Keeleseadus, mis sätestas eesti keele staatuse riigikeelena, võeti vastu 1989. aasta jaanuaris, ent eestikeelsele õppele üleminekuks astuti konkreetne samm alles 35 aastat hiljem: esimest korda pärast Eesti iseseisvuse taastamist alustasid käimasoleval õppeaastal kõik esimesse ja neljandasse klassi läinud lapsed õpinguid eesti keeles. Ka lasteaiad läksid korraga riigikeelele üle. 

Aga ammu enne seda, varsti pärast sajandivahetust, kui rahvuslik tuhin oli raugenud ja õhates lääne poole vaadati, hakkas kostma hääli, mis toetasid inglise keele tõstmist Eesti teiseks riigikeeleks. Mõne arvates tulnuks alustada kõrgharidusest, sest Science käib kogu maailmas inglise keeles, valdav osa õppekirjandusest on ingliskeelne ja teadustöidki tehakse valdavalt selles keeles. Milleks kulutada aega ja raisata energiat maakeelse terminoloogia ja õppekirjanduse peale? Milleks loopida maakeele kaigast edasipüüdlikkuse kodaratesse?

Need, kes pooldasid inglise keelt teise riigikeelena, tambiti piltlikult öeldes mutta, aga inglise keel võttis võimust akadeemias ja äris. Üha enam ka põhikoolides ja gümnaasiumides, seda ennekõike koridorides, õpilaste omavahelises suhtluses. Iga päev on poes ja bussis kuulda, kuidas lapsed pursivad omavahel inglise keelt. Olen kuulnud neilt, et see on peenem. Tekib tunne, nagu viitaks eesti keele kõnelemine vaesusele ja teisejärgulisusele. See keel jäägu kööki. Suurfirmade nimedest on eemaldatud „Eesti“, lastele pannakse nimesid, kus pole täpitähti ega topeltvokaale. 

Õigemini pole see küll mingi inglise keel, mida isekeskis pursitakse, pigem kohaliku pseudoaadli Globish, mida harrastavad inimesed, kes ei tarbi eestikeelset meediat, kirjandusest rääkimata, kui seda just koolis peale ei suruta. Ei mäleta, et nõukaajal oleks eestlased omavahel vene keelt purssinud. Võõrkeelsete lausete ja väljenditega ehiti end teadagi tsaariajal, mil tekkis kadakasakslus.

Mäletan „OP-istki“ ühte ulmekirjanduse entusiasti, kes laotas lauale hulganisti ulmeklassikat ja uudisteoseid, kõik inglise keeles, kuigi tean, et nendest on olemas eestikeelsed tõlked. Ainsat eestikeelset raamatut tutvustati kuidagi häbenedes ja vabandades, kuna seda pole inglise keelde tõlgitud. Mõtlen ikka, et loosungid räägivad ühte, aga igapäevaelu teist keelt.

Ometi olen näinud, et suur osa Kitzbergi „Külajuttudest“ tuntud Kniks-Mariihenitest jõuab varem või hiljem koju, vanemate kööki, kus on tuttavad maitsed ja lõhnad. Visatakse käest ekraanid, kust vaatavad vastu inimesed, keda pole iial päriselt kohatud, ja suletakse fotod, millel pole pistmist päriseluga. Virgutakse hüpnoosist ja naastakse pärismaailma. Selle päriselu keskel möönab nii mõnigi, et armastus käib kõhu kaudu. Kõhu saab aga täis köögis, oma keele keskel.