Õpilasi, kes ühel või teisel põhjusel kooli ei jõua, on üha rohkem. Koolikohustuse mittetäitmise taga võivad varjul olla suured ja tõsised probleemid, mille puhul tuleb toetada mitte ainult last, vaid kogu peret.

Saku valla lastekaitsespetsialistid Triin Voodla, Anu Mesila ja Annika Saar, kui suur on praegu probleem, et lapsed ei taha koolis käia?

Annika Saar: Probleem on olemas ja periooditi rohkem päevakorral. Kooliaasta alguses on seda vähem, sügisesel pimedal ajal ja kevaditi, kui kooliväsimus hakkab tekkima, rohkem. Oleme julgustanud kooli tugimeeskonda meile sellest teada andma, samuti teeme koostööd Saku perearstikeskusega, et neid lapsi ühiselt toetada. Aastaid tagasi tuli esitada arstitõend, kui laps üle kolme päeva koolist puudus. Praegu kirjutab lapsevanem tõendi ise ja võib võtta kaua aega, enne kui probleem ilmsiks tuleb. Alustada tuleb alati lapsevanemast.

Mis on peamised põhjused, et laps palju puudub?

Triin Voodla: Koolitõrge ei esine enamasti eraldi, vaid võib anda märku suuremast probleemist. Viimasel ajal kogeme üha sagedamini, et selle taga on lapse erivajadus või vaimse tervise mured. Põhikooliõpilane on lõpuks arsti juurde jõudnud ja saanud ATH, autismi või mõne muu diagnoosi. Seni on ta suutnud oma sisemiste ressursside arvelt koolis hakkama saada ja tubli olla. Aga millalgi saab jaks otsa. Diagnoosi saades selgub, et ta vajab hoopis teistsugust koolikeskkonda ja lähenemist ega jaksa pikki päevi suures seltskonnas veeta ja veel õppida ka. Vanusega kasvab eneseanalüüsioskus, areneb enesekriitika, õpilane saab aru, et ta erineb teistest, kuni lõpuks jääbki koolist eemale. Need noored ise on välja toonud, et suures koolis on koolikeskkond väga väsitav. Pärast teist tundi ollakse juba väsinud ja minnakse koju, sest lärm segab.

Anu Mesila: Üks põhjus on, et koroonaaja lapsed hakkavad jõudma teismeikka. Kui nad olid seitse ja pidid kooli minema, tuli pandeemia ja kõik jäid koju. Nüüd, 5.–6. klassis ei saa nad aru, miks peab koolis käima, kui varem sai kodus õpitud ja kõik asjad tehtud. Neil on koolis sotsiaalselt keeruline toime tulla. Suur murekoht on nutimaailm – noored on poole ööni arvutis või telefonis ega jaksa hommikul ärgata. 

Triin Voodla: Oma osa on ka sotsiaalmeedial. Tänu oma 13-aastasele lapsele olen kursis, mis TikTokis toimub. Enne kooliaasta algust augusti lõpus arutati näiteks, et nüüd tuleb kümneks kuuks vangi minna. Kõik muudkui seletasid omavahel, et ei taha kooli minna ja kuidas seda saaks vältida. Veel aasta tagasi arutati, kuidas jääda koduõppele. Suunamudijad jagasid, kui äge on koduõpe, saab ärgata kell 10 ning teha seda, teist ja kolmandat. 5.–6. klassi tüdrukud olid sellest võimalusest võlutud. Tekkinud massipsühhoosiga ongi kodudes, kus piirid pole paigas, väga raske toime tulla. Pidin ka ise lapsele mitu korda selgitama, mida see tegelikult endaga kaasa toob. Alguses võib ju tore olla, aga juba paari kuuga hakkavad asjad kuhjuma ja keegi ei suuda tagada, et kevadeks on õppekava täidetud.

Annika Saar: Lapsel pole eneseregulatsiooni oskused veel sel määral välja kujunenud, et ta suudaks ennast distsiplineerida. Mõte veebi kaudu matemaatikat õpetada tundub algusest peale utoopia. 

Millised on vanemate oskused last kasvatada?

Anu Mesila: Paljudes peredes võetakse lapsi pigem semudena, vanematel pole autoriteeti, piirid ja kokkulepped puuduvad. Laps ei saa kodust seda teadmist, et koolis tuleb käia ja olulised asjad ära teha. Paraku pole nende laste vanematel endal samuti seda kogemust. Minu unistus on, et vanemahariduse tund oleks põhikooli tunniplaanis. 

Annika Saar: Eriti torkab see silma lahutavate vanemate puhul, kes panevad juba 10–11-aastasele tohutu vastutuse, mis on vastuolus lapse vanuse ja elukogemusega. Selles vanuses ei ole laps veel sotsiaalselt küps. See näitab, et vanem ei tea, mis on arengupsühholoogia järgi lapsele eakohane.

Olen nõus, et lapses tuleb arendada iseseisvust, aga ta vajab veel siiski palju hoolt ja tuge. Alles hiljuti oli juhus, et vanemad kinnitasid nagu ühest suust, et lahkumineku järel laste elus midagi ei muutu, kõik on omavahel kokku lepitud ja korraldatud. Paraku jäid lapsed kahe kodu vahele omapäi. Laps vajab distsipliini, rutiini, kindlaid piire, et end turvaliselt tunda. 

Triin Voodla: Vanemad, kelle omavahelised suhted pole head, annavad lapsele rohkem võimalusi piire nihutada, endaga mängida ja manipuleerida. Ilmselt püütakse sellega ära hoida tülisid, jonni, halbu suhteid. Võetakse hoiak – las ta siis teeb ja saab, meil ju võimalusi on. Last ei koormata mitte koduste majapidamistöödega, vaid pannakse talle kohustus otsustada ja enda eest vastutada, mis käib lapsele üle jõu. Päris palju on ka juhtumeid, kus laps on pisikesest peale kodus boss, kes ütleb, kuidas asjad käivad. 

Annika Saar: Mõnikord vanemad ei tunnista, et nad vajavad tuge. Aga kui täiskasvanud inimene abi vastu võtta ei taha, on teda väga keeruline aidata.

Anu Mesila: Juba ongi meil terve põlvkond inimesi, kellel on sotsiaaltöötaja kogu aeg kõrval olnud, aidanud elu korraldada ja lapsi kasvatada.

Teist aastat tegutseb Sakus koolitõrgetega laste tugigrupp. Miks te selle kokku kutsusite?

Annika Saar: Nägin, et sellist gruppi on vaja. Pikka aega koolist puudunud õpilased jõuavad lõpuks lastekaitse vaatevälja. Sunniviisiliselt me aga kedagi kooli viia ei saa. Kui peres on omavahelised suhted olnud aastaid halvad ja ühtäkki ütleb vanem lapsele, et hakka nüüd koolis käima, siis see ei toimi. Siis on perel abi vaja. 

Anu Mesila: Kuna lastekaitsjad pole perede seas populaarsed, on see tugigrupp tehtud nii anonüümseks kui saab. Kuhugi ennast kirja panna pole vaja, osaleda soovija saab grupi läbiviijaga ise ühendust võtta. Kõik võimalused on olemas, peaasi et pere teadvustaks probleemi ja sooviks abi.

Kas gruppi tulevad ka need lastevanemad, kellel on kõige rohkem abi vaja?

Annika Saar: Paraku ei tule. Tundub, et vanemal on lihtsam hakata last parandama ja muutma, kui iseendale otsa vaadata. Osal vanematest on enda kooliajast küljes n-ö punase pastaka sündroom, nad on saanud palju riielda ja noomida. Lisaks arvan, et eestlased pole veel valmis tugigruppides käima ning endast ja oma tunnetest rääkima. Sellega tuleb veel harjuda.  

Triin Voodla: Samas on tugigrupist abi saadud, vanemad on öelnud, et see oli üks tükike paljude seas, mis lapse kooli tagasi aitas. Seal juures on teised tükikesed: lapsele diagnoosi saamine, koolikeskkonna kohandamine, mõnikord ka koolivahetus. Juba see on suur asi, et vanem on lapsele abi otsinud ja saanud kindlust, et teeb õiget asja.

Kuidas kool saab peresid aidata?

Triin Voodla: Enne kui kool puudumiste pärast lastekaitse poole pöördub, tuleb astuda samme, et laps kooli tagasi tuua. Kool saab määrata lapsele ühes või mitmes aines individuaalse õppekava ning vastavalt vajadusele õpiväljundeid kohandada.

Annika Saar: PGS annab mitmesuguseid võimalusi õpet loomingulisemaks ja paindlikumaks muuta, kool peakski mõtlema palju loovamalt. PISA testide tulemusi taga ajades laste vaimne heaolu kannatab.

Triin Voodla: Ühel õpilasel jagatigi vaimse tervise probleemide tõttu 9. klassi programm kahe aasta peale. Tema lõpetab põhikooli lihtsalt pikema ajaga kui eakaaslased.

Anu Mesila: Individuaalne lähenemine ja sotsiaalse võrgustiku olemasolu koolis muutub üha tähtsamaks. Just tänu oma paindlikkusele on erakoolid muutunud viimasel ajal üha populaarsemaks.

Kui populaarsed on vanemlusprogrammid ja kas neist on abi?

Anu Mesila: „Imelised aastad“ on mõeldud 2–8-aastaste laste vanematele ja sinna on olnud soovijaid alati rohkem kui kohti. Kuna programmi mahub korraga ainult seitse peret, kokku 14 inimest, täitub nimekiri mõne tunniga. Gordoni perekool sobib igas vanuses laste vanematele. Saku vallas tulebki nüüd kevadel ja sügisel Gordoni perekooli programm ja üks „Imeliste aastate“ programm aasta teises pooles. Rakendame ka SOS lasteküla peretugevdusprogrammi, kus tugitöötaja kohtub perega igal nädalal. Samuti jätkab koolitõrgetega laste vanemate tugigrupp. Valla juhtkond peab perede toetamist oluliseks. 

Triin Voodla: Arvan, et keeruliste probleemidega perede puhul on siiski kõige tulemuslikum pikka aega kestev pereteraapia või tugiisikuteenus, kus tegeldakse individuaalselt ühe perega, lisaks muu tugi, näiteks seesama tugigrupp. 

Annika Saar: Usun samuti, et kõige tõhusam on kliendipõhine lähenemine. Kuna lapse kõrval vajab abi kogu pere ja probleem on sageli sügaval, oskab ainult terapeut aidata.

Triin Voodla: Tulemuseni jõudmine nõuab kõigilt osapooltelt kannatust. Me ei saa oodata, et ühe kohtumise järel hakkab kõik imeliselt minema. Harjumuste muutmine ei käi kiiresti. Kui probleem on kujunenud pika aja jooksul, võtab ka selle muutmine aega.

---

Kairit Lindmäe: „Tähtis on panna vanemad ja õpetajad lapse vajadusi märkama“

Kogemusnõustaja, sotsiaaltöötaja ja koolitaja Kairit Lindmäe viib Sakus teist aastat läbi koolitõrgetega laste vanemate tugigruppi, et pakkuda neile tuge, mõistmist ja oskusi. Sarnaseid gruppe on ta juhendanud ka Saaremaal ja Keilas.

Kes sellesse gruppi on oodatud?

See on avalik grupp, kuhu kõik võivad tulla. Mõni lapsevanem tulebki siia, et probleemi ennetada, aga on ka neid, kelle laps pole mitu aastat koolis käinud ja kellel on koolitõrkele lisaks muud probleemid. Grupis on eri vanuses ja mitmesuguste muredega laste vanemaid. 

Kohtudes käsitleme laste käitumisega seotud teemasid. Kui keegi tuleb konkreetse murega, mida ta soovib arutada, ning teised on nõus, räägimegi sellest ja otsime lahendusi. Meil on kokkulepe, et igaüks jagab nii palju, kui tahab, ja räägitu jääb sellesse ruumi. 

Mis on tugigrupi eesmärk?

Eesmärk on panna vanemad oma lapse vajadusi märkama. Sageli tahetakse laps n-ö ära remontida ja korda teha, selle asemel et püüda aru saada, mida ta vajab. Räägime palju ka sellest, kuidas lapsega eri viisil suhelda, et ennast temale arusaadavaks teha ja last mõista. 

Grupis on olulisel kohal kogemuste vahetus. Üks ema, kelle laps oli sattunud halva seltskonnaga tänavale, sai ühel hetkel aru, et on olnud liiga kontrolliv ja pole andnud pojale piisavalt vabadust. Seda taibata pole lihtne. Aga omavahel kogemusi jagades neid taipamisi tuleb. Arvan, et õpetus sellest, kuidas omavahel suhelda ja konflikte lahendada, võiks olla juba põhikooli tunniplaanis. Enne lapse saamist ja pärast sünnitust peaks olema koolitused, mida tähendab olla lapsevanem, et noortele selgitada, kui suur vastutus on kodu loomine ja lapse saamine. 

Kui tihti te koos käite?

Käime koos korra kuus ja üks kohtumine kestab umbes poolteist tundi. Arvan, et see on piisav sagedus. Tean paljusid, kes on läbinud mõne programmi, aga pärast seda jälle vanasse rütmi tagasi kukkunud. Minu jaoks on tähtis, et inimene püüaks elada seda elu, milleks ta grupis tuge käib saamas. Kui me iga nädal kohtuksime, jääkski vanemad nende kohtumiste peale lootma ega võtaks vastutust midagi muuta. 

Milline on tagasiside, kas grupis käimisest on abi?

Lihtsam on neil vanematel, kelle enesehinnang on paigas ja kes tulevad endaga toime. Kui vanemal kindlustunne puudub ja ta endasse ei usu, siis ei ole lapsel kellelegi toetuda. Kui vanemat on varasemalt korduvalt tühistatud, halvustatud ja talle sisendatud, et ta pole piisav, siis ta ei tulegi toime.

Arvan, et keerulisemate muredega vanemad vajavad grupitööle lisaks individuaalset nõustamist. Kõrvalt vaadates on näha, et peremustris on midagi valesti. See muster on vaja läbi raiuda, et saada aru, milles probleem on. Tugigrupis seda teha ei saa. Leian, et Eestis ollakse liiga palju programmide ja tõenduspõhisuse usku. Ameerikast, Inglismaalt, Prantsusmaalt või mujalt toodud programmid mõjuvad meie oludes ülepingutatult ja kunstlikult, pigem võiks olemasolevat ressurssi kulutada personaalsele nõustamisele. 

Mida vanemad valesti teevad?

Tegelikult ei tee lapsevanem midagi valesti, ta ei oska teisiti. Tema annab oma parima. Küll aga saame arutleda selle üle, mis on võimalused, kuidas saab veel teisiti teha, ja vanem teeb seejärel oma valiku. 

Vanematega arutades jõuame tihti selleni, kuidas nad lapsega räägivad. Kui lapsevanem ühelt poolt kinnitab, et hinded pole tähtsad, aga teisalt hurjutab last, et too sai jälle kahe, on laps segaduses. Seda on teismelised mulle nõustamisel rääkinud. Vanemad ei pane ise tähele, et annavad kahetisi sõnumeid. Selle asemel et hakata last muutma, tuleb täiskasvanul endal võtta vastutus. Ka siis, kui vanemal on suur mure, on tähtis, kuidas ta seda väljendab. Kas ta süüdistab ja pisendab last või toetab teda, andes mõista, et on kõigest hoolimata lapse jaoks alati olemas. 

Depressioon ning ärevus- ja meeleoluhäired on koolitõrkega ilmselgelt seotud – üks võib põhjustada teist. Meditsiin on palju edasi arenenud ja haigusi osatakse üha paremini diagnoosida. Tundub, et vanemad otsivad liiga palju diagnoose, selle asemel et lasta lapsel olla selline, nagu ta on. 

Enne kui vanem hakkab lapse halva käitumise üle kurtma, peaks ta endalt küsima, kas on lapsele piire seadnud. Laps vajab reegleid ja kokkuleppeid, mille sõlmimisse ta ise on olnud kaasatud. Toon tugigrupis sageli näite, et tööandjaga lepime me ju kõigis tingimustes kokku, aga lapsega me seda miskipärast ei tee. Laps tuleb õhtul koju ega tea, kas ema tegi täna süüa või ei teinud, kus keegi pereliikmetest viibib, kõik on kuidagi kaootiline. Laps tahab teada, mis tema ümber toimub, ja selleks on vaja raame. Kuna täiskasvanutest mõjutavad last kõige rohkem vanemad ja õpetajad, peaksid kodu ja kool lapsele raamide seadmisel koostööd tegema.

Mida saaksid õpetajad teisiti teha?

On imetlusväärne, kuidas õpetajad klassis rohkem kui paarikümne õpilasega toime tulevad. Paraku ei oska kõik õpetajad arvestada, et inimesed on erinevad. Eesmärk ei ole ju ühegi õppeaine puhul sellest läbi ratsutada, vaid et õpilased saaksid asja selgeks. Kõik ei pea tegema kümmet tulpa arvutusülesandeid, mõnele õpilasele piisab ühest, temalt pole mõtet nõuda, et ta teeks üheksa veel. Õpetaja peab vajadusel püüdma asju selgitada mitmel viisil: kui laps ei saa aru, tuleb vahetada metoodikat ja proovida teise nurga alt. On vanemaid, kes õpivad veel 7.–8. klassi lapsega kodus koos õhtu otsa, sest laps üksi ei saa nii suure kodutööde hulgaga hakkama. Ometi kiidavad õpetajad selle heaks. Tahaks küsida, kelle huvides see on, kas laps saab aine sel viisil paremini selgeks?

Kui koormus ja tempo lähevad liiga suureks, siis ka kõige tublimad ühel hetkel enam ei jaksa. Kui me last ei kuula ja pisendame tema muret, kannatavad omavahelised suhted.

Ka õpetajate empaatiatunne on erinev. Kui õpilane on pikka aega koolist puudunud ja lõpuks suurte jõupingutuste abil kooli tagasi jõuab, on õpetajal seda kohatu kommenteerida. Inimeste tundlikkus on erinev. Ühele lapsele see ei mõju, teine keerab selle jutu peale otsa ringi ja läheb minema.

Vahel olengi mõne ebaõiglaselt käituva õpetaja suhtes võtnud sõnumitooja rolli ja sellest koolipidajale teada andnud. Lapsevanema sekkumine võib kaasa tuua kiusamise õpetaja poolt ja mõjutada suhtumist nii lapsesse kui peresse. 

Mida teha, kui laps ei tule hommikul teki alt välja, käitub ennastkahjustavalt ja keeldub kooli minemast?

Soovitan kindlasti pöörduda spetsialisti poole, kes probleemi üksipulgi lahti võtab. Ainult et spetsialist saab tegeleda üksnes sellega, mida vanem talle räägib. Vanemad ei räägi alati kõigest. Alles mitmendal kohtumisel võib välja tulla, et kodus tülitsetakse hommikust õhtuni, isa on alkohoolik ja emale meeldib alkohol samuti või et vanemad elavad lahus ega suhtle omavahel jne – kui need asjad rääkimata jätta, on pilt hoopis teine ja me ei jõua probleemi juureni.

Et laps hakkaks oma muret jagama, peab olema keegi, keda ta usaldab. Kui ema-isaga on suhted halvad, tuleb leida keegi muu – on see siis vanaema, tädi, sõbranna. Kui laps tunneb, et temast hoolitakse, ning talle arusaadavalt asju selgitada, mitte teda süüdistada ega pisendata, on lootust, et ta ühel hetkel avaneb. Lahenduse leidmine nõuab ressurssi kõigilt – vanematelt, koolilt, õpetajatelt. Tasub mõelda, et iga lapsevanem teeb just nii hästi, kui ta suudab ja oskab. Selle asemel et öelda: sa ei saa hakkama, tuleb näidata võimalusi, kuni ta ühel hetkel taipab midagi teisiti teha. 

---

Kiira Udu: „Vanemate omavahelised suhted on lapsele turvalise keskkonna loomisel määrava tähtsusega“

Sotsiaalkindlustusameti laste heaolu osakonna vanemluse toetamise talituse juhtivspetsialist Kiira Udu, millised on lastevanemate vanemlikud oskused?

Tuginedes spetsialistide ja vanemate enda hinnangutele, võin öelda, et osal vanematel jääb oskustest puudu just keeruliste olukordadega toimetulekul ning ka enda abistamisel. Ühelt poolt ei osata suhelda, konflikte lahendada, oma tunnetega hakkama saada, teisalt on vanemad koormatud ja väsinud, sest töö ja muude tegemiste kõrvalt lapsi kasvatada ei ole lihtne. Paljud vanemad teavad, et peaksid iga päev lapsega mängima, talle ette lugema ja temaga koos rohkem aega veetma, aga on töölt tulles selleks kõigeks liiga väsinud. Sellisel juhul ei piisagi ainult vanemahariduse andmisest, vaid on vaja toetusmeetmeid ja tugivõrgustikku, et perede koormust leevendada. Ütlus, et lapse kasvatamiseks läheb vaja tervet küla, peab praegusel ajalgi paika. Peredel, kellel on võimalik tänu vanavanematele või sugulastest-sõpradest koosnevale tugivõrgustikule oma kohustusi jagada, läheb kindlasti paremini.

Kes peaks märkama neid peresid, kelle jaks on otsakorral?

Siin on oma osa paljudel spetsialistidel, kes laste ja peredega kokku puutuvad – olgu siis koolis, lasteaias, vallas, perearstikeskuses või mujal. Näiteks kui perearst hindab lapse arengut – mitu hammast tal on, kuidas ta sööb ja mida teha oskab –, tuleks küsida ka seda, kuidas perel muidu läheb ja kuidas nad hakkama saavad. Ka spetsialistid ise vajavad rohkem teadmisi selle kohta, kuidas vanemale toeks olla ja miks see on oluline.

Milliseid muresid ja probleeme on juurde tulnud?

Viimastel aastatel on aina enam esile tõusnud vaimse tervise probleemid ja nendega toimetulek. Vaimne tervis mõjutab vanemate võimekust toime tulla ja lapsele vajalikku hoolt ja tuge pakkuda, mis omakorda mõjutab lapse heaolu. Niisamuti seavad laste vaimse tervise mured peresid keerulisse olukorda ning suurendavad abivajadust. 

Küllap on oma mõju ka nutimaailmal. 

Kindlasti mõjutab nii laste kui ka vanemate vaimset tervist liigne ekraani ees veedetud aeg, ühtlasi pärsib see suhteid ning mõjub halvasti nii keskendumisvõimele, unele kui ka emotsionaalsele toimetulekule.

Kuidas vanemate lahkuminek lapsele mõjub? 

Vanemate omavahelised suhted on lapsele turvalise keskkonna loomisel määrava tähtsusega. Vanemate lahkuminek mõjutab alati ka last. Isegi sõbralik ja rahumeelne lahkuminek võib last traumeerida ja sellise suure elumuutuse puhul on eriti oluline, et vanemad ei unustaks lapse heaolu. Konfliktsetes lahkuminekutes jääb lapse heaolu sageli vanemate viha, haiget saamise jm põhjuste tõttu tagaplaanile ning see lõhub last väga. Terapeutide juurde jõuavad tihti just lahutatud perede lapsed, kel ilmnevad kohanemisraskused uue eluga, keda vaevab süütunne ning kes on kaotanud turvatunde jne.

Kui tähtis on vanemaharidus?

Sellele pööratakse üha rohkem tähelepanu. Eelmisel aastal pani sotsiaalministeerium koos haridus- ja teadusministeeriumi, kultuuriministeeriumi, justiitsministeeriumi ja siseministeeriumiga kokku valdkondadeülese vanemluse toetamise tegevuskava aastani 2030, kus on toodud välja peamised suunad ja tegevused laste ja perede toetamiseks. Teiste tegevuste hulgas on vanemlike teadmiste ja oskuste arendamine.

Meedias oli hiljuti uudis, et riik paneb sel aastal vanemaharidusse kokku ligi 3 miljonit eurot. Kuidas vanemaid toetatakse?

Sotsiaalkindlustusameti kaudu rahastatakse vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ korraldamist kohalikes omavalitsustes 600 000 euroga. Eelmisel aastal täitus programmil kümnes aasta Eestis. Selle aja jooksul on programmi läbi viidud 71 omavalitsuses ja selles on osalenud ligi 9000 vanemat. 

Milliseid uusi programme on tulemas?

Teeme ettevalmistusi, et katsetada mujal maailmas tõenduspõhiseks osutunud programme Eestiski. Ühena näiteks testime kuni kaheaastaste laste vanemaid toetava programmi sobivust meie oludesse. Uute programmide Eestisse toomine, nende testimine, teostatavuse ja mõju hindamine nõuab aega ja selleks, et need vanemateni jõuaksid võib minna mitu aastat. 

Kas on oodata koolitusi ka teismeliste vanematele?

Usun, et kui alustada vanemlike oskuste arendamisest juba peret planeerides, last oodates või väikelapse eas, on omandatud oskustest abi ka laste teismeikka jõudes. Kindlasti aga on praegu neid teismeliste vanemaid, kes pole üheski vanemlusprogrammis osalenud ja tuge vajavad. 

Mida arvate individuaalsest nõustamisest ja teraapiast?

Individuaalne lähenemine on väga tähtis, eriti kui probleemid on juba süvenenud ja ennetusest enam ei piisa. Küll nõuab individuaalne lähenemine rohkem raha ning järjekorrad vajalike spetsialistide vastuvõtule on tihti pikad. Vanemaharidus keskendub eeskätt ennetustööle, et suuremaid probleeme ära hoida. 

Kas on takistuseks, et vastutus vanemahariduse eest jaguneb mitme ministeeriumi vahel?

See on pigem hea, sest vanemaharidus sisaldab väga palju teemasid. Muidugi võib aeg-ajalt tekkida küsimus, kes täpselt mille eest vastutab. Aga oleme väike riik ja usun, et suudame teha koostööd. Iga valdkond – haridus, tervishoid, sotsiaalvaldkond, huviharidus, kogukond – saab vanemaks olemist omalt poolt toetada.