Haridusvaldkonna arengukavas 2035 on oluliseks sihiks seatud kvaliteetset haridust pakkuva, kaasava ja kestliku õppeasutuste võrgu ja taristu kujundamine, et haridus oleks kättesaadav eri sihtrühmadele ja õpikeskkond toetaks nüüdisaegset õpikäsitust.

Eesti haridussüsteem seisabki praegu olulise küsimuse ees: kas väikeste maakoolide toetamine on lahendus, mis aitab hoida maaelu elavana ja tagada kvaliteetse hariduse kõikidele lastele, või on aeg hakata koole liitma, et kohaneda haridussüsteemi muutuvate nõudmistega. Väikeste maakoolide toetusmeetme väljatöötamine on toonud esile dilemma: regionaalpoliitilise otsuse täitmine on jäetud kohalike omavalitsuste kanda.

Toetamise pooldajad toovad esile, et need koolid täidavad maapiirkondades elutähtsat rolli. Kui õpilaste arv kahaneb, väheneb ka maakoolide arv ja koolid muutuvad pigem kogukonna elujõu hoidjaks.

Väikestes maakoolides on vähe õpilasi, mistõttu on neil tihti madalamad tegevuskulud ning lastevanemate, õpetajate ja kogukonna koostöö on tihe. Väikestes klassides on õpetajal rohkem võimalusi arvestada iga õpilase eripäraga, ning õpilased saavad rohkem individuaalset tähelepanu. Selleks et maapiirkondade hariduse kvaliteet ei langeks, on oluline, et need koolid suudaksid säilitada oma funktsioonid. Kodulähedase algkooli pidamist soodustava toetuse eesmärk on motiveerida omavalitsusi tagama kodulähedast õpet algkoolides ja tegutsemiskohtades ning soodustada kolmanda kooliastme õppe koondumist omavalitsuste keskustesse.

Haridus- ja teadusministri määrusega saavad omavalitsused sel aastal taotleda toetust klassiõpetaja tööjõukuludeks ja/või tugispetsialisti tööjõukuludeks ning muudeks kuludeks.

Eesti haridussüsteem vajab muutust, et kohaneda elanikkonna vähenemise ja linnastumisega. Väikesed koolid võivad olla kohalikele omavalitsustele koormaks, kuna õppekava täitmiseks on neile sageli vaja suuremaid toetusi. Väikse arvuga õpilaste õpetamine ei ole kulutõhususe seisukohalt üldjuhul otstarbekas või toimub see sama omavalitsuse suurema kooli eelarve arvelt.

Koolide liitmine võib tuua kaasa õppeedukuse või motivatsiooni kasvu, sest suuremad koolid suudavad pakkuda rohkem valikaineid, rikkalikumaid õppevahendeid ja professionaalseid õpetajaid.

Mitmed koolipidajad on toonud välja, et väikeste koolide liitmine on võimaldanud neil jagada õpetajaskonda, luua mitmekesisemat õppekeskkonda ja edendada õpilaste kogukondlikku õpikogemust. Lisaks tagab professionaalse personali koondumine suurema kooli kompetentsikeskusesse paremad võimalused tuge vajavatele õpilastele. Suuremad ressursid võimaldavad investeerida nüüdisaegsematesse õppevahenditesse ja pakkuda täiendavaid õppeaineid.

Kodulähedase algkooli (põhikooli I–II kooliaste) pidamist soodustav toetus või väikekoolide liitmine annab toetust vajavatele koolidele juurde võimekuse, mida neil praegu ressursside vähesuse tõttu pole. Kuid see tekitab ka ebavõrdsust keskmiste ja väikeste maakoolide vahel, sest mõlemad on ühe ja sama koolipidaja hallata.

Koolide liitmise puhul võib aga tekkida küsimus, kas suuremates õppeasutustes suudetakse säilitada igaühe personaalne õpitee.

Kohalike omavalitsuste tasandil on arutelu kaheastmeline: ühelt poolt ei soovi paljud omavalitsused maakoole liita, sest need aitavad hoida piirkonna elujõulisena. Teiselt poolt napib raha.

Väikeste maakoolide toetusmeetmete küsimus 2025. aastal ongi keeruline, sest seda ei saa lahendada ainult hariduspoliitika tasandil. Sobivate lahenduste leidmiseks on vaja kogu kogukonna, haridusasutuste ja poliitikute koostööd. Ükski lahendus ei sobi kõigile, igal piirkonnal on oma eripära.