Õpilastelt tagasiside kogumine on oluline tööriist toetamaks õpetajate professionaalset arengut ning aitamaks koolidel mõista, kuidas õpilased õppeprotsessi tajuvad. Eesti koolides on järjest enam hakatud küsima õpilastelt tagasisidet õppetöö, õpetamise ja õpetajate kohta. Kuidas seda aga koguda ja kas see peaks olema anonüümne? 

Miks on õpilaste tagasiside oluline?

Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudi ülddidaktika kaasprofessori Liina Lepa sõnul peaks laps olema koolis aktiivne õppeprotsessis osaleja, mitte see, kellele ühepoolselt midagi antakse. Paljudes koolides see juba nii ka on. „Ilmselgelt on laste hääl oluline. Lapsed on oma elu eksperdid ja suudavad anda tagasisidet sellisest vaatenurgast, millisest keegi teine peale nende ei suuda,“ ütleb ta. 

Audru Kooli ja Lindi Lasteaed-Algkooli direktori Egle Rumbergi sõnul aitab tagasiside kogumine luua õpilase jaoks turvalise koolikeskkonna, kus oma potentsiaali rakendada. „Teada, kuidas õpilane end koolis tunneb, saame ainult siis, kui seda tema käest küsime.“ Rumbergi arvates on kõige tähenduslikumad küsimused, kas laps tuleb hommikul hea meelega kooli ja kas ta tunneb ennast koolis hästi. Mõlema puhul tuleb vastust ka põhjendada, sest sageli ei tulda hommikuti meelsasti kooli põhjusel, et unetunde on väheks jäänud. 

Tagasiside aitab õpetajatel mõista, kuidas õpilased õpetatavast aru saavad ja kas õppeprotsess on piisavalt tõhus. Kiviõli Riigikooli õpetaja Kristi Markov toob välja, et tagasiside aitab õpilasi motiveerida. „Kui õppija tunneb, et saab oma õppeprotsessi ja õpetamise kohta arvamust avaldada, toetab see tema autonoomiat. Kui õppija pole protsessi kaasatud, on tema motivatsioon õppida pigem madal või olematu.“ Tagasiside aitab ka arvestada laste soovidega. „Ükskord kirjutas üks poiss kunstiõpetuse kogemuse kohta, et kunstitund on täiesti mõttetu, talle meeldivad matemaatika ja ajalugu. Pärast sellist tagasisidet vihjan talle alati, kuidas ta saaks ülesande juures oma lemmikaineid rakendada, aitan näha seoseid talle huvipakkuvate teemadega,“ räägib Markov.

Tartu Forseliuse Kooli õpetaja Eileen Laidus reflekteerib õpilaste tagasiside põhjal oma tööd. „Lisaks uurin, mida ja kuidas õpilastele meeldib õppida, millised on nende õpimotivatsioon ja eesmärgid, kuidas neil päriselt läheb, ja palju muud, mis aitab mul õpilasi tundma õppida, nende jaoks olemas olla ja ainetunde haaravamaks planeerida,“ ütleb ta. Kõige olulisemaks peab ta tagasisidet kogudes aga võimalust näidata õpilastele, et igaüks on oluline.

Kuidas koguda tagasisidet?

Õpetajad on või vähemalt peaksid olema ju igas tunnis õpilaste antava tagasiside sees – õpilased reageerivad õppemeetodite valikule, õpetaja hindamispraktikatele, õpetaja suhtlemisviisile jne. Iseasi, kuidas õpetaja on meelestatud seda infot vastu võtma, analüüsima ja sellest tulenevalt oma tegevust kohandama. Ka lihtsad küsimused „Mis sulle tänases tunnis meeldis? Mis aitas sul õppida?“, „Kuidas meil täna läks ja miks nii?“ või ka otsesemalt „Mida mina õpetajana saaks teha, et teie õppimist paremini toetada?“ tunni või õppenädala viimase tunni lõpus on hea jooksva tagasiside allikas. Kui rääkida aga põhjalikumast tagasisidest, siis Lepa sõnul on kõige levinum tagasiside kogumise viis õpetamise kohta kirjalik, valikvastuste ja avatud küsimustega ankeet. Tagasiside kogumisel ei tohiks aga jääda vaid ühe meetodi juurde. Küsimustike vastuste tõlgendamisel on kasulikud ka rühmaintervjuud õpilastega. Olulisim on, et tagasisidet kogutaks sagedamini kui kord aastas ja mitte vaid õppeprotsessi lõpus. Nii saab vajalikke muudatusi ja kohandusi õpilaste õppimise parimal viisil toetamiseks teha kiiremini. 

Kristi Markov kogubki tagasisidet pidevalt ja erinevate meetoditega. „Näiteks kasutame teinekord ajanappusel pöidlatermomeetrit, et saaksin üldise pildi õpilaste rahulolust. Küsin ka enda kohta infot: kuidas teid täna aitasin, kas mu töö oli piisav? Pöial püsti on väga hea, külje peal on keskpärane ja all, et ei meeldinud. Mõnikord tunnen juba ülesande sooritamise ajal, et mingi asi pole selle koostamisel soovitud moel õnnestunud, ja küsin tagasisidet, et õpilased saaksid oma võimalikku frustratsiooni väljendada.“ Hea on kasutada pöidlatermomeetrit eestikeelsele õppele ülemineku klassides, kus ei olda võimelised verbaalset tagasisidet andma. 

Markovi sõnul peaksid tagasiside küsimused olema lihtsad ja täpselt formuleeritud, samuti tuleks paluda lastel vastatata täislausega. „Kui nad annavad ühesõnalisi vastuseid, jääb info poolikuks, moondub ja ma võin valesti aru saada. Panen õpilastele südamele, et mida täpsemini nad end väljendavad, sest suurem on võimalus, et asjad lähevad nii, nagu nemad soovivad.“ 

Markov laseb aeg-ajalt õpilastel ka endale hindeid panna. „Näiteks lasen neil hinnata, kas juhendasin neid nii, et nad said aru. See on ka auru väljalaskmise koht. Kui näen, et miski neid häirib, saavad nad sellest mulle niimoodi teada anda.“

Laidus küsib tagasisidet nii suuliselt kui ka kirjalikult. „Näiteks meeldib mulle tundides teha mõttepause, mille ajal õpilased saavad vastata nii tagasisidet puudutavatele küsimustele kui ka neile, mis annavad võimaluse luua usalduslikku suhet. Lisaks küsin tagasisidet eneseanalüüsides, näiteks tööde lõpus. Iga küsimus ei pea sisaldama sõna „tagasiside“, võib ka uurida, millised ülesanded on õpilastele meeldinud, millised mitte ja milliste teemade õppimist peavad nad eriti vajalikuks.“ Ka Laiduse sõnul on oluline sõnastada küsimused selgelt. „Õpilane ei pruugi ju isegi teada, mida võiks kirja panna, kui paluda tal lihtsalt tagasisidet anda.“ Talle annab tagasisidet seegi, kuidas õpilased tunnis ülesannetele reageerivad, temaga suhtlevad, millise tujuga tundi tulevad, kuidas klassiruumist lahkuvad, kas ja millest temaga vahetundides räägivad. „Tuleb tähelepanelik olla!“ ütleb ta. 

Tallinna Mustamäe Riigigümnaasiumi õpetaja Anna-Kaisa Vita küsib õpilastelt tagasisidet ka enda ja oma õpetamise kohta. „Olen julgustanud õpilasi olema kriitiline ja oma hinnet ka põhjendama. Niiviisi on selgunud näiteks, et räägin vahel liiga kiiresti. Ka tuli välja, et lapsed tahavad distsipliini ja rahu klassis, see teadmine pani mind sellele keskenduma. 

Anonüümne või avalik tagasiside?

Sageli tekib küsimus, kas tagasiside peaks olema anonüümne või mitte. Õpilased ei pruugi julgeda ausalt arvamust avaldada, kui peavad oma nime lisama. Lepa arvates tuleks jätta õpilastele vabadus jääda kirjaliku tagasiside andmisel anonüümseks. „Kui õpilane usaldab õpetajat ja teab, et n-ö kriitiline tagasiside ei too kaasa ebameeldivaid reageeringuid, julgeb ta aus olla. Nagu ikka on kõige alus omavaheline suhtlemine ja usalduslik suhe.“

Ka Rumbergi sõnul oli üks probleem, millega nad silmitsi seisid, tagasiside anonüümsus. „Õpilased kartsid, et nende vastuseid võidakse seostada nende nimega ja kasutada nende vastu,“ ütleb ta ja lisab, et tuleb luua süsteem, mis tagab tagasiside anonüümsuse ja usaldusväärsuse. 

Laidus võimaldab õpilastel endal valida, kas nad tahavad jääda anonüümseks või mitte. „Samas teame nii mina kui ka õpilased, et tunnen nende käekirja ja sõnavara, mistõttu ei pruugi anonüümsus säilida. Mulle tundub, et see ei ole seni probleemiks osutunud, kuna õpilased teavad, et tagasiside andmisele ei järgne minult negatiivset reaktsiooni.“

Mida kogutud tagasisidega peale hakata?

„Varasem teadmine tagasisidest on, et see on tagasisidestaja teave tagasiside saaja tegevuse, arusaamade vms kohta. Teaduskirjanduses on aga liigutud üha enam tagasiside kui protsessi ja ka tagasiside kui dialoogi suunas,“ ütleb Lepp ja lisab, et uuema mõtteviisi kohaselt on tagasiside tagasiside alles siis, kui selle saaja (näiteks õpetaja) mõtestab ja kasutab saadud infot oma õppimise, tegevuse jms edendamiseks. Muidu on see lihtsalt info.

Õpilased peavad teadma, miks tagasisidet kogutakse ja mis sellest edasi saab. Lepp soovitab tagasiside tulemused õpilastele hiljem üldistatud kujul nähtavaks teha. „Nii saab õpilastega tõenditele tuginedes arutleda, kuidas nt sama klassi õpilaste õppemeetodite eelistused lahknevad. Sealt edasi saab arutada sedagi, miks rühmatöid teeme, kuidas neid tõhusamaks saada või missugused on alternatiivid samade eesmärkide saavutamiseks. Tagasiside annab selge aluse arutada õpilastega, kuidas koos paremaks ja paremini edasi saaksime. See ongi ju asja mõte. Sa ei pea õpetajana arvestama kõigega, mida õpilased ette panevad, aga tagasisidest saad teada, mil moel õpilased tundides toimuvat ja sinu tegevust näevad ja kuidas nad ennast kõiges selles tunnevad. Alati saab õpilastele selgitada, miks ma kavatsen või ei kavatse midagi tagasisidest edaspidi arvesse võtta. Ja kui ma õpetajana midagi muudan, siis tasub õpilastele öelda, et tegin seda nende tagasiside tulemusena. Nii tunnevad õpilased enda antud tagasiside väärtuslikkust ja hääle olulisust.“

Ka Markovi sõnul on oluline anda õpilastele teada, kuidas tagasisidet kasutatakse ja mil moel toetab see nende õppimist. Õpilastele tuleb selgitada, miks tagasisidet kogutakse ja kuidas see õppeprotsessi toetab. Õpilased peavad teadma, et tagasiside aitab õpetamist parendada ja õpikogemust paremaks muuta. 

„Kui sellised küsitlused endaga kunagi midagi kaasa ei too, saavad küsitletud aru, et need on mõttetud,“ arvab ka Rumberg. Tema kasutab koolijuhina tagasisidet muuhulgas ka õpetajate koostöövestlustes. 

Õpetajat ei tohi jätta tagasisidega üksi

Tagasiside puhul on üheks keeruliseks küljeks õpetajate valmisolek seda vastu võtta. Lepa sõnul ei pruugi õpetaja, kes ise iga päev õpilaste teadmisi, oskusi ja ka käitumist hindab ja tagasisidet annab, olla sugugi kohe ise valmis seda vastu võtma. „Õpilastelt kogutava tagasiside kriitikud toovad välja nt tõsiasja, et õpetajad peaksid ikka ise kõige paremini teadma, kuidas õpetada. Peljatakse ka, et õpilastele hääle andmine vähendab nende autoriteeti õpetajana. Arvatakse, et kehvade hinnetega õpilased on tagasisidet andes eriti kriitilised,“ ütleb ta ja rõhutab lisaks, et õpetajat ei tohi tagasisidega üksi jätta. See tähendab, et õpetaja võib vajada tagasiside tõlgendamisel ja edasise tegevuse kavandamisel, aga ka võimelike emotsioonidega toimetulekul tuge. Et tagasiside tekitab emotsioone, rõhutab ka teaduskirjandus. Tagasiside andmist ja saamist – nii õpetajate kui õpilaste vaatenurgast – peab toetama ja harjutama.

Ka Rumbergi sõnul sõltub õpetaja toimetulemine tagasisidega sellest, kuidas seda talle edasi anda. „Me ei saada seda kunagi lihtsalt meilile, et ole nende tulemustega seal üksi. Jagame tulemusi vestluse käigus. Kindlasti ei ole kõik õpetajad valmis. Kui oled juba paarkümmend aastat koolis töötanud ega ole kunagi õpilastelt tagasisidet saanud, on raske kuulda enda kohta midagi negatiivset. See on inimlikult arusaadav. Aga juhi roll on aidata vaadata, mis selle taga on, miks õpilased nii tunnevad. Rumbergile meeldib mõelda, et tagasiside on edasiside, mis aitab tuvastada kohad, kus saab areneda.