Läti kolleegidelt saadud teadmised lätikeelsele haridusele üleminekust andsid meile empiirilise kinnituse: lõunanaabrite anekdootides levinud naljad eestlaste aegluse kohta kehtivad ka eestikeelsele haridusele üleminekul. 

Läti koolid hakkasid lätikeelsele haridusele üle minema kaks aastat tagasi. Erinevalt Eestist, kus üleminek toimub kahe klassi (1. ja 4.) kaupa, hakkasid Lätis läti keeles õppima igal aastal kolm klassi: 1., 4. ja 7. klass. Üleminek peaks seega plaani järgi olema lõppenud 2025. aastaga, kui lätikeelsele õppele lähevad üle viimased ehk 3., 6. ja 9. klassid.

Lätikeelsele haridusele ülemineku eesmärgid on Lätis põhimõtteliselt samad mis Eestis: soovitakse pakkuda rohkem võrdseid võimalusi nii edasiõppimiseks kui ka tööalaselt ning senisest paremat hariduse kvaliteeti. Liepaja ülikooli õppejõud tõdesid, et ka Lätis on venekeelsetest koolidest saadud haridus vähem kvaliteetne kui lätikeelsete koolide pakutav. Peamiste põhjustena on mainitud venekeelse õpetajaskonna vananemist, kivinenud arusaamu õpetamisest ning autoritaarset õpetamiskultuuri. Kuigi Lätis algas üleminek varem ning protsess on olnud kiirem, on selle käigus üles kerkivad probleemid meie omadega väga sarnased.

Probleemid ja väljakutsed

Õppejõudude ja õpetajate välja toodud murekohad olid seotud nii õpetajate, õpilaste, lastevanemate kui ka haridussüsteemiga üldiselt.

Õppejõud ja õpetajad tõdesid, et üleminek tervikuna tekitab ühiskonnas pingeid. Õpetajate jaoks on keeruline, et suur hulk õpilasi ei oska läti keeles õppima asudes üldse läti keelt. See tekitab õpilastes sageli pingeid ja isegi psüühilisi probleeme. Lisaks muretsetakse selle pärast, et õpilaste akadeemiline edukus (vähemalt ülemineku alguses) langeb.

Õpetajatele teeb muret, et napib nii erialaseid täienduskoolitusi kui ka sobivaid õppematerjale. Keeruline on tulla toime erineva keeleoskuse tasemega õpilastega ühes klassis, lisaks nõuab individuaalne tegelemine nende õpilastega ja eri tasemel õppijate jaoks õppematerjalide valmistamine väga palju aega.

Vanemate jaoks on kõige keerulisem see, et nad ise ei oska läti keelt ega suuda seetõttu oma lapsi kodustes töödes aidata. Kardetakse ja kurdetakse, et kodutööde tegemisele kulub vanematel väga palju aega. Igatahes suhtuvad vanemad üleminekusse ja läti keeles õppimisse vahel üsna halvasti.

Haridussüsteemiga üldisemalt seotud probleemidena nimetati õpetajate nappust: õpetajaid on üldse puudu, sh muidugi ka läti keele omasid.

Hoolimata kõikidest murekohtadest vastasid Nica kooli õpetajad küsimusele, kas nad muudaksid (õpetamis)protsessi juures midagi nüüd, kui nad on juba n-ö teisel ringil ehk õpetavad teist aastat üleminekuklasse, üksmeelselt, et nad ei teeks midagi teisiti.

Lahendused-võimalused

Üleminekut on toetatud küll mõne riigi tasandi tegevusega, kuid enamasti sõltuvad protsessi tugitegevused ikkagi konkreetsest koolist. Ülemineku alguses tuli igal koolil teha kolmeaastane tegevusplaan, kuidas läti keelele üle minna. See, kas ja kuivõrd selle plaani täitmist jälgitakse või riigi tasandil toetatakse, Läti õpetajate sõnul päris selge ei ole. Koolide kasutatavad toetusmeetmed sõltuvad sageli sellest, kui hakkaja ja edumeelne on kooli juhtkond. Heade näidetena mainiti seda, et mõnes koolis korraldatakse lastevanematele ühisüritusi ja ka läti keele tunde, selgitatakse ülemineku positiivseid külgi jms. 

Ühes edumeelses koolis tehakse näiteks igale 4. klassi õpilasele individuaalne õppeplaan (sisaldab õpilase nn 360-kraadist profiili, kus on kirjeldatud õpilase akadeemilise edukuse ja keeleoskuse kõrval ka tema sotsiaalset ja emotsionaalset arengut), sellel hoitakse edaspidi silma peal ja proovitakse vastavalt õpilase arengule pakkuda talle igakülgset toetust, näiteks läti keele lisaõpet vm. Selles koolis saavad õpilased valida ka kitsama suuna (reaal-, humanitaar- või kunstisuuna) ja vastavalt sellele tegeletakse ka õpilaste aine-, näiteks matemaatika keelega.

Eelmisel aastal korraldasid Liepaja ülikooli uurijad Liepaja haridusameti tellimisel uuringu, mille käigus vaadeldi 103 tundi (vaatluse all oli kokku 88 õpetajat). Uuriti, kuidas tunde eesmärgistatakse, kuidas toimub keeleõpe, ka seda, mis keeles õpetaja üldse tunnis õpilastega räägib, kuidas annab õpetaja tagasisidet, kuidas arendab koostööoskusi, mil viisil õpetab kasutama IT-vahendeid. Tulemuste põhjal saavad haridusametnikud ja ka koolide juhtkonnad parema ülevaate sellest, mis üleminekukoolides päriselt toimub.

Sel aastal küsitleti õpilasi ja vanemaid ning muude tulemuste hulgas selgus, et õpilased ise vastavad samadele küsimustele mis vanemad palju positiivsemalt, st kui vanemad arvasid, et lapsed ei saa lätikeelsetes tundides midagi aru, siis õpilased ise leidsid, et saavad päris hästi hakkama, igal juhul palju paremini, kui vanemad arvavad.

Mis on üleminekuprotsessis Lätis teisiti?

Põhiline erinevus kahe naaberriigi üleminekul riigikeelsele õppele seisneb selle kiiruses: Lätis alustati varem ning üle minnakse korraga rohkemates klassides ehk kiiremini. Samuti on suhtumine keelekeskkonda nii üldiselt Lätis kui ka üleminekukoolides Eestiga võrreldes mõnevõrra karmim. Näiteks plaanitakse lähema paari aasta jooksul täielikult loobuda vene keele kui võõrkeele õpetamisest, st et vene keelt lastele pakutavasse võõrkeelevalikusse enam ei lisata. Samuti ollakse seda meelt, et kui õpe on koolis läti keeles, ei tohiks õpilased ka vahetunnis omavahel vene keeles suhelda. Tunnistati, et loomulikult ei jõua õpetajad kõike ja kõiki kontrollida ja ilmselt sõbrad suhtlevad omavahel ikka oma emakeeles, kui täiskasvanut lähedal pole, kuid arvati, et õpetaja kohustus on lapsed korrale kutsuda.

Üldiselt paistab aga, et nii nagu Eestiski, edeneb üleminek kooliti erinevalt ja ka ühe kooli sees on erinevaid õpetajaid ja sellest tulenevalt rohkem või vähem edukaid keeleõppijaid. Külaskäigul Nica kooli oli selgelt näha, et kui õpetaja ise on avatud ja suhtub keeleõppesse positiivselt, on üleminek edukas. Silma paistis ka koolijuhtide oluline roll: kui koolil on edumeelne ja hakkaja juht, saavad üleminekul tuge nii õpetajad kui ka õpilased. 

Nii nägime Nica koolis häid näiteid tõhusast keele- ja aineõppest. Ühes 8. klassi läti keele tunnis suheldi ainult läti keeles, kuigi klassis oli neli vene emakeelega noort. 8. klassi läti keele tund nägi välja samasugune, nagu näeks välja üks hea eesti keele tund. Õpetaja oli kogenud ja teadis täpselt, mida on vaja teha: õpiti komakasutust, uuriti reegleid ja näiteid, harjutati iseseisvalt ja paaris. Õpilased olid aktiivsed ja töötasid tublisti kaasa. Vene kodukeelega noortega ei tehtud midagi teisiti kui ülejäänud õpilastega, kuid oli selge, et nad on võimelised tunnis lätikeelsete õpilastega samaväärselt kaasa töötama. 

Ka 1. klassi läti keele tund, kus 15 õpilasest neli oli muu emakeelega ja mis toimus läti keeles, oli hästi struktureeritud, õpilased kaasatud, õpetaja tegeles näitlikustamise ja kinnistamisega ning tunnustas õpilasi nii õigete vastuste kui ka kaasõpilastele osutatud abi eest.

Loomulikult tuleb arvestada sellega, et meid ei kutsutud külla sellistesse koolidesse, kus rohkem probleeme, kuid edukate koolide ja nähtud tundide näitel võib öelda, et riigikeelsele haridusele üleminek sõltub kõige rohkem õpetajast, tema metoodilistest oskustest, edumeelsusest ja initsiatiivikusest.