Ei ole just ülearu levinud, et õpetajad uuriksid, mida õpilased arvavad nende tundidest ja õpetamismeetoditest. Oma kogemusi ja mõtteid õpilastelt tagasiside küsimise ja selle arvestamise kohta jagavad Eesti koolide õpilased.

Kärol, 8. klass

Minu arvates õpetajaid huvitab, mida õpilased nende tundidest arvavad – kas neile meeldivad need ja kas nad saavad ainest ja teemadest aru. Tagasiside on ju õpetajatele eneseanalüüsi aluseks. Meie koolis kogutakse seda suuliselt. 

See, kas julgen ausat tagasisidet anda, oleneb väga õpetajast. Mõnele rangele õpetajale ma pigem otse ei ütle. Vaatan, kas asjad lähevad paremaks, ja kui mitte, lähen räägin oma klassijuhatajaga ning tema annab info turvaliselt edasi. Kui aga on tegemist õpetajaga, kellega saan väga hästi läbi, jään temaga kasvõi koridoris rääkima ja siis julgen küll ausalt öelda, kui miski pole arusaadav või kuidas ta saaks mõnda asja paremini seletada. Tunnen, et minu tagasisidet võetakse ka arvesse. 

Mõni vana kooli õpetaja teeb õpilastel vahet. Näiteks kui õpilane teeb talle komplimente ja on selline pailaps, saab temast õpetaja lemmik, aga kui keegi midagi negatiivset ütleb, on õpetaja suhtumine temasse halb. Kuigi nii ei tohiks ju olla. 

Minu klassis on antud ka õpetajatele põhjendamatult negatiivset tagasisidet. Näiteks, kui õpetaja pahandab mõne õpilasega asja eest, hakkab õpilane vastu ja ähvardab vanematele kaebama minna. Ei saa aru, et probleem on temas endas, mitte õpetajas. 

Minu meelest peab õpilastel kindlasti olema võimalus tagasisidet anda. Kui sulle ei meeldi koolis või ei sobi mingi õpetamisviis, ei suju ka õppetöö ja pole tahet õppida. Kui mul lastakse kaasa rääkida, on mul tunne, et mind võetakse arvesse. Pole nii, et käin koolis ja õpin õpetajate jaoks, vaid ka nemad mõtlevad sellele, et aitavad meil koolielu ja hilisemad mälestused koolist toredaks muuta.

Karoliina, 9. klass

Minu koolis küsivad nooremad õpetajad kindlasti rohkem tagasisidet kui vanemad. Vanematel õpetajatel on oma õpetamisviis tugevalt välja kujunenud ja nad ei küsi ka selle kohta. Enamasti küsivad õpetajad tagasisidet trimestri lõpus. Seda tehakse pigem suuliselt, harvem kirjalikult. Suuliselt aga ei julge õpilased väga avameelsed olla. Mina enamasti ütlen, mida arvan, aga näost näkku negatiivset tagasisidet ei anna. Aga kui on midagi tõesti head olnud, mis mulle on meeldinud, siis ütlen välja. Kui aga on olnud öelda midagi ebameeldivat, olen sellest oma klassijuhatajaga rääkinud. Need õpetajad, kes on meilt tagasisidet küsinud, on seda ka arvestanud. 

Kirjalikku tagasisidet andes oleme pidanud ka oma nime kirjutama. Seega ei julge vist keegi väga avameelne ja kriitiline olla. 

Arvan, et on oluline õpilastelt tagasisidet koguda. See annab ju õpetajale ülevaate, kas midagi peaks muutma. Eks sõltub muidugi ka õpetajast, mõni ei võta nende teadmistega midagi ette. 

Paar korda olen pannud tähele, et õpetaja suhtumine õpilasse muutub, kui talle halba tagasisidet antakse. Meil oli enda vanema käsitööõpetajaga nii. Õpilane kritiseeris teda ja neil omavahel muutusid suhted väga halvaks ja tekkis suur konflikt. Minu meelest ei olnud õpilase kriitika õiglane, pigem ajas ta jonni.

Martin, 10. klass

Enamik minu õpetajatest küll küsib õpilastelt tagasisidet, aga ei arvesta sellega eriti ja midagi ei muutu. Tagasisidet küsitakse ainult suuliselt ja seega ei saa seda päris julgelt anda. On ette tulnud, et kui õpilane ei anna õpetajale head tagasisidet, muutub õpetaja suhtumine temasse oluliselt halvemaks. Neid juhtumeid on küll vähe, aga on olnud.

Mina olen enamasti öelnud, kui mõni asi mulle mõttetu tundub või kui ma ei saa mõne ülesande eesmärgist aru. Mõnikord olen ka lausa vastu olnud. Siis on õpetajad olnud justkui pettunud või jäävad hetkeks vait, aga pikas perspektiivis midagi muutunud ei ole. Mõni õpetaja lausa ignoreerib või arvab, et ma ajan niisama jonni. 

Minu meelest oleks oluline, et õpetajad huvituksid õpilaste tagasisidest. Kooliharidus ei ole ju ainult see, et keegi seisab tahvli ees ja räägib seda, mida võib-olla isegi kuulata ei taheta. Kindlasti peab arvestama õpilaste arvamusega.

Liis, 10. klass

Minu põhikoolis koguti õpilastelt tagasisidet päris sageli. Praeguses koolis on seda teinud vaid kaks õpetajat. Küsitakse kirjalikult, mis oli hea ja mida tuleks muuta. Kõik saavad paberilipikud ja kirjutavad. On muidugi tore, et õpetajad tahavad tagasisidet, aga ma ei oska seda neile anda. Tundub, et ka minu klassikaaslastele on see keeruline, me nagu ei oska midagi öelda. Ma ei karda kirjutada, aga kui asjad just väga hullud pole, ei näe ma selleks vajadust. Elab üle! Ega sellest tagasisidest suurt midagi sõltuks, õpetajad ju ei muutu. Kui tahta midagi muuta, peaks rääkima ja sellega tegelema, aga pole aega. Pigem käin kaks korda nädalas tunnis ära ja siis on rahu majas. Minu meelest peaksid õpetajad ja õpilased leidma alati üheskoos kompromissi. Mõistan, et ei saa alati teha kõike õpilaste soovide ja arvamuste põhjal, aga kindlasti võiks neid arvesse võtta.

Emma, 10. klass

Minu põhikoolis koguti aasta lõpus õpilastelt tagasisidet. Praeguses koolis kogutakse ka, aga mitte nii palju. Ei küsita õpetajate ja õpetamise, vaid aine kohta. Näiteks mul oli selline aine nagu kogukonnapraktika ja pärast uuriti, kuidas aine ülesehitus meeldis ja muud sellist.

Mina ei ütle kunagi midagi halvasti ega ebaviisakalt. Julgen öelda asju, mille peale ma ka ise ei solvuks. Vahepeal lasevad õpetajad meil anonüümselt kirjutada ning siis on õpilased julgemad ja ausamad. Mul poleks õnneks olnud viimastel aastatel ebaõiglasi õpetajaid. Ma pole ka kunagi näinud, et mõni õpetaja oleks päriselt mõnda õpilast kiusanud. 

Need õpetajad, kellele tahaksin midagi kriitilist öelda, tagasisidet ei küsi. Nende kohta, kes küsivad, pole aga mul olnud midagi halba öelda. On olnud mõningaid väiksemaid asju, näiteks on õpetaja andnud mingi ülesande täitmiseks liiga vähe aega. 

Minu meelest on oluline, et õpilased saaksid kaasa rääkida ja oma arvamuse välja öelda. Mulle meeldiks, kui saaks anda tagasisidet ka selle kohta, kuidas õpetajad infot edastavad. Praegu sellist võimalust väga ei ole. Kui tekib, siis teen seda küll. Näiteks olid meil aasta alguses matemaatikas suured teooriatunnid, kus osalesid kõik paralleelklassid korraga. Need jäeti ära, sest sada õpilast pidid arvestuse järele tegema. See ju juba ütleb midagi, kui 160-st tervelt sada ei saa aines läbi. Ma rääkisin enda matemaatikaõpetajaga, et minu arvates oli see väga hea otsus ja et nüüd saan ainest palju paremini aru. Sellist tagasisidet ma julgen anda. 

Mul pole otseselt vahet, kas annan tagasisidet suuliselt või kirjalikult, sest ma niikuinii ei plaani midagi halba öelda. Ei taha õpetajatele haiget teha. Usun, et õpetajad tegelikult tahavad arvestada õpilaste tagasisidet. Mul on kogu kooliaja jooksul olnud vist ainult paar õpetajat, keda see ei huvita. Üldiselt on õpetajad huvitatud sellest, kuidas sul tegelikult läheb. Tulevad sulle vastu, kui näevad, et sa proovid ja pingutad. Mul pole sellist kogemust, et õpetajad keeraksid mulle käru.

---

Artikli ilmumist toetab SA Kodanikuühiskonna Sihtkapital, kes on kodanike, võrdõiguslikkuse, õiguste ja väärtust programmi ehk CERV programmi kontaktpunkt Eestis. Lisainfo www.kysk.ee/cerv.