Vabariigi aastapäeva valguses on paslik heita pilk viimase 34 aasta muutustele ja suundumustele, mis ilmestavad Eesti alus- ja üldharidust. Okupatsioonijärgse aja hariduselu killukestest panevad mosaiigi kokku valdkonna eksperdid.
Hariduse vundament laotakse lasteaias
Marika Veisson, TLÜ emeriitprofessor:
Pärast Eesti iseseisvuse taastamist on koolieelsest pedagoogikast ja psühholoogiast saanud alusharidus. Kasvatusteadus on nimetatud haridusteaduseks. Seega on kasvatus õppimise ees taandunud. Lastehoid on koondatud lasteaedade pädevusse.
Alushariduse pedagoogi eriala on olnud aastakümneid üks populaarsemaid erialasid Tallinna Ülikoolis. Igal aastal on olnud võimalik valida üliõpilaskandidaate paljude soovijate hulgast. Aja jooksul on alushariduse vallas nii mõndagi muutunud. Suureks muutuseks on asjaolu, et ülikoolides rakendati Bologna deklaratsioonist lähtuvalt diplomiõppe asemel bakalaureuse- ja magistriõpet. Käivitati doktoriõpe. Lasteaiaõpetajatele kehtib nüüd bakalaureuse- ja direktoritele magistrikraadi nõue.
Alates 1991. aastast on vastu võetud neli olulist alusharidust reguleerivat dokumenti. 1996. aastal kinnitati alushariduse raamõppekava, 1999. aastal alushariduse seadus, 2008. aastal koolieelse lasteasutuse õppekava ja 2024. aasta lõpus pikaaegse ettevalmistuse järel ka uus alushariduse seadus, mis sisaldas ühtlasi õppekava. Kõigi nimetatud dokumentide koostamisel on TLÜ õppejõud aktiivselt osalenud.
Kui varasemalt oli alusharidus mõeldud 1,5–7-aastastele lastele, siis nüüd on kuni kolmeaastastele peamiselt lastehoid ja 3–7 aasta vanustele lasteaed. Selle muutuse suhtes olen ma väga kriitiline, sest maailmas ja ka minu enda juhitud Eestis läbi viidud longitudinaalses uuringus on rõhutatud, et lapse areng on kõige intensiivsem ja kiirem esimesel kolmel eluaastal. Seega pannakse inimese arengule vundament just nendel aastatel.
Kuigi 1. septembrist kehtima hakkavas alushariduse seaduses on nõue, et igal lastehoiul peab olema õppekava, sõltub nüüd lastehoiu kvaliteet varasema ajaga võrreldes palju rohkem lasteaias töötavate õpetajate ja juhtkonna kvalifikatsioonist. Lastehoius töötavate inimeste kvalifikatsiooninõuded on paraku madalamad. Varem nõuti kuni kolme aasta vanuste lastega töötamisel õpetajatelt samuti bakalaureusekraadi, lastehoius enam mitte.
Teine oluline muudatus on, et kahe õpetaja ja ühe õpetaja abi asemel on soovitatud nüüd üht õpetajat ja abi(sid). See on muidugi jälle kokkuhoiu koht.
Kolmas väga oluline muudatus on alates 1. septembrist 2024 toimunud üleminek eestikeelsele õppele ka lasteaias. Eestikeelsele õppele üleminekust on üle 30 aasta vaid räägitud, üle oleks pidanud minema märksa varem. Lõpuks on see saanud teoks. Kuid ka siin on probleeme. Nimelt valitseb eesti keelt valdavate õpetajate nappus, ja seda eriti Tallinnas ja Eesti idapoolsetes piirkondades, kus muukeelsete laste osakaal on suurem. Näiteks Narvas ja mõnes Tallinna linnaosas on eesti emakeelega lapsi palju vähem kui muukeelseid. Nimetatud fakt vaesestab eesti emakeelega laste eesti keele taset. Minu arvates see väga suur probleem.
Tean, et ülikoolid on rakendanud üliõpilasi selle probleemi lahendamiseks, kuid professionaalseid eesti keele valdajaid on nii lasteaedadesse kui koolidesse jätkuvalt raske leida, see on probleem, mille lahendamine seisab veel ees. On lubamatu, et lasteaias või koolis töötab vigast eesti keelt kõnelev õpetaja. Kahjuks on neid väga palju.
Igavene probleem on tugispetsialistide nappus. Eesti keelele ülemineku olukorras on logopeedide abi varasemaga võrreldes veelgi rohkem vaja. On teada fakt, et paljud lapsed vajavad logopeedide tuge nüüd palju rohkem kui varem.
Eeva Holm, mängu- ja arenduskeskuse Sajajalgne juht, alushariduspedagoog:
Kui sajandi alguses oli paljudel lastevanematel lasteaiaga seoses halbu kogemusi, siis nüüdsetel need valdavalt puuduvad. Seega võib väita, et lapsed on vabas Eestis tundnud end lasteaias palju paremini. Peale iseseisvaks saamist visati kohe minema äsja valminud riiklik koolieelsete lasteasutuste programm, kuid asemele midagi pakkuda ei olnud. Tühimikku hakkas täitma alternatiivpedagoogika ja George Sorose rahastatud „Hea alguse“ programm. Viimane oli oma avatuse ja valikuvabadusega raudse eesriide tagant pääsenud rahvale vabastav ja meelepärane. Programmi eeskujul korrastati ka õppetööd vabamas ja lapsekesksemas vormis. Sellest hoolimata oli õpetajatel lauasahtlis ka ENSV lõpus välja antud programm, sest selle sisu oli konkreetsem.
Vana sisu ja uut vormi kombineeriti minu hinnangul hästi. Lasteaias töötasid hea erialase ettevalmistusega kasvatajad, kelle ametinimetuseks sai õpetaja, kuigi primaarne peaks olema kasvatus. Likvideeriti ka seda head erialast ettevalmistust pakkuv kool, rahvakeeli pisipeda.
Nüüd võib lasteaias õpetajana töötada suvalise kõrghariduse ja diplomiga kinnitamata erialaste pädevustega inimene. On oht, et lapsed ei omanda lasteaias arvutamise, lugemise ja kirjutamise algoskusi. Järjest süvenev suundumus on, et lapsevanemad viivad lapsed pärast lasteaiapäeva kooli ettevalmistustundi. Pean kahetsusväärseks, et lasteaeda ei peeta kohaks, kus lasteaiaealine laps õpib talle arenguliselt kõige sobivamas keskkonnas ja sobivate meetoditega lapse arengut ja psüühikat tundvate kasvatajate käe all.
Kogu meeletus tempos toimuva tehnika arenguga ei peaks ära unustama lapse loomulikku arengut ja selleks vajaliku keskkonna loomist. Samuti on vaja aru saada, et kui soovime rahvusena kesta, peab riik selleks ka tingimused looma. Lasteaias on selleks eesti lapsele eestikeelse kultuurilise keskkonna loomine, kus laps saab oma keelt ja kultuuri omandada talle omaselt matkimise teel.
Erivajadustega õpilaste kaasamine. Millist kaasavat haridust me endale lubada saame?
Eili Rohtla, Ämmuste kooli direktor:
Eesti iseseisvumisega hakkas muutuma ka suhtumine puuetega inimestesse. Lapsed, kes varem olid peidetud, said võimaluse hakata koolis käima. Üheksakümnendate algul tekkisid esimesed toimetulekuklassid.
Erikoolid olid siis tüüpilised Nõukogude-aegsed internaatkoolid, mis peidetud keskustest eemale. Pered, kuhu oli sündinud eriline laps, soovisid, et laps elaks kodus, aga õpiks talle sobivas keskkonnas. Sellest tulenevalt hakati looma toimetulekukoole maakonnakeskustesse. Tänapäeval on kõik HEV-koolid olenemata pidajast nüüdisaegsed kool-kodud, ehitatud või renoveeritud erilisi lapsi silmas pidades.
Varem lõppes HEV-õpilase koolitee enamasti põhikooli lõppedes. 2007. aastal alustasime Viljandi Kutseõppekeskuse ja Turu Aura-Instituudi ning Vuorela Kooliga koostööprojekti, millest kasvasid välja lisa-aastad ning hilisem lisaõppe või kutsevaliku aasta. Tänu sellele on erilistel lastel võimalik kauem küpseda ning jätkata kutseõppes.
Ämmuste Koolil on palju sõpruskoole ja projektipartnereid ka väljaspool Eestit ning tänu sellele on meie õpilased saanud palju reisida ning uusi kogemusi. Väga olulised on eriolümpia, vabariiklik lauluvõistlus ja Baltimaade tantsufestival, kus õpilased saavad näidata oma tugevusi.
Emotsionaalse ja sotsiaalse toe on taganud kvalifitseeritud meeskond ja vajalikud tugispetsialistid. Kuidas neid leida? Pakkudes ka töötajatele töökeskkonda, mis motiveerib, ja koolitades sobivaid inimesi välja. Meie majas on neli eripedagoogi, kolm sotsiaalpedagoogi, kaks logopeedi ja psühholoog.
Millist kaasavat haridust me riigina endale lubada saame? Kas pigem laiemat, kus kõik õpivad koos, või toimub mingite gruppide puhul segregeerimine? Miks ei ole riigi tasandil kokku lepitud, millisest kaasava hariduse definitsioonist me Eestis lähtume? Kas on analüüsitud, kas kõik HEV-õpilased on suutelised tavakoolis hakkama saama? Mis läheb õpilaste jaoks paremaks, kui erikoolid sulgeda? Kas tavakool on nii palju muutunud, et on valmis kõiki õpilasi vastu võtma? Kes tegeleb andekatega?
Praegusel ajal, mil on nii palju vaimse tervise probleeme, peavad säilima eri koolitüübid. Erivajadusega lapse sünni eest pole kaitstud ükski pere. Igal vanemal peab olema võimalik valida oma lapsele parim kool. On hea, kui see on kodu lähedal, aga alati on õpilasi, kes ei sobi tavalisse klassi ja süsteemi.
Tiia Lister, hariduspsühholoog:
Arenenud maades on ülimaks väärtuseks inimesed, eriti lapsed. Meil oli alles 40 aastat tagasi inimene ettur ja mutter ühiskonna masinavärgis, millest võimuladvik kasu lõikas. Praegusegi valitsuse üldeesmärgid kuni 2027. aastani pole seotud inimeste heaolu ega haridusega. Rein Taagepera „vetsupoti“ hoiatus ei loe, lapsi sünnib aina vähem. Koolist väljalangejate arv on üle 150; koolivahetuses kadunud noorte oma 2000 ja veel 20 000 noort ei tööta ega õpi. Isegi 2018. aasta PGS-i muudatuste seadus erivajadustega laste paremaks toetamiseks ei kõigutanud meie hariduselu ega koolijuhtide vaatenurki. Tugisüsteeme õpetajatele ei loodud, tekkis hoopis põhjus töölt lahkuda.
Eesti võiks olla väike hooliv riik, kus väärtustatakse iga inimelu. Hariduses poleks siis juttu vaid rahast, hoopis lastest ja õpetajatest. Ei sorteeritaks õpilasi ega räägitaks, et töö on tellija materjalist. Me hooliksime, et iga last paremini juhendada ja muredes toetada. Aitaksime õpetajal ennetada läbipõlemist.
Tarmo Loodus, Viljandi Kutseõppekeskuse direktor:
15 aastat tagasi läksime kaasava hariduse teed. Jätkuvalt on selle kiitjaid ja laitjaid. Kiitjad ütlevad, et soodustame sotsialiseerumist, väldime diskrimineerimist ja arendame empaatiat ning tolerantsust. Laitjad väidavad, et eri õpivõimega õpilased samas klassis teevad õpetamise keerulisemaks, õpitulemused langevad, õpilased on õnnetud. Ja kõikides kodulähedastes koolides ei ole vajalikke tugispetsialiste. Vajame erikoole. Õigus on mõlemal.
Kutsehariduses on mõlemat. Erikoolidest tulevad õpilased on iseseisvamad, eluks paremini valmis, neid on õpetatud erivajadusega elama. Nende õpioskus, püsivus, teadmised ja käelised oskused on hea baas kutse õppimiseks. Kaasava hariduse õppijad vajavad järeleaitamist.
Kuidas edasi? Seitsme erikooli liitmine viitab tulevikule: erikoolid kaovad, kaasav haridus on igas koolis. Probleemiks jääb vajalike spetsialistide puudus koolides ehk õpetamise kvaliteet. Kutseõpe muutub nelja-aastaseks, erivajadusega õpilasele jääb vähem ruumi. Probleemiks on ka tööandja, kes ei oota vähema võimekusega inimesi tööle. Õpetades kutset erivajadustega õpilastele, kes ei leia tööd, loome neile unistusi, mis koolist lahkudes purunevad kildudeks. Aga pikem viibimine õppivas keskkonnas arendab neid kindlasti.
Alates sellest õppeaastast jõustus koolides uus liikumisõpetuse ainekava
Maret Pihu, Tartu Ülikooli kehalise kasvatuse didaktika lektor:
Liikumisõpetuse märksõnad on mitmekülgsus, koolis õpitu ja vaba aja tegevuste seosed, tahe liikuda, õpilane kui iseenda personaaltreener, liikumine ja kultuur, vaimne ja kehaline tasakaal, igapäevane kehaline aktiivsus, tervis ja kehalised võimed. Liikumisõpetuse sihtmärk on terve ja aktiivse inimese kujunemine, kes saab aru, et liikumine on tema jaoks väärtuslik.
Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudi õppejõududel on viimase 30 aasta jooksul ilmunud üle saja teadusartikli sellest, kuidas luua õpilase liikumismotivatsiooni toetavat õpikeskkonda. Ühiskonnana on meil suur vastutus, et uued teadmised jõuaksid koolidesse ja sealt indiviidi tasandile.
Kirjandus asendus lugemisega, kadunud on süsteemne eesti keele õpe gümnaasiumis
Kaja Sarapuu, Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi juhatuse esimees:
Kindlalt elab Eesti koolis edasi tugev eesti keele õpetamise traditsioon ja see annab lootust, et emakeele õpetamist ning õppimist väärtustatakse ka edaspidi.
Suurim muudatus saabus eesti keele ja kirjanduse õpetajatele koos Eesti taasiseseisvumisega – nüüd õpetati riigikeelt ja kalevi alt sai välja võtta väliseesti ja muu seni keelatud või mittesobivaks peetud kirjanduse. Selline staatuse muutumine tõi kaasa tohutu rõõmu ja lisas koolitööle motivatsiooni.
Märgiline edasises oli 1996. aasta uus õppekava, kust kadus kirjandus õppeainena. Tänu EES-i survele taastati kirjanduse õigused järgmises õppekavas, kuid kompromissina alates 2. kooliastme lõpust. Kahju oli siiski sündinud, sest nüüd ei räägitud enam kirjandusest, vaid lugemisest.
Sajandivahetusel läks 1. kooliastmes moodi üldõpetus, mis tõi kaasa segaduse keeleõppe eesmärgistamises. Õpilane pidi justkui võluväel omandama keeleteadmised. Eesti keele õpikutes oli segapuder lugemispaladest, luuletustest, toiduretseptidest, graafikutest ja näpuotsaga keelest, keelereeglid kaotasid tähtsuse. Muudeti nii põhikooli kui ka gümnaasiumi eksami vormi, loobuti kirjandi ainuvõimust.
Järgmine riiklik õppekava pühendus üldpädevustele ja eesti keele ainekava jäeti rahule, kuigi enam ei kirjeldatud põhikoolis astmevaheldust ja koos sellega vähenes morfoloogia osa. Muutus kirjanduse käsitlemise vorm gümnaasiumis. Praeguseks on süsteemne eesti keele õpe gümnaasiumist kadunud, nüüd sõltub õpetajast, kui palju aega ta selleks näpistada suudab. Kuigi EES on kogu aeg tagunud tundide arvu vähesuse trummi, pole riik leidnud võimalust emakeele tundide arvu suurendada.
Praegune seis on selline, et emakeeleõpetajal on kasutada mitmeid põhikooli paralleelõpikuid, ta teeb palju lisamaterjaliga ülesandeid ja loob neid ise. Õpilased täidavad töölehti. Lausa mõeldamatu muutuse on kaasa toonud tehisaru, mõjutades oma puise stiiliga õpilaste kirjatöid. 2023/2024. õppeaastal vastas kutsekvalifikatsiooni nõuetele 69% töötavatest emakeeleõpetajatest.
Riigigümnaasiumid on vedanud haridusuuendusi ja rikastanud hariduselu
Raino Liblik, Mustamäe Riigigümnaasiumi direktor:
Riigigümnaasiumide loomine on osa suuremast haridusreformist, mille eesmärk on pakkuda läbimõeldud ja eakohases keskkonnas kvaliteetset haridust. Riigigümnaasiumide õppekorraldus toetab õpilaste huvisid valikurohkusega ning loob eeldused jätkata õpinguid kõrgkoolis või erialaõppes. Ka õpitulemused näitavad, et riigigümnaasiumidest saadakse edasiõppimiseks tugev ettevalmistus.
Olulisel kohal on nüüdisaegne õpikeskkond. Riik on investeerinud uutesse ja renoveeritud õppehoonetesse, mis võimaldavad paremaid õppetingimusi. Tugevad meeskonnad ja head töötingimused on aidanud tõsta õpetamise kvaliteeti.
Meie hariduse tugevus on mitmekesine koolivõrk ja koolide autonoomsus, mis võimaldab olla paindlik ja reageerida muutustele kiiresti. Kuid eelkõige peame hindama ja väärtustama kõiki haridusinimesi, kelle najal see edulugu püsib.
Digiajastu saabumine: e-õpe, distantsõpe ja AI
Margus Pedaste, haridusinnovatsiooni professor, Tartu Ülikool haridusteaduste instituudi juhataja:
Tiigrihüpe tõi Eesti koolidesse arvutiklassid, interneti, õppekavale vastava sisu ja digitäiendusõppe, praeguseks on muutunud personaalsete digivahendite kasutamine õppetöö orgaaniliseks osaks. Õppijate digipädevusi on arendatud pidevalt, digipädevusest on saanud üldpädevus ja nüüdseks hõlmab see ka oskust digivahendeid mitte kasutada.
Eesti on tõusnud Euroopa riikide seas digivalmiduselt esimesele kohale, kuid digitehnoloogiate kasutamisel oleme olnud esirinnas, aga siis taandunud. Digivahendeid on hakatud aastate jooksul kasutama palju targemini ja tähenduslikumalt. Nüüd kasutavad õpetajad neid eelkõige konstruktiivsete õpiülesannete andmisel ja lahendamisel.
Koroonaaeg avas distants- ja hübriidõppe võimalused paljudele õpetajatele ja õpilastele, kes olid veidi umbusklikud, kuid nüüd tunnevad online-ühistöö plusse ja miinuseid palju paremini kui enne pandeemiat.
Päris viimastel aastatel näeme tehisaru võidukäiku – selle võimalused ja ohud ning eetikaküsimused alles loksuvad paika.
Käivitus üleminek eestikeelsele õppele
Ingar Dubolazov, Haridus- ja Teadusministeeriumi eestikeelsele haridusele ülemineku juht:
Esimest korda taasiseseisvunud Eesti ajaloos hakkasid kõik sel õppeaastal esimesse klassi läinud lapsed õppima eesti keeles. Eestikeelsele haridusele ülemineku reform on viimane samm pikas ja järkjärgulises protsessis, mis algas pärast Eesti taasiseseisvumist. Tegemist on haridusvaldkonna viimaste kümnendite ühe kõige ambitsioonikama eesmärgiga.
Seda reformi on kaua ette valmistatud ning koolid, koolipidajad ja riik on ühiselt pingutanud, et pakkuda kõigile lastele võimalust omandada kvaliteetne eestikeelne haridus, luua võrdsed võimalused tööturul ja tugevdada ühiskonna sidusust. Üleminek eestikeelsele haridusele algas lasteaedades ning 1. ja 4. klassis selle õppeaasta septembrist ja kestab 2030. aastani.
Viimastel aastatel on olnud selgelt näha, et eestikeelsetes õppeasutustes on üha rohkem eesti keelest erineva emakeelega õpilasi. Viimane integratsioonimonitooring näitas, et venekeelne elanikkond toetab haridusreformi. 2024. aasta detsembris tehtud riigikantselei avaliku arvamuse seireuuringu tulemused näitavad, et 71% kõigist vastanutest arvab, et üleminek pakub kõigile Eesti lastele, sõltumata nende emakeelest, võrdseid võimalusi omandada kvaliteetne eestikeelne haridus. See kinnitab, et üleminek eestikeelsele haridusele on kooskõlas ka lastevanemate eelistustega.
Jevgeni Ossinovski, Tallinna linnapea:
Eestikeelsele õppele üleminek on Tallinna jaoks suurim haridusreform viimastel aastakümnetel. Pikkade aastate jooksul olid pealinna ettevalmistused eestikeelseks õppeks tagasihoidlikud, mistõttu näeme praegu, et koolide ja perede valmisolek on ebaühtlane.
Linn toetab koole üleminekul igakülgselt – sel aastal eraldame erirahastu raames enam kui 8 miljonit eurot. Võimaldame õpetajatele palgalisa, toetame neid metoodiliselt, pakume tasuta keeleõpet ja -rännet eestikeelsetesse asutustesse, toetame õppevahendite ja õppekäikudega.
Tallinnal õnnestus selleks aastaks leida vajalikud õpetajad nii koolides kui lasteaedades. Näeme, et koolides, kus keelekümblust varem ei olnud, on eestikeelsele õppele üle minna keerulisem, aga koolid ja õpetajad pingutavad parima tulemuse nimel.
Olen käinud kohtumas üleminekuklasside lastevanematega, kes mõistetavalt muretsevad hariduse kvaliteedi pärast ning otsivad viise, kuidas oma lapsi kõige paremini toetada. Rõõm on aga näha, et üldiselt toetatakse reformi eesmärki ning mõeldakse kaasa, kuidas paremat tulemust saavutada. See on väga oluline eeldus, et õnnestuda.
Peame ausalt tunnistama, et igal pool ei saa olukorraga veel rahule jääda, aga töö selle nimel, et kõik Tallinna lapsed saaksid põhikooli lõpuks head aineteadmised ja suurepärasel tasemel eesti keele oskuse, käib täie hooga.
Õppekavareform ja torukoolide vaikne hääbumine
Ülle Matsin, Haridus- ja Teadusministeeriumi üldhariduspoliitika osakonna juhataja:
2012. aasta sügisel algas kooliaasta Eesti esimeses riigigümnaasiumis Viljandis. Enne seda, 2010. aastal olid valminud kaks meie hariduselu jaoks väga olulist dokumenti: põhihariduse ja gümnaasiumi riiklik õppekava, seda esmakordselt eraldi dokumentidena. Teisisõnu toimus õppekavareform. Nendes on selgelt sõnastatud, et põhikoolis on õpilase eesmärgid teistsugused kui gümnaasiumis, põhikooli järel tuleb tagada noorele eri õpivalikud. Gümnaasiumi õppekava oli uuenduslik selle poolest, et nägi kolmandiku ulatuses ette õpilaste vaba valiku. Koolid võisid oma eripärast ja õpilaste huvidest lähtuvalt oma õppekava kujundada. See lõi nii põhi- kui gümnaasiumihariduses olukorra, mis erines senisest torukooli formaadist ennekõike just õpivalikute ja õpilaste isiklike eesmärkide tähtsustamise poolest.
Osa kohalikke omavalitsusi tuli reformiga kaasa ja tugines gümnaasiumi lahutamisel põhikoolist sisulisele argumendile koondada senisest rohkem õpilasi ühte õppeasutusse ja rakendada uut õppekava täie võimsusega. Need omavalitsused, kes oma koolivõrku korrastasid, said ka toetust põhikoolivõrgu ajakohastamiseks.
Saadi aru, et gümnaasiumiõpilaste koondamine ühte õppeasutusse annab võimaluse rakendada senisest tõhusamalt valikurohke õppekava põhimõtet – õppijatel tekib võimalus valida oma huvidest lähtuvalt. Nüüdisaegne õppekäsitus võimaldab rühmaõpet, mis aitab esile tuua ja märgata erisuguseid andeid.
Praeguseks on igas maakonnas üks riigigümnaasium, Harjumaal ja Tallinnas rohkem, Narvas on neid kaks. Arendusring on täis ja plaan täidetud, viimane riigigümnaasium avas uksed 2024. aasta septembris Raes. Paljudes omavalitsustes on saanud selgeks, et keskharidus võiks olla riigi vastutusalas.
Nüüd on fookuses ühtne keskharidus, millesse on kaasatud nii gümnaasiumi- kui kutsekeskharidus. Järgmine mõtlemise koht on piirkondlike koolivõrkude läbimõtlemine ja planeerimine, et keskharidust ja kutseharidust pakkuvad koolid saaksid teha senisest enam koostööd.
Koolivõrgu kohanemine rahvastikunäitajatega
Robert Lippin, Eesti Linnade ja Valdade Liidu nõunik:
Kui jätta kõrvale emotsioonid („Nüüd pannakse kinni meie küla viimane kool ja elu sureb välja!“), siis näeme, et koolivõrk on muutunud pidevalt ja kohanenud sõltuvalt rahvastiku paiknemisest ja sündide arvust. Kui kaob pangaautomaat, kauplus suletakse ja ümber peab korraldama ka kooli, on inimesed tegelikult juba hääletanud jalgadega: kui pole inimesi, siis pole töökohti ning peab ümber paiknema. Meie iseseisva riigi koolivõrgu muutused võime tinglikult jagada kolmeks suuremaks ajajärguks.
Eelmise sajandi lõpp – sündide suurenemine ja rahvusromantiline lähenemine. Kui 1980. aastal tegutses Eestis 539 üldhariduskooli, siis iseseisvumine tõi kaasa mõttelaadi muutuse, aga ka sündide arvu suurenemise. Selle tulemusena hakkas koolivõrk laienema. See viis meid olukorrani, kus 1995. aastal oli üldhariduskoole 742. Avati 195 uut algkooli ja enamik neist just maapiirkondades. Igas külas oli oma kool.
21. sajandi esimene kümnend – „märkamatu“ korrastumine. Lapsed kasvavad suureks ja klassiruumid jäävad tühjaks, kui piirkonnas uusi lapsi ei sünni. Aastal 2005 oli meil 592 põhikoolis 137 000 õpilast, aga 2010. aastal oli 541 põhikooli jäänud 111 000 õpilast. Kümnendi lõpuks sai selgeks, et kui laseme asjadel isevoolu teed minna, hakkab koolivõrk omavalitsustele üle jõu käima. Pealegi võib koolide paiknemine muutuda ebaloogiliseks.
Teine kümnend – teadlik vastuvoolu ujumine. Riigi tasandil käivitati riigigümnaasiumite programm. Hoolimata emotsionaalsetest aruteludest on gümnaasiumivõrk korrastunud ning ääriveeri on hakatud rääkima vajadusest vaadata üle progümnaasiumid.
Võrreldes praegust põhikooliõpilaste arvu kümne aasta tagusega, võiks rõõmustadagi (+27 000). Teades aga eelmise aasta laste sündide arvu ja vaadates statistikaameti rahvastiku pikaajalisi prognoose, on näha, et õpilaste hulk kahaneb. On selge, et koolivõrk kohaneb sellega. Kõige selle juures on oluline jõuda nii kohalikul kui keskvalitsuse tasandil kokkuleppeni, milline on meile jõukohane optimaalne koolivõrk.
Lisa kommentaar