Oskused ja teadmised, mida õpetajaks olemine nõuab, on piiritud. Iga uue avastusega, mis lapse käitumismustrite või vaimsete võimete kohta tehakse, avaneb uus nüanss, millega õpetaja võiks arvestada. Iga uus tehnoloogia leiab ühel või teisel viisil tee klassiruumi. Seda kõike arvesse võttes otsustavad õpetajakoolitus ja täiendkoolitused selle, kui pädev üks õpetaja on. 

Tallinna Ülikooli matemaatika didaktika teeneka lektori Jüri Kurvitsa sõnul seisneb paradoks selles, et matemaatikaõpetaja pädevus ei ole lihtsalt eri valdkondade teadmiste – matemaatika, ülddidaktika ja hariduspsühholoogia – summa. Õppesisu pedagoogilise teadmise järgi tekib nende valdkondade teadmiste lõimimisel midagi enamat – uus tervik. Arvestada tuleb ka seda, et viimase paarikümne aasta jooksul on õpetamise ja õppimise kohta väga palju uut teada saadud ning see on muutnud pädeva õpetaja olemust. 

Millest koosneb pädevus?

See aga ei tähenda kaugeltki seda, et õpetaja baasteadmised oleks kuidagi vähem tähtsad kui varem. „Kui mõelda, mida tähendab olla pädev matemaatikaõpetaja ja mis mõjub õpilaste teadmistele, oskustele ja hoiakutele hästi, siis kõik algab ikkagi õpetaja matemaatikateadmistest,“ alustab Kurvits. Selle peale ehitades on üha olulisemaks muutunud aga ka teadmised didaktikast ja psüühikast. Selline teadmiste uus sümbioos ongi tema sõnul see, mis teeb matemaatikaõpetajaks olemise väga keeruliseks. „Me teame nüüd palju paremini, kuidas inimese psüühika toimib ning mis rolli didaktika kõiges mängib. Me ei saa seda ju ignoreerida.“ 

Mainimata ei saa jätta ka tehnoloogiat, mis Kurvitsa sõnul ei ole Eesti koolimatemaatikasse veel jõudnud. TLÜ haridustehnoloogia professor Kairit Tammets rõhutab, et kõik saab alguse õpetajakoolitusest. „See teadmiste pagas, mis õpetajal klassiruumi minemiseks ja sisu edasi andmiseks – võttes arvesse ka seda, kuidas õppimine ja areng toimivad ning mil moel tehnoloogiat õigesti kasutada – olema peab, on nii suur ja keerukas, et õpetajakoolitus on võtmetähtsusega,“ võtab ta jutulõnga üle. Tammetsa sõnul on tehnoloogiat võimalik kasutada ka nii, et see lausa pärsib õppimist. Ta lükkab ümber üldlevinud väärarusaama, et tehnoloogia kasutamine õpetamisel tähendab lihtsalt eri protsesside digiteerimist: „Oleme leidnud, et pole sugugi tõhus, kui õpetaja kasutab tehnoloogiat mingite protsesside asendamiseks. Tehnoloogia peaks aitama pingutada ja tõhusamaid strateegiaid kasutada.“ 

Kui Tammetsalt ja Kurvitsalt küsida, kas vanema generatsiooni õpetajad on noorematest kuidagi kehvemas seisus, sest peavad uueks ja pädevaks õpetamiseks vajaminevad teadmised alles omandama, hakkavad nad mõlemad juba poole küsimuse pealt pead raputama. „Vanuses ega töökogemuses asi ei ole. Võib-olla on isegi vastupidi,“ ütleb Tammets kiiresti ning lisab: „Mulle tundub, et mida kindlam on õpetaja oma aine- ja pedagoogilistes teadmistes, seda lihtsam on seda järgmist kihti sinna peale panna. Kui inimene on täiesti algaja ja talle on kõik uus, on ta tehnoloogilise poole omandamisega tihti isegi rohkem hädas.“ Sellega nõustub Kurvits, sõnastades mõtte, mida intervjuu jooksul veel korduvalt esile toob: „Üks peamiseid sõnumeid on see, et matemaatikaõpetajaks ei ole võimalik kiiresti õppida. Eriti tänapäeval.“ TLÜ-s on õpetajakoolituse magistriõppekava kolmeaastane ja Kurvitsa hinnangul ei ole seegi piisav ning mõelda võiks juba nelja-aastase koolituse peale. „Matemaatikaõpetaja pädevus ei ole ju lihtsalt teadmised ja oskused, vaid ka uskumused ja hoiakud,“ selgitab ta. 

Just uskumused ja hoiakud on midagi, mille sisendamine nii õpetajatesse kui ka nende kaudu õpilastesse võtab tihtipeale aega. Tammetsa sõnul ongi nii õpetajakoolituse kui täiendkoolituse üks olulisi osasid uskumustega töötamine. „Uskumus võib olla näiteks see, et kõik ei saagi matemaatikat osata,“ toob ta näite. „Uskumusi on nii iseenda, õppe kui õpilaste kohta. See kõik mõjutab ka õpilasi,“ lisab Kurvits. 

Otseteed ei ole 

Ei ole saladus, et õpetajaid, eriti matemaatikaõpetajaid on Eestis puudu ja nii võib klassi ette sattuda inimene, kel õpetamiseks vajaminevaid teadmisi pole. Kurvitsa sõnul on see lausa piinlik, et matemaatikat saab õpetada praktiliselt ükskõik kes. Samas saab ta aru, et selles küsimuses on koolijuhid üksi ja kuna õpetajaid on kiiresti vaja, siis palju muud üle pole jäänud. Sellegipoolest ei ole praegune lahendus tema silmis perspektiivikas. „Ma kardan, et kui muutume õpetajakutse andmisel liiga paindlikuks, siis me süvendame probleemi. See, kui meil on rohkem õpetajakutsega inimesi, ei tähenda, et õpe automaatselt kvaliteetsemaks muutub,“ nendib Kurvits ning lisab, et võimalus saada õpetajakutse õpetajakoolitust läbimata ei ole kõige õnnestunum variant. 

Tammetsa sõnul tuleb olukorraga kohaneda. Taas kord tõuseb tähtsale kohale õpetajakoolitus. „Meil käib siin inimesi, kes ei ole läbinud matemaatikaõpetaja koolitust, aga juba see, et ta tuleb matemaatikaõpetajate väga keerulisele täiendkoolitusele, on suur võit.“ Küsimus seisnevat selles, kuidas panna pooljuhuslikult klassi ette sattunu mõistma, et ta on endale tohutult vastutusrikka ülesande võtnud ja peaks kasvõi täiendkoolitustel käima, et natukenegi aru saada, kuidas üldse õpetada. „Nii nagu iga õppimine nõuab aega ja pingutust, eeldab seda ka õpetajaks saamine. Ka inimene tänavalt võiks sellest aru saada,“ ütleb Tammets. 

Kurvits lisab, et iseseisva töö abil pädevaks õpetajaks saada on jube keeruline ja enamik meist selleks võimelised ei ole. „Peame pöörduma koolijuhtide poole palvega, et nad võimaldaksid oma õpetajatel õpetajakoolitusse tulla. Meie õppekavad on ju praegu palju paindlikumad, kui need olid kasvõi kümme aastat tagasi. Õpetajaks on võimalik ka töö kõrvalt õppida,“ arutleb ta. 

Mitte ainult kohvile

Need, kes on kunagi õpetajaks õppinud ja seda ametit juba kaua pidanud, võiksid aga praegusest rohkem käia täienduskoolitustel. Ja eriti oluline on, millise mentaliteediga nad neist osa võtavad. „Sellest, kui õpetaja tuleb korra ülikooli, joob kohvi ja ajab kolleegidega juttu, ei piisa õpetajana edasi arenemiseks. Koolitusel osalemine peaks tähendama tööd õpitu kallal, selle rakendamist ja teistega järgmisel korral kogemuste jagamist,“ räägib Tammets. Kurvits näeb vajadust täiendkoolituste mahtu tõsta. Kõige tõhusamad olevat pikaajalised koolitused, mis kestavad vahel aastaid. „Need mõisted, mida tänapäeva õpetajakoolituses käsitletakse, näiteks kognitiivne kaasatus või enesereguleeritud õppimine, on varasematest palju keerulisemad. Kui need kõik ühel nädalavahetusel korraga õpetajate pihta visata, tekitab see vastumeelsust ja õudust. See on nagu mõni matemaatiline kontseptsioon. Püüa selgitada õpilasele ühe lausega, mis on funktsioon. Definitsiooni saad sa öelda, aga see ei muuda mitte midagi,“ lõpetab Kurvits.