Õpetajatöös on palju lihtsaid asju, mis ei pruugi kiire aineõpetuse käigus meelde tulla, aga samas võib nende eiramine saada takistuseks õpilastega suheldes.
Hariduspsühholoog Tiia Lister tuletab kord kuus siin rubriigis neid praktilisi teemasid meelde.
Me kõik vajame head sõna, toetavat märkamist ja tunnustavat tagasisidet. Raske on saada üksi oma jõuvarude, oskuste ja teadmistega hakkama. Teise tugi annab elujõudu, rõõmu ja inspiratsiooni, et saavutada häid tulemusi.
Lapse kasvamise ajal on head sõna ja lahket toetust eriti vaja, sest lapsel endal pole veel jõudu kõigist raskustest läbi murda.
Laps ei suuda oma akut ise laadida, selleks on vaja vanemate ja õpetajate abi. Ega muidu räägita viiest armastuse keelest, et inimesed saaksid anda oma lähedastele elujõudu just neile sobiva kanali kaudu.
Iga halb sõna, ebaõiglane kommentaar või negatiivne hinnag tühjendab meie elujõu anumat ja muudab mõttetuks soovid-sihid edukalt tegutseda. Kahjuks hinnatakse koolis laste ja noorte võimet raskusi välja kannatada, jõudu õppimisega toime tulla üle. Nii on meil palju väsinud, morne, pahuraid ja vähese motivatsiooniga õpilasi, kes on loobunud enda annete kasutamisest, kuna nad ei saa selleks inspireerivat tuge.
Me ei taha ega oska tunnustada või kiita
Kriitilist hindamist ja halbu hinded oleme kogenud koolis kõik. Üksikud on sellest pääsenud eriliste annete, töövõime või külma närvi tõttu.
Aastakümneid tagasi oli kriitiline suhtumine lapse eksimustesse, koolitööde puudujääkide avalik kriitika kasvatuses lausa ühiskondlik eesmärk. Ei tohtinud olla sõnakaid ja julgeid inimesi, kes küsimusi küsivad, enda arvamust omavad. Õpilased ei tohtinud õpetajale otse ja avameelselt välja öelda, mida nad mõtlesid või soovisid. Aastasadu on lapsi rangelt hinnatud, arvates, et kritiseeriv ja korrigeeriv, enamasti negatiivne pedagoogika on parim kasvatusvahend ja motiveerib, sunnib paremini õppima. Tulemus on olnud vastupidine ja nii on vaimse tervisega kimpus lapsi üha rohkem.
Ka lapsevanemad on harjunud kritiseerima ega leia enda ja oma laste kiitmiseks sõnu. Lapse kehvade koolihinnete kaudu saab oma negatiivsuse välja elada. Nii ongi stressis ja väheste jõuvarudega eestlasi liiga palju, sest meie rahvuslik omapära on kriitika, oskamatus ja soovimatus teist toetada ja tunnustada. Kui inimene ei koge lapsepõlves heakskiitu, häid sõnu ega tunnustamist, kujuneb temast enda võimeid alahindav või abitu täiskasvanu.
Enesekindlus, eneseväärikus ja paigas enesehinnang on iga inimese iseloomu alusvundament, et ta tuleks oma töödega toime ja oskaks häid suhteid luua. See on ka põhjus, miks heades peredes last sünnist peale sõnadega innustatakse ja tingimusteta armastust välja näidatakse – et laps mõistaks, kui armastatud, oodatud ja tunnustatud ta igas mõttes on.
Lapse tugevuste, annete, võimete ja erilisuse positiivne peegeldamine paneb aluse positiivsele enesehinnangule. Vanematel või õpetajal pole mingit objektiivset peeglit, mis sunniks lapsele negatiivset tagasisidet näkku ütlema või tema alles arenevaid võimeid kritiseerima. On vaid oma arvamus. Positiivne suhtumine toetab lapse arengut, õppimist ja loomingulisust, jõustab teda saavutama. Võime juhendada käitumist ja takistada halbade kommete tekkimist, kuid last inimesena ei tohi kritiseerida ega hukka mõista.
Igapäevase hindamise hirm
Igaks vaimseks tööks ja ka õppimiseks on vaja rahulikku keskkonda, kus on võimalik endale selged eesmärgid seada, töövahendeid valida ja turvalisel moel edu saavutada. Normaalne on jõukohase kiirusega liikuda, katsetada ja vigu teha, neid parandada, otsida uusi loomingulisi lahendusi. Paljude laste jaoks puudub koolis võimalus leida tuge, juhatust, kinnitust, julgustust ja tunnustust. Ainetunnid mööduvad pidevas pinges, lapsed teevad õpetaja seatud eesmärkidele vastavaid ülesandeid, kohustuslikus tempos ja nõutud lahendusviiside järgi. Enamasti õpivad nad üksi, sest kui pole koostööharjutus, on kaaslasega rääkimine tunnikorra rikkumine. Sagedasti ripub pea kohal hindamismõõk. Kuigi hinne puudutab tehtud tööd, saadakse tagasisideks sõnum enda kõlbulikkuse kohta. Ega muidu ole eestlaste hulgas tavaline sõna „loll!“ enda, aga veel rohkem teiste kohta. Kui negatiivsed hinded korduvad ja neid paneb mitu autoriteetset õpetajat, on enda ja teiste lolliks nimetamine kahjustava mõju tagajärg.
Asetagem ennast laste asemele ja me mõistame, et hindamise negatiivsuse voog igapäevaelus, isegi kui see puudutab vaid teise klassikaaslase hindamist, tekitab ebamugavustunnet, mõtteid ebaõiglusest ja kiusamisest, kahtlusi ja hirme enda tööga seoses. Järgmisel korral võib see ju sind ennast tabada.
Noor, kes on kogenud palju hindamise pinget, tahab põgeneda, vastu hakata, tavaliselt tekitab see ka negatiivse suhtumise õpetajasse. Halvimal juhul soovi ebaõiglast ja vihatud õpetajat kiusata või talle kätte maksta.
Kuidas küll õpetajad ei mõista, et halb klassikliima ja õpilaste-õpetajate halvad suhted on seotud just psühholoogiliselt põhjendamata arusaamaga õpilaste tööde hindamisest? Ka täiskasvanuna tahame enda tööd analüüsida ja hinnata. Vaid erandkorras suudame taluda seda, kui meie tööd hindavad võõrad inimesed. Siis peavad aga hindamiskriteeriumid või -mudelid olema pädevad, hindamisviisid selged ja tähtajaliselt kokku lepitud.
Halbade hinnete mõju halvab psühholoogiliselt, kui õpilane pole just õppimisest loobunud või koolist võõrandunud. Kui õpetaja loeb halvad hinded klassi ees ette, pilkab ja häbistab õpilasi avalikult, omandavad ka õpilased sama käitumisviisi. Oma võimu sel moel kasutamine annab võimaluse olla teistest üle, panna teised paika. Kui õpetaja kasutab distsipliini saavutamise alandavat sõna, ebaõiglast kriitikat ja halba hinnangut, siis kaotab ta oma autoriteedi, temasse suhtumine halveneb ja temast saab õpilaste kiusamise toetaja.
Olen näinud koole, kust tulevadki sellise taustaga inimesed. Teise üle naermine on olnud seal tavaline suhtlemisstiil. Must huumor, avalik häbistamine, sarkasm, teise vigade valjul häälel kommenteerimine, teadmiste või soorituse pilkamine on otsene emotsionaalne vägivald.
Koolis küsime tihti, miks õpilane ei taha õppida ega soovi mõnda ülesannet lahendada. Tal puuduvad kõik sisemise motivatsiooni käivitajad: uudishimu tekitajad, valikuvabadus, põnevuse ja avastamisrõõmu loojad, enda loomingulisuse käivitajad. Kui õpiprotsess on vaid õpetaja eesmärgi täitmine, käsk või kohustus, nõudmine ja korralduse järgimine, siis pole õpilasel käivitajat ega soovi õppida.
Mõne lapse puhul on soov täiskasvanutele meeldida arenenud nii kaugele, et ta on harjunud saama meelehead, tasu või lausa kingitusi, kas või täiskasvanu positiivse meeleolu näol. Ta pingutab, et head suhtumist või tasu ära teenida. Teise lapse puhul on välise motivatsiooni tagamaa vältida negatiivset, sest ta teab, milline on vanemate reaktsioon, kui ta ei tee, mida vaja. Ega tänapäevalgi ole kõik kodud vitsata ja karistusteta. On muidugi ka üksikuid lapsi, kes ise tahavad väga õppida, teavad oma tulevikuvajadusi ja neid kellegi võõra, isegi õpetaja hinne ei huvita.
Mida võiks õpetaja õpilase toetamiseks ja tunnustamiseks teha, et õpilased tahaksid tema ainet õppida?
Peame arvestama psüühilisi seaduspärasusi, mis võimaldavad jõuda tulemusteni. Alles siis, kui õpilane on koos õpetajaga korduvalt ja tulemuslikult läbinud õpiteekonna ja küps iseseisvalt toime tulema, saame rääkida ennastjuhtivast õpilasest. Enne vajab ta tuge ja juhendamist.
Õpiteekonna algusest alates ja selle jooksul saab õpetaja toetada õpilast mitmel moel.
- Jõustamine, inspireerimine ja võimetega seotud enesekindluse suurendamine õpiülesandega toimetulekuks.
- Koos õppimisülesannete jaoks selgete eesmärkide loomine, sihi, tööplaani ja -vahendite valiku selgitamine, õpilasele sobiva valiku julgustamine.
- Positiivne märkamine ja õpilase valitud õpiviisi sobivuse kinnitamine, jõukohase, õpilasele soodsa turvalise keskkonna tagamine.
- Toetamine ja juhendamine õpiteekonnal vajaliku suunava tagasiside andmisega. Õpilase eneseanalüüsi ja töövigade korrigeerimise abistamine.
- Juhendamine püstitatud eesmärgi ja saavutatava tulemuse võrdluseks. Õpilase suunamine ennast analüüsima ja hindama.
- Õpipaari või rühmakaaslasega koostöö ühise eesmärgi saavutamiseks. Koostöö tulemuse tagasisidestamise ja omavahelise tunnustamise toetamine.
- Täpse eesmärgi saavutamist analüüsiva ja õiglast hindamist võimaldava hindamiskokkulepe teostamine. Ettenähtud oluliste teadmiste, oskuste ja soorituse taseme hindamine ülesannete abil ja hindamiskriteeriumide järgi. Sõnaline või numbriline hindamine vastava kokkuleppe alusel.
Õpilane peaks õppima positiivses keskkonnas ja õpetaja juhendamisel nii kaua, kuni ta on võimeline eesmärgi saavutama, õpitut mõistes lahendama vajalikud ülesanded, mis loob talle eduelamuse.
Õpimotivatsiooni tugevdav vitamiin on just hea hinne, kiitus või avalik tunnustus. Õpetaja kompetentsus väljendub selles, kuivõrd ta oskab luua igale õpilasele sobiva õpiteekonna nii, et õpilane saaks kogeda edu, positiivset tagasisidet ja avalikku tunnustust. Igal teisel juhul muutub õppimine ebameeldivaks kogemuseks.
Halb hinne ja negatiivne, eriti aga avalik tagasiside on alandamine, mille tagajärjel õpilase positsioon halveneb. Kui õpetaja paneb häid hindeid ja juhendab õpilast kuni tolle eduelamuseni, on ta oma õpilastele hea kaaslane õpiteekonnal ja kindlasti lemmikõpetaja, kes kujundab positiivselt noore haridusteekonda.
Meie koolist puuduvate või kadunud õpilaste suur arv pole seotud mingi saladusliku põhjusega. Negatiivne kogemus ja hirm hindamise või õppimise ees sunnib just vähenenud jõuvarude puhul sealt põgenema.
Lisa kommentaar