Koolis saab midagi muuta edukalt vaid siis, kui kõik osapooled mõistavad: õppimine tähendab sageli ka eksimist.

Kui haridusjuhtide aastakonverentsi ühe sõnaga kirjeldada, oleks selleks sõnaks kahtlemata muutus. Seisame arenguhüppe lävel, kus kahele jalale maandumine eeldab kriitilist mõtlemist, kohanemisvõimet ja koostööoskusi. Kooliga seoses vajame selleks hüppeks õpetajaid, kes on loovad, paindlikud ja valmis uuendusteks. Alati-on-nii-olnud-suhtumine tähendab tänapäeval paigalseisu, mis kiiresti muutuvas maailmas viib tagurpidikäiguni.

Koolid valmistavad ette tuleviku tegijaid, kes peavad oskama infot kriitiliselt analüüsida ja koostööd teha ning olema tehnoloogiaga sinasõber. Faktiteadmiste kogumisest enam ei piisa. Tuleb osata õppida, kohaneda ja olla hooliv – nii enda kui teiste suhtes. Selleks on vaja keskkonda, kus õpetajad mõistavad, et õpitakse mugavustsoonist väljudes, ning julgustavad ka oma õpilasi samamoodi mõtlema.

Vead on uue normaalsuse osa

Muutusi juhtida ei ole lihtne. Konverentsil sõnas Taimar Peterkop, et vaja on luua kultuur, kus vigade tegemist ei kardeta, vaid nähakse seda õppimise pinnasena. Kui muudatused põhjustavad ämbrite kolinat, siis olgu – see on osa protsessist. Koolis saab midagi muuta edukalt vaid siis, kui kõik osapooled mõistavad: õppimine tähendab sageli ka eksimist.

Õpetaja peab olema mõistev nii õpilaste, kolleegide kui ka enda suhtes. Me kõik oleme muutuste ajal õppija rollis ja tõeline õppimine tähendab tihti sammumist tundmatusse. Oluline on aru saada, et teadmatus, segadus ja eksimused ei ole takistus, vaid teekonna loomulik osa, ning seda just muutuste kõveraga kohanemise faasis. Nii on oluline aru saada, et ka tehisintellekti kasutuselevõtt tähendab kohanemist ja sellega koos suurel hulgal küsimusi, ebamugavust, kahtlusi, tõuse ja mõõnasid.

Luukas Ilves rõhutas, et tehisintellekt (AI) ei ole tulevik – see on juba kohal. Kui mitte täna, siis kindlasti aasta pärast on igal õpilasel virtuaalne abiline, kes suudab ära teha kõik kodused ülesanded ja lahendada koolitöid. Sellega tuleb arvestada. Traditsiooniline „kirjuta kirjand“ ülesanne ei tööta enam. Õpetajad peavad looma ülesandeid, mis eeldavad loovust, kriitilist mõtlemist, koostööd ja arutelu.

LHV juht Madis Toomsalu rõhutas, et tulevik ei vaja inimesi, kelle faktiteadmised on üle keskmise, vaid neid, kes oskavad tehisintellekti abil probleeme lahendada. Paljudele võib tunduda, et tehisaru mõtleb inimeste eest. Tehisaru kasutamine aja kokkuhoiuks on aga sama tavaline kui marsruudil Tartu–Tallinn hobuse asemel auto kasutamine. Täpselt sama absurdne kui hobusega Tartust Tallinna sõita, on õppetöös tehisaru olemasolu eiramine. Selle kasutamine tuleb kujundada õppetöös normaalsuseks. Õppimisel tuleb seega luua tingimused, kus ka AI-d kasutades peab aju piisavalt pingutama. Valdur Mikita tõi välja, et aju vajab arenguks üle jõu käivaid väljakutseid – kui kõik on mugav, toimub paigalseis.

Liikumine kui unustatud väärtus

Tehnoloogia kõrval kerkis konverentsil teravalt esile meie laste vähene liikumine ja kehalise võimekuse drastiline langus. Kuuldu pani mind mõtlema: kuidas saaks olukorda parandada? Ühe lahendusena võiks õppekava analüüsida ja kaaluda liikumistundide lisamist. Paraku seab ainekavade maht sellele piirid. Siinkohal tekib paratamatult küsimus: miks ei võiks koolidel olla rohkem võimalusi valikaineid valida? Kogupäevakooli kontseptsioon võiks aidata, võimaldades suuremat paindlikkust tundide ja tegevuse planeerimisel.

Liikumistundide arvu suurendamine on oluline, kuid lahendus ei peitu ainult koolides. Põrkame lapsevanemate käitumisele. Paljud vanemad, soovides oma lastele parimat, viivad nad hommikul autoga kooli ja otse peaukse ette, vältides märgi jalgu või hilinemist. Kuid sellega võetakse lapselt võimalus iseseisvalt liikuda ja oma kehalist võimekust arendada. Veelgi enam – mõni vanem on valmis kirjutama kaebuse, kui laps on pidanud koolis „liiga palju jooksma“. Aga kui palju on liiga palju? Äkki seda on palju, sest laps pole harjunud liikuma?

Ka mina olen kahe lapse emana leidnud end olukorrast, kus soovin lastele head. Näiteks viin neid autoga trenni, et neil oleks lihtsam. Kuid üritades vaadata tervikpilti, olen hakanud otsima võimalusi, kuidas lapsed saaksid rohkem ise liikuda – olgu kooli, poodi või trenni. Liikumine ei ole pelgalt harjumus, see on investeering tulevikku. Kui soovime kehaliselt ja vaimselt võimekaid lapsi, peame neile looma rohkem võimalusi olla aktiivne.

Muutus algab mõtestamisest

Mida kiiremaks ja pingelisemaks muutub elu, seda enam vajame tasakaalu. Mida enam teeme peaga tööd, seda enam on vaja kehal ka liikuda. Liikumine aitab meil võtta vajalikke mõttepause, kus avaneb võimalus loomulikuks analüüsiks. Värskes õhus liikumine aitab selgusele jõuda, miks mingi muutus vajalik on, kellele ja millal seda vaja on ning kuidas muutust ellu viia. Hea, kui liikumise käigus tehtud analüüsile järgneks ka võimalus enda mõtteid mõne kaaslasega jagada, et soodustada enda mõtete kriitilist analüüsi ning jõuda järeldusteni, mis viib vajadusel ka mugavustsoonist välja ja aitab päriselt vajalikele muutustele kaasa.

Muutused on hariduses vältimatud, isegi kui need tekitavad alguses ebamugavust ja nõuavad pingutust. Tehisintellekti kasutuselevõtt ja liikumisharjumuste parandamine on näited valdkondadest, kus kohanemine on möödapääsmatu. Iga samm mugavustsoonist väljapoole aitab haridussüsteemil areneda ja valmistada õpilasi tulevikuks ette. Tehnoloogia, kehaline aktiivsus ja vigadest õppimine ei ole eraldi eesmärgid, vaid vajalikud vahendid, et viia haridus vastavusse kiiresti muutuva maailma vajadustega. Muutused ei ole probleem, vaid lahendus.