud kanda juukseid lahtiselt. Huvitaval kombel said tüdrukud alles 2021. aastal õiguse pükse kanda – enne seda oli kohustuslik seelik.

Karistusi jagati heldelt. Näiteks tundi hilinemine või kodutöö tegemata jätmine tähendas pärast tunde jätmist. Kool oli tellinud isegi eraldi bussi, et ka karistuse saanud õpilased koju jõuaksid. Minagi sain terve karistusepaketi omal nahal ära proovida. Mõne aja möödudes muutusid karistused aga rutiiniks. Iga rikkumise järel tuli allkirjastada dokument, milles lubati reegleid enam mitte rikkuda, kuid nädala pärast oldi jälle samas olukorras, vabandamas ja tõotamas, et see kord jääb viimaseks. Kui kooli juhtkonnalt saabus kutse vestlusele, teadis õpilane juba ette, et ees ootab peapesu.

Kummalisel kombel rõhutati koolis,  et õpilasi koheldakse kui täiskasvanuid ja õpetajatega võrdväärseid, kuid selline tunne tekkis harva. Vastutust oli küllaga – kooli maine hoidmine, noorematele õpilastele eeskujuks olemine ja paljud muud kohustused. 

Siiski oli rangete reeglite kõrval ka palju traditsioone, mis aitasid luua ühtsustunnet. Kord nädalas toimus aktus, kus direktor pidas kõne ja tõstis esile õpilaste kooliväliseid saavutusi. Seejärel rääkis üks kümnest õpilasesinduse liikmest mõnel aktuaalsel teemal. Iga kahe nädala tagant peeti kohustuslik kabeliteenistus, kus laulis koor ning loeti luuletusi. 

Meie kooli kirik oli tõeliselt uhke ning kabeliteenistused mõjusid ilusate ja rahulikena, kuigi need ei olnud mittekristlaste seas eriti populaarsed. Moslemid olid samuti kohustatud kabelisse tulema, kuid palvetamist neilt ei nõutud. Samuti ei lubatud neil kooli territooriumil kanda pearätti, sest see ei sobinud kokku koolivormiga. Igasugune eristumine oli pigem negatiivne.

Ranged reeglid ja traditsioonid võivad Eestist vaadates tunduda liialt piiravad, aga need peegeldavad Briti erakoolide pikka ajalugu ja püüdlust säilitada traditsioone ning identiteeti kiiresti muutuvas maailmas. Samas Eestis pööratakse suuremat rõhku individualismile ja progressiga kaasajooksmisele. See tekitab paratamatult küsimuse, kuidas leida tasakaal traditsioonide hoidmise ja modernse, kaasava hariduse vahel. 

Mulle on jäänud mulje, et Eesti riiklik hariduspoliitika püüab muuta eesti kooli aina nüüdisaegsemaks, vastasel juhul me justkui ei suudaks maailmaga sammu pidada. Praktikas tähendab see sageli seda, et õpilaselt nõutakse järjest vähem nii teadmisi kui ka vastutust, et teda stressist säästa. Praegu oleme PISA testides maailma tipus, aga kui kauaks? Kas me ikka vajame muutusi, mis langetavad latti järjest madalamale? Võin oma kogemusele tuginedes kinnitada, et kool ei pea olema meelelahutusasutus, mis hoiab õpilast püsivas naudinguseisundis. Vastupidi, Inglismaal leitakse endiselt, et distsipliini ja vastutuse õpetamine aitab elus hakkama saada. Äkki kehtib see seaduspära veel ka Eestis …


Hinded ja ülikooli astumine

Kahel korral aastas toimusid Inglismaal suuremad eksamid lõpueksamite vormis. Nende tulemuste põhjal prognoositi, milliste hinnetega õpilane võiks gümnaasiumi lõpetada. Prognoosid olid olulised, sest nende alusel sai selgeks, kuhu ülikooli kandideerida. Kandideerimisprotsessis valiti välja viis ülikooli ning esitati neile motivatsioonikiri koos ennustatud hinnetega. Ülikoolid pakkusid kohti õpilase hinnangulise taseme ja motivatsioonikirja põhjal. Kui koht oli saadud, tuli lõpueksamitel saada vastavad hinded, et õpinguid alustada. Kelle lõpptulemused olid prognoosidest madalamad, see ülikooli sisse ei saanud. 

Õpetajad püüdsid leida tasakaalu realistlike ja motiveerivate hinnete vahel. Liialt kõrgete hinnetega prognoosimine võis põhjustada pettumust, kui õpilane seatud ootusi ei täitnud. Samas tuli vältida liiga madalate hinnete prognoosimist, kuna see võis vähendada õpilaste võimalusi ülikoolikohta saada ning mõjutada kooli mainet. Õpetajatel oli sageli keeruline leida kesktee, mis arvestaks nii õpilaste kui ka kooli huve. 

Mina jätkasin haridusteed Londoni King’s College’is rahvusvaheliste suhete erialal. Brentwoodi koolist saadud haridus aitab nii ülikooli pääsemisele kui ka seal õppimisele kahtlemata palju kaasa.

Kommentaarid

  1. Ega Eesti erakoolides latt väga madal nüüd ka ei ole. Eestlased ikkagi maailmas ühed parimad. Meie erakoolides olen näinud, et pannakse pigem rõhku olümpiaadide ja võistlustega osalemisele.

    Tervist

  2. Sedasi kasvatatakse seal eliiti ja nende noorte vanemad on sellega nõus, ega torma kaebama õpetaja peale kui see nende meelest alusetult vähe nende lapsele naeratab.


  3. Nojah, erakooli ei ole ju kellelgi kohustust minna või seal püsida. Eesti riik peab üleval ühtluskooli, millele põhikooli lõpuni üle-eestilisi alternatiive pole. Gümnaasium on muidugi vabatahtlik, ainult et ilma Briti eliitkoolile omase õppemaksuta pole meie gümnaasiumidel võimalik luua profiili, millele peab vastu kümmekond õpilast – siis ei pea kahjuks kooli üleval. Eesti rahvaarvu ja elustandardit arvestades võiks meil ehk 1-2 sellist kooli olla… Üsna elitistlik arvamuslugu noorelt, kes justkui on ilma näinud ja asjaolusid seostatult õppinud…


  4. Kallis noor, ilmselt edukas inimene.
    Alustad artiklit vòrdlusega “Ajal, mil Eestis plaanitakse põhikoolides loobuda õpilaste käitumise ja hoolsuse kirjalikust hindamisest…”
    Täiesti unustad, et plaanis on hindamisest loobuda HEV òpilaste puhul, kes on ühiskonna nòrgemad liikmed ja kes vajavad mòistmist, mitte materdamist koolis vòimete eest, mis neil pole (eakohaselt) vàlja arenenud.
    Väga eksitav algus artiklile.


  5. Kahtlemata on meil Eestis haridusega midagi mäda kui kirjaoskus pidevalt kahaneb. Mitte ainult sotsmeedias ei ole kirjutised sageli vigased vaid ka TV’s ja mujal meedias leiab palju lapsusi. Kõige enam häirib see, et isegi ei peeta enam oluliseks õigesti kirjutamist. Mingid ettevõtjad saadavad pakkumisi ja isegi e-raamatuid võimatus kirjaviisis ega häbene seda müüa. Minu arust lastakse ammu juba latti liiga madalale koolis. Juba minu nooruses kurtis kursuseõde, kes läks peale ülikooli lõpetamist õppejõuks, et õpilased ei taipa matemaatikast piisavalt ja tuleb ülikoolis keskkooli materjali korrata. Samuti olin pahviks löödud oma poja kooliajal, sest nõudmised olid kohati väga madalad. Laps, kes ei lugenud peale Potteri midagi, oli klassi suurim lugeja ja sai ainult kiita. Ühinen eelnenud kriitiliste nootidega, pole mõistlik lapsi liiga ära hellitada, kuna elu seab neile hiljem siiski omad nõudmised niikuinii.

    Loelia

  6. Olen kahe täiskasvanud lapse ema ja ka õpetaja. Üks lastest õppis nö eliitkoolis, lõpetas kooli medaliga ja sai magistrikraadi erialal, mis annab talle elu lõpuni leiva lauale. Teine laps õppis täiesti tavalises piirkonna põhikoolis ja lõpetas äsja täiesti tavalise keskkooli. Hetkel alles valib eriala, mida edasi õppima minna ja töötab vabakutselisena. Nähes kui erinevad on ühe ja sama pere lapsed ja nende valikud, siis olen nõus eelkõnelejatega, kelle meelest pole mõistlik lapsi liiga ära hellitada, kuna elu seab neile hiljem siiski omad nõudmised niikuinii. Kuniks on loodus niimoodi seadnud, et eneseregulatsioon ja ennastjuhtiva õpilase õpimotivatsioon areneb välja alles teatud vanuses, tuleb aru saada, et põhikool on nii haridus- kui KASVATUSasutus, kus õpetajatel on väga suur roll nö kodukahjustusega laste väärtuskasvatuse ja õpiharjumuste suunamisel. Lapse arengu järjepidev hindamine on vajalik, me ei saa jätta seda tegemata, sest vastasel juhul ei ole tal adekvaatseid valikuid põhikooli lõpus edasiõppimisel, kui ta ei tea, kas tema teadmised-oskused on ikka riigi keskmisel või sellest kõrgemal/madalamal tasemel ja puudub arusaam, kuhu edasi õppimiseks üldse tasuks kandideerida. Peame endale aru andma, et põhikool pole mingi teenindusasutus, kus saad igal päeval erineva menüü järgi tellida, mida just ise soovid (guugelda siinkohal “individuaalne õpitee” ja “karjääriteenus” termineid). Absoluutselt igale õpilasele just tema eripäradele sobivat haridust polegi võimalik enam tänastes tingimustes pakkuda, sest meil pole selleks enam kahjuks mingeid ressursse: ei raha, ei ruume ega õpetajaid. HEV-õpilaste karistamine erikoolides/väikeklassides õppimise asemel kaasava hariduse pealesurumisega tavaklassidesse paneb kahvlisse nii õpetaja kui arenguhäireteta kaasõpilased ja rahulolu kooli tööõhkkonna suhtes langeb kõigil. Nii on karm öelda, kuid tehke ometi silmad lahti ja vaadake, mis päriselt klassiruumides toimub. Kuulake oma lapsi, mida nad räägivad oma klassikaaslastest ja sellest, kuidas õpetajad ei tegele enam õpetamisega vaid kogu aur kulub HEV-õpilaste kantseldamisele. Pärast kooli lõpetamist aga ei oota neid tavalisi harju keskmise tasemega õpilasi mitte igakülgset tuge ja “individuaalset tööd” pakkuvad tööandjad vaid pigem karm, rutiinne ja igapäevast pingutust nõudev töörügamine 8 kuni 12 tundi järjest, algul kindlasti väiksema kui keskmise palga eest – ja see on ühele ninnu-nännutatud tavanoorele külm dušš. Nii mõnigi tänaseks juba peaaegu täiskasvanud õppur on päris pikalt tunda saanud koroonapandeemia-aegset haridusalast segadust ja ta ei teagi enam kas koolis peaks ikka kindlasti igapäevaselt kohal käima ja kas hindelisi töid ongi enam vaja üldse mingiks tähtajaks esitada. Kui nüüd igasugune hindamine/testimine ja vähimagi õppedistsipliini nõudmine ära jätta, siis tänan, aga sellises koolis mina õpetajana töötada ei soovi. Tugevateks ja endasse uskuvateks täiskasvanuteks kasvamiseks vajavad lapsed ületatavaid raskusi ja stabiilset eeskuju – mõnda täiskasvanut, kellele julgetakse ka vastu seista, aga kes oma nõudmistest ei tagane. Seetõttu peavad täiskasvanud lastelt pidevalt nõudma mõistlikku pingutust ja seadma lati piisavalt kõrgele. Iseseisvalt tegutsedes valib laps kohese naudingu, lihtsa ja meeldiva tee. Mitte brokolit, vaid kommi. Mitte kodutöid, vaid mobiilimänge. Iga õpilane on täpselt nii laisk ja saamatu, kui tal lastakse olla. Laste endi huvides tuleb neilt oodata häid käitumismaneere ja uute asjade õppimist, isegi kui õppimine ei ole alati lõbus. Saksa lastepsühhiaater Michael Winterhoff ütles juba 2011. aastal Helsingin Sanomatele antud intervjuus, et “täiskasvanuks olemise kadumine ja sellest tulenevad laste arenguhäired on meie kultuuri häving”. Soomes on tänaseks juba aru saadud lastele otsustamisvabaduse jätmise, kaasava haridusega liialdamise ja uute, avatud ruumilahendusega koolide ehitamise hävitavast mõjust õppeedukusele ja koolieluga rahulolutundele. Miks siis meie haridusametnikud ikka veel suruvad selles osas pedaali põhja ega kuula, mida räägivad selle kõige kohta praktiseerivad õpetajad?

    Skeptik

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Tugisüsteemide tugevdamine on kutsehariduse kestlikkuse võti

Riigikontrolli hiljutine audit kutsehariduses õppivate haridusliku erivajadusega (HEV) noorte toetamisest toob päevavalgele olulise süsteemse kitsaskoha:…

2 minutit

Koolitus ees, õnnetus taga

Olgu see uute tehnoloogiate juurutamine, kogukondade lõimimine, tervislike eluviiside kujundamine või mis iganes ühiskondlike probleemidega tegelemine, lahendust nähakse kooli õppekavade täiendamises…

10 minutit
3 kommentaari

TI kasutamise paradoks

Kuna ChatGPT-l pole üldist universaalset ja kõigile ühtmoodi nähtavat väljundit, on raske avalikult hinnata, mida ta meie õpilastele pähe hakkab ajama. Kuidas…

6 minutit
Õpetajate Leht