Lugemine annab teadmisi, arendab analüüsi- ja sünteesivõimet, õpetab küsima ja leidma vastuseid, treenib püsivust. Lugemine eeldab keskendumist, kuid paljudel ei tule see enam välja, sest puudub lugemisharjumus.

Kui telefoniekraanil pilt või sõnum ära tüütab, võib selle ühe sõrmenipsuga uue vastu vahetada. Raamatu lehekülge samamoodi vahetada ei saa. Õigupoolest saab, kuid siis ei mõista lugeja enam, kuhu lugu on arenenud, sest osa olulisest teabest on jäänud saamata.

Ühte lehekülge loeb inimene paar minutit, lehekülje läbilugemiseks tuleb end mitu korda kokku võtta ning tekstile keskenduda. See vaev ei tasu paljude arvates ära.

Teadlased on leidnud, et keskmine kuldkala suudab hoida oma tähelepanu objektil umbes üheksa sekundit, nutiinimese keskendumisvõime on kuni sekundi võrra lühem, nutiajastu on seda vähendanud umbes veerandi võrra. Kiiresti muutuv sisu ning pidevad katkestused infovoos vähendavad tähelepanuvõimet, keskenduda suudetakse vaid lühiklippidele.

Mis tähendab, et aju ei õpi ega arene. Nagu vanasõnagi ütleb: kiirelt tulnud, kiirelt läinud. Teadlased ütlevad selle kohta, et meie süvalugemise oskus väheneb, väheneb ka tekstist arusaamine. Lugemisoskus ning teksti mõistmise oskus on eri asjad – sõnadest saame küll aru, kuid mõte jääb arusaamatuks.

Lugemine ja kirjutamine on ühe mündi kaks külge. On neid, kellel on see münt kullast, kuid ka neid, kelle oma on täiesti roostes. Näen päevast päeva inimesi (kahjuks on nende hulgas ka poliitikuid ja riigiametnikke, kes meie elu kõige kõrgemal tasemel juhivad), kes suudavad küll üpris veenvalt suuliselt esineda, kuid kellel on suuri raskusi tööalaste õigus- või haldustekstide mõistmisega ning mis on veelgi suurem probleem – oma mõtete kirjapanemisega selliselt, et tekstis on selge ja arusaadav sõnum.

Kümmekond aastat tagasi, kui nuti- ja digivaimustus Eestis ei olnud veel nii suur kui praegu, külastas Eestit Ameerika haridusteadlane Marc S. Tucker. Teda huvitas, miks Eesti laste tulemused PISA testis on nii kõrged. Hiljem andis ta järgmise kommentaari: „Miks teil on nii hästi läinud? Üks põhjus on selgelt see, et teil on väga head õpetajad. Nad õpetavad väljakutseid pakkuva õppekava järgi, milles on tõelist sügavust. Siin lastakse õpilastel palju kirjutada. Kirjutamine on hea indikaator. See näitab inimese võimet faktidest üle käia, sünteesida infot ja esitada selle põhjal sisukaid väiteid. Need oskused on tänapäevases ühiskonnas vägagi väärtuslikud. Väga raske oleks kõike seda õpetada, kui pole väga häid õpetajaid.“

Nii said kiita meie õppekavad ja õpetajad, aga ka see, et meie õpilased kirjutavad palju. Hästi kirjutada oskab vaid see, kes on palju lugenud.

Intervjuu Marc S. Tuckeriga ilmus Postimehes 2015. aasta 20. veebruaril, sellest on möödunud kümme aastat. Mis selle ajaga on muutunud? Õppekava on põhimõtteliselt sama, õpetajadki ilmselt suures osas samad. Kuid mis on saanud kirjutamisest? Tudengid kirjutavad AI abil uurimistöid, õpilased loovtöid või nende kokkuvõtteid, poliitikud kõnesid, ametnikud eelnõusid, teadlased artikleid, ajakirjanikud uudiseid. Tehisaru on teinud tohutu arenguhüppe, oleme üsna osavad seda kasutama. Koos sellega on aga vähenenud vajadus ise kirjutada ning mõelda.

Kardan, et varsti oleme olukorras, kus poliitik ei oska oma seisukohti tutvustada, sest nutitelefonil, mis AI abil seisukohad sõnastaks, on aku tühi. Inimene eksib kodurajoonis ära, kui telefon on koju ununenud. Õpilasel jääb kodutöö tegemata, kui internet on ära ning ta ei pääse e-kooli. Sest meie teadmised pole enam peas, vaid pilves, targad mõtted ei tule enam ajust, vaid AI arvutab need sinu profiili analüüsides sinu jaoks välja.

Kui Newtoni, aga ka tuhandete teiste mineviku suurkujude avastused toetusid „hiiglastele“ ehk sellele, mida teadlased enne neid olid kirjutanud, oleme meie suundumas ühiskonda, kus isikliku ajuga polegi justkui enam midagi teha, sest tehisaju mõtleb meie eest. See on ohtlik tee, sest viib vaimse mandumiseni.

Kui praegu ütlevad asjatundjad, et tehisintellekt on inimajuga võrreldes siiski veel üpriski rumal, siis peagi võime olla olukorras, kus AI on meist targem, kuid mitte selle pärast, et see oleks meist mööda läinud, vaid põhjusel, et meie oleme maha jäänud. Olukorda, kus tehnoloogia muutub inimese jaoks kontrollimatuks, nimetavad asjatundjad tehnoloogiliseks singulaarsuseks.

Mida teha, et jääksime masinast targemaks? Tuleb lugeda raamatuid. Kui kohtun kirjanikuna lugejatega, kes on üldjuhul 7–12-aastased, küsin ikka, kas nad said targemaks, kui said nutitelefoni. Vastus on ikka seesama: ei saanud. Aga siis, kui lugesid läbi raamatu? Üksmeelne vastus on: jaa! Lapsesuu ei valeta.

Raamatu lugemine (ja soovitatavalt mitte ekraanilt, vaid päris raamatust) on ühtaegu arendav, hariv ning teraapiline. Kui iga eesti laps, noor ja miks mitte ka täiskasvanu loeks iga päev tund aega raamatut (mitte ei oleks 5–7 tundi sotsiaalmeedias, nagu uuringud näitavad), ei läheks ükski tehisaru meist mööda. See annaks ka lootust, et säilitame oma kõrge koha PISA edetabelis (mitte et ma seda eriliselt tähtsaks peaksin, aga tore ikkagi, kui oleme naabritest paremad).