Eelmise aasta lõpus ilmus eesti keeles Osvalds Zebrise noorteromaan „Maarja“, mille keskmes on sõpruskonna lagunemine ning sellega leppimise konarlik tee. Selline tundetorm pole võõras ühelegi noorele, tabab enamikku teismelisi ning räsib ka peategelast Maarjat. Paotame raamatut koos tõlkija Margus Konnulaga.

Kiusamise numbrid on meie ühiskonnas peadpööritavalt kõrged. Kas juba lastekirjandus peaks käsitlema noorsooteemasid?

Piir laste- ja noorsookirjanduse vahel muutub järjest ebamäärasemaks. Minu meelest käsitleb ka lastekirjandus väga tõsiseid probleeme: peresuhteid, möödakõnelemist, põlvkondade üksteisest möödarääkimist.

Sinu tõlkeraamatutes on läbiv joon üksindus. Ka Maarja on üksikema kasvatatud laps ja hoiab väga kinni sellest, mis tal on, sõprussuhetest, mida näeb murenemas.

Inimesele võib ju olla jäänud vaid üks asi, millest kinni hoida. Kui see kaob, kaob kõik. Temal oli selleks sõprus, mis oli kogu aeg olemas olnud ja mida siis järsku enam ei olnud. Maarja on põnev tegelane, tabasin end mõttelt, kas ta on üldse 16–17-aastane. Tundub oma mõtete ja soovidega hoopis täiskasvanulikum. Noored on muidugi erinevad.

Maarja on vaimselt arenenud ja ilmselt ka eakaaslastest rohkem raamatuid lugenud. Teised ei saa tema asjadest aru. Ta ei tundu väga tore inimene, pigem igavene kiusukott, kes ei ole kompromissideks valmis. Iga inimene ongi raamatus oma nõrkustega. Oluline on ka pahade kareda koore alla vaadata.  

Elus leidub alati keegi, kes pakub tuge ja mõistmist. Paradoksaalsel kombel on see Maarja puhul teine noor inimene. Vanem generatsioon on eranditult passiivne ning generatsioonide tähenduslikud kontaktid puuduvad. 

Kõige kurvem on muidugi, kui puudub oma vanemate tugi ja toetust peab otsima kodust väljastpoolt. Selles loos on ka üks oluline tegelane, kelle otsingud on toimunud veel keerulisemas olukorras, ja esialgne tore lahendus muutub pikapeale väljakannatamatuks. Üldiselt polegi oluline, kui vana see toetav isik on, peaasi et ta on olemas.  

Maarja puhul jääb silma ka tugisüsteemi puudumine. Isa oli välismaal, vanaema surnud. Emaga elati koos, kuid kooskasvamist pigem polnud: tihtipeale räägiti üksteisest mööda ega arvestatud üksteisega. Lõpuks ka ema haigus. Kasvasin samuti düsfunktsionaalses peres ning tunnen, et minu kasvatasid inimeseks raamatud ning õpetajad. Kahjuks on praegu õpetajad suures osas sunnitud tegelema bürokraatiaga ja aega elusid päästa neil ei ole.
Igale noorele kuluks üks Anna ära. Vanem generatsioon oma kiiruse ja muredega ei saagi vast nii kergelt järelkasvava põlvkonnaga kontakti.

Kui tõlkisin „Maarjat“, kuulsin, kuidas üks tüdruk Tallinnas linnaliini bussis rääkis telefonis umbes sarnastest probleemidest. Mõtlesin, et oleks hea, kui ta seda raamatut loeks ja saaks endale mingi suuna. 

Raamat jätab päris palju tõlgendamisvõimalusi. Seal ei ole kõike puust ja punaseks tehtud. Kas või see, milliseks kujunes Maarja uus suhe vanade sõprade, eriti Pauliga. Ja ema suhe uue mehega: millist rolli mängis Maarja käitumine? Seal jääb palju tõlgendamisvõimalust. 

See võiks olla koolis lugemise raamat, kus arutatakse neid asju, saaks võrrelda oma kogemustega. Raamat aitab mõista neid, kellest teised aru ei saa.

Väga tabav lahendus on graafilised tahvlid peatüki ees.

Täpselt selline struktuur oli originaalraamatul ka. See meenutab mulle filmitreilereid. Eks see tekitab ka trotsi, miks ma peaks ette teadma, mis on tulemas. Minu lapsepõlves eelnesid treilerid ka filmiseriaalidele, nagu näiteks „Koer Civili seiklused“ või „Kapten Kloss“. Mingit lugu ta juba jutustab ette ja on aimata, mis võib tulla, aga nii palju siiski ette ei ütle, kui alguses tundub.

Raamatus on palju slängi ja anglitsisme.

Slängile pöörasin tähelepanu: et see oleks kaasaegne ja noortepärane, mitte ma ei kasutaks oma noorusaegade slängi. Konsulteerisin ka oma poja ja Maarja-ealiste noortega.

Raamatus oli tüdruku jaoks täiesti võõra seltskonna laul pihlamarjadest see, mis tõmbas ja kutsus kaasa ning viis Maarja lahendusteni. Kas see on rahvalaul?

See on Imants Ziedonise tekst ja väga populaarne läti laul. Ziedonis on paras väljakutse. Teda tahaksin kunagi veelgi tõlkida. 

Võimalik, et seal on folkloorset tausta rohkem, kui mina tean, hea oleks tõlkimisel tunda rohkem folkloori ja taustsüsteeme, selles on mul kõvasti arenguruumi.  

Maarja läks lauluga spontaanselt kaasa. Igaüks võib hinnata, kui palju oli seal alkoholi mõju. Ta oli valmis minema inimestega, kes natuke hirmu peale ajavad. See näitab, et ta oli küllalt meeleheitel. 

Vanaema mõjul oli tal kalduvus müstikale. Kui ta läks sõbrale lehmast pajuokstes kõnelema, ei saanud too midagi aru. Vahepeal olid kujutluspildid ja unenäod ja kõik kokku hakkas liiga müstilisena tunduma. Aga ehk ongi noortele huvitav müstika, unenäod, mis midagi tähendavad. 

Muusika võib käivitada vabastavad tunded, liituda südame ja hingamisrütmidega. Mina kujutasin ette, et Maarja läks kergendava rahutunde järele. Ja tuli välja, et see oligi seltskond, mida ta tollel hetkel kõige enam vajas.

Muusika mõju on väga huvitav. Kunagi kuulasin Vennaskonna plaati „Rokipiraadid“ ja seal oli viimane laul „Öine valgus“, mis ajas mu Tallinnasse, ilma et mul oleks sellist plaanigi olnud. Sellest sai elu muutev käik. 

---

Osvalds Zebrise noorteromaan „Maarja“

See lugu räägib julgusest ja sellest, miks ühel seda on ja teisel pole. Raamatu 16-aastase nimitegelase kindlatena tundunud sõprussuhted löövad vankuma, kui klassi lisandub uusi õpilasi. Kui ka kodu pole enam pelgupaik, kust lohutust otsida, kui jalgealune kõikuma lööb, otsustab Maarja astuda vapra sammu.

Läti kirjaniku Osvalds Zebrise noorteromaan „Maarja“ kõneleb värskete gümnaasiumiõpilaste elust ja identiteedi leidmisest. Koolis kohtuvad noored, kellel on igaühel oma elukogemus ja arusaam enda kohast maailmas. Me kõik otsime vastuseid sarnastele küsimustele, kuid iga põlvkonna väljakutsed ja katsumused on uued.

Raamatu on eesti keelde tõlkinud Contra ning selle väljaandmist toetasid Eesti Kultuurkapital ja Euroopa Liidu programm „Loov Euroopa“.

Kirjastus Päike ja Pilv, 2024, 240 lk.