Mitmed eesti õpetajad teevad oma tööd välismaal. Mõned neist eesti koolis, teised aga kohalikus õppeasutuses. Nendega vesteldes saab selgeks, et riigist või haridussüsteemist olenemata on mured igal pool samad.

Õpetajate ja nende järelkasvu nappus ning väike palk paistavad olevat valusad teemad kõikjal. Nii tuligi sisuliselt kõik, mis välismaal töötavate õpetajatega jutuks tuli, väga tuttav ette, kuna ka Eestis on sellest viimaste aastate jooksul palju kirjutatud. Leidub aga ka nüansse, mis olid omased ainult kindlatele riikidele või koolidele. Seekord võtame luubi alla ühe USA läänerannikul asuva maakonna.

PÕHJA-CALIFORNIA

Põhja-Californias asuvas tillukeses, veidi rohkem kui 700 elanikuga Mendocino maakonnas elab ja töötab juba ligi 15 aastat Diana Taur, kes lahkus Eestist pärast keskkooli. Gustav Adolfi Gümnaasiumis rootsi keele klassis õppinud Tauril avanes pärast kooli hea võimalus keelepraktikaks, kui talle tehti pakkumine minna Rootsi lapsehoidjaks. Pere, kelle juures ta tööle asus, teatas aga üsna kohe, et nad kolivad Ameerikasse. Uudishimu ookeanitaguse maailma vastu sundis Diana Tauri nendega kaasa minema. Ameteid on tal alates sellest ajast olnud mitmeid, kuid kõik need on tähendanud ühel või teisel moel tööd lastega või laste heaks. „Kui kõik need lapsed, keda ma hoidsin, hakkasid suureks kasvama, läksin ülikooli just laste arengut õppima,“ alustab Taur. 

Kui Californiaga seostub enamikul meist väga soe ilm, siis San Franciscost 200 km põhja pool asuva Mendocino maakonna kliima on eestlase jaoks korraga tuttav ja võõras. Ühelt poolt oleme ka meie nõks üle kümnekraadise ilmaga pigem harjunud, kuid kui Eestis on temperatuuri amplituud aasta lõikes 50–60 kraadi, siis Mendocino maakonnas on see vaid kümne kraadi ringis. Jaanuari ja augusti ilm erineb eelkõige sademete poolest, temperatuuri vahe on aga väike. Seal ei ole kunagi väga soe või väga külm.. „Kõige veidram on see, et siin on väga raske lapsi õue saada, kuigi külmakraade peaaegu ei olegi,“ ütleb Taur, kes alustas oma ülikoolijärgset karjääri eelkooliõpetajana, kuid on nüüd alusharidusega tegutsevate koolide maakonnapoolne nõustaja. Seejuures nõustab ta nii riigi- kui erakoole. „Iga maakond saab osariigilt mingit toetust, et õpetajatele sellist teenust pakkuda. Igas koolis on mu töö väga erinev, see oleneb sellest, mis nende eesmärgid on.“ 

Kui Tauril õnnestus ka endal üks kool rajada, muretses ta esimese ostuna kõikidele lastele kummikud ja vihmajoped ning andis teada, et õues hakatakse käima iga ilmaga. „Ütlen alati, et üks lihtne nipp laste käitumist mõjutada on viia nad õue. Küll see käitumine siis ka siseruumides paraneb,“ leiab Taur. 

Diana Tauri sõnul on laste käitumine palju muutunud just viimaste aastate jooksul. Eriti väiksemates ja vähem asustatud piirkondades. Sellistes kohtades võtab probleemide märkamine, nendest arusaamine ning toe pakkumine väga kaua aega. „Eelkõige peavad selle kõigega hakkama saama just õpetajad.“ Koroonaviiruse ajal oli ühiskond väga suletud, väikseid lapsi mõjutab selline olukord palju. Neil on väga raske olla mitu kuud järjest ühiskonnast ära lõigatud. Kohalikud on väga uhked võrratult ilusa Vaikse ookeani ranniku üle. „Koroona ajal pandi aga ka rannaalad kinni. See mõjutas mingil määral laste arengut,“ arutleb Taur. 

USA-s kutsutakse asutusi, kus lapsed enne esimesse klassi minemist käivad, eelkoolideks. Piirkonnas, kus Taur tegutseb, on kõige väiksemates eelkoolides 12 ja suuremates 45 õpilast. Õpetajaid on neis kaks kuni kaheksa. Selliste asutuste tulevik on üha ebakindlam. Californias algab koolikohustus esimesest klassist ja alati on olnud olemas ka eelklass. Sellel aastal tekitati esimest korda aga kaks eelklassi, mis tähendab, et lapsed võivad kooli minna juba nelja-aastaselt. „See muudab väga raskeks nende asutuste elu, mis on seni väiksemate laste eest hoolitsenud. Eelkoolides, kus oli enne vähe lapsi, on nüüd veel vähem lapsi,“ nendib Taur.

Õpetajana on koolis parem töötada kui eelkoolis. Eelkooli õpetajatel ei ole pahatihti ravikindlustust ja ka palk on neil väiksem. Tagatipuks on töötamise tingimused kehvemad. „Need, kes sellel erialal tegutsevad, teevad seda ainult sellepärast, et neile meeldib väikeste lastega töötada. See on haruldane omadus,“ räägib Taur. Eelkoolide süsteem on tema sõnul väga killustunud. Palju oleneb sellest, kas asutust finantseerib osariik või teevad seda eraisikud. Kuigi võib tunduda, et erakoolidel on lihtsam, toetuvad nad ainult lastevanemate rahakotile ja selle paksus võib aja jooksul muutuda. 

Kuigi võrreldes suuremate piirkondade ja linnadega on Mendocino pigem maakoht, ei saa Tauri sõnul väita, et seal kasvavad lapsed ei oleks eluks hästi ette valmistatud. „Mina ei tunne, et võimalused edukaks saada oleksid neil väiksemad. Arvan, et see oleneb ikka inimesest endast.“ Tavaline on, et pärast kooli lõpetamist võetakse aasta või kaks vabaks, et töötada, ning siis minnakse ülikooli. „Paljud tulevad pärast ülikooli siia tagasi, et siin töötada ja pere luua.“

Selle põhjuseks peab Taur väga toetavat ja kokkuhoidvat kogukonda, mis on vajalik, kuna väiksematest piirkondadest kipuvad võimud mööda vaatama. „Muidugi tuleb ette ka seda, et minnakse jäädavalt, aga need, kellega mina koos lapsi kasvatan, on siin üles kasvanud ja siia tagasi tulnud,“ ütleb Taur. „Meid ei ole siin palju ja siis peavad kõik kokku hoidma. Olen isegi seda tundnud, kuigi olen teistega võrreldes siin üsna uus inimene.“ 

California on juba rohkem kui 30 aastat olnud nn sinine osariik, kus domineerivad demokraadid. Viimane vabariiklane, kes seal presidendivalimised võitis, oli George H. W. Bush 1988. aastal. Viimastel valimistel sai Kamala Harris Californias ligi 3 miljonit häält rohkem kui Donald Trump. Sellest hoolimata peavad Tauri sõnul ka nemad poliitikast rääkimist vältima. „Võib-olla ongi nii parem. Arvamused on erinevad ja inimestel on ebamugav avastada, et keegi headest tuttavatest hääletab teistmoodi,“ ütleb Taur ning tõdeb, et see mõjutab väga palju ka lähedaste inimeste suhteid. 

Selle peale, kuidas üks või teine poliitiline otsus haridust mõjutab, püüab ta mitte mõelda. Igasuguste toetuste suurused olenevad puhtalt sellest, kes võimul on. Õnneks on osariikidel aga suur sõnaõigus ja näiteks California käib tihtilugu teist teed kui ülejäänud Ameerika. „Selles mõttes on mu süda rahul. Mulle tundub, et haridust toetatakse ka edasi nii, nagu seda seni on toetatud,“ sõnab Taur, ent tõdeb, et ikkagi on vastu võetud mõni poliitiline otsus, mis ei arvesta laste ja peredega nii palju, kui peaks. „Kas või selle uue eelklassi loomine. Mõte tundus küll hea, aga see on tekitanud väga suure õpetajate ja ruumipuuduse. Neile klassidele on olnud väga raske ruumi leida. Koolihooned ei ole valmis kõikideks nendeks väikesteks lasteks.“