Õpetaja eetikakoodeksi rakendamise eeldus on, et koolides ja lasteaedades kujuneks kriitiline hulk inimesi, kellel on juhtumite märkamise, analüüsi, koodeksi tõlgendamise, moraalse kaalutlemise ja eetilise hindamise oskused.
Professionaalsete eetikakoodeksitega saab toimetada kolmel viisil: üks võimalus on koodeksites sisalduvate väärtuste ja printsiipide üle põhjalikult arutleda, et selle käigus ja tulemusena hakkaks kogukond väärtuskokkuleppeid paremini mõistma ning selgineksid erimeelsused. Teine võimalus on pakkuda kaasamõtlemiseks koodeksi punktide tõlgendusvõimalusi ja teha seda elulistel näidetel põhinevate konstrueeritud kaasuste abil. Mõnd taolist kaalutlust mudeldasime Õpetajate Lehes 2024. aasta oktoobris ilmunud artiklisarjas „Õpetaja eetikakoodeks – õpetaja abivahend“. Ainuüksi aruteludele ja konstrueeritud kaasusustele keskendudes võib aga kokkulepitud koodeks kujuneda dokumendiks, mis jääb igapäevapraktikasse tõlgendamata.
Kolmas võimalus on luua professionaalse koodeksiga koos rakendusmehhanismid, näiteks eri tüüpi kogud. Õpetaja eetikakoodeksi puhul paistab, et mõistlik on kaaluda kaheastmelist süsteemi: kooli tasandil tegutsev kogu (nimetagem seda praegu nõukojaks) ning üleriigiline kogu, mis lahendab juhtumeid, mille puhul kooli nõukoda mingil põhjusel ei jõua otsuseni – ei saavuta konsensust.
Tartu Ülikooli eetikakeskus koostöös haridus- ja teadusministeeriumiga teebki enne õpetaja eetikakoodeksi ajakohastatud versiooni lõplikku vastuvõtmist proovi arendada välja koodeksi rakendamispraktikad – katsetada koolide ja lasteaedade tasandil nõukodade toimimist, mille tulemusena teha muuhulgas ettepanekud teise taseme ehk üleriigilise kogu loomiseks.
Kuulutame välja konkursi, leidmaks kuni kümme motiveeritud haridusasutust, kes koos TÜ eetikakeskusega looksid oma organisatsioonile sobilikke nõukodasid, mõtleksid ja arendaksid nõukodade juhtumite käsitlemise reegleid, prooviksid juhtumite muutmist kasuistilise praktika osaks (nt ainult arutlusosa avaldamisega ilma asjaosalisi identifitseerimata), kaaluksid juhtumite arhiveerimise riske ja võimalusi. Eestis ei ole praegu head retsepti selleks, keda ja kuidas valida nõukodadesse või mis on ühe või teise koosluse ning rotatsioonitsükli head ja vead. Loodame, et kui mitu haridusasutust proovivad eri variante, selguvad iga variandi plussid ja miinused.
On ainult üks printsiip, millest eetikakoodeksite rakendus- või vastutussüsteem (ingl accountability system) peab igal juhul lähtuma – see on vähima kahju printsiip (principle of minimal harm). Tahaks öelda, et nõukojad võiksid lähtuda põhimõttest üleüldse mitte kellelegi kahju teha, ent paraku tuleb arvestada sellega, et meie haridusorganisatsioonides on kõrvuti taoliste eetiliste dilemmadega, kus pole selgeid eksimusi ja lahendusi, mõnikord ka olukordi, kus hea tava rikkumine on otsene ja nõukoja tauniv seisukoht vajalik. Siiski, ka neil puhkudel peab nõukoda tegema oma otsuse, püüdes vältida ühegi osapoole kahjustamist.
Lumepalli veeretamise aasta
Lumepalliks nimetame eetilisi probleeme sisaldavate juhtumite käsitlemiseks vajalike pädevuste kasvatamist. Nimelt on õpetaja eetikakoodeksi rakendamise eeldus, et koolides ja lasteaedades kujuneks kriitiline hulk inimesi, kellel on juhtumite märkamise, analüüsi, koodeksi tõlgendamise, moraalse kaalutlemise ja eetilise hindamise oskused. 2025 on nn vastutussüsteemi katsetamise aasta, mil vead on õppimiseks. Loodame, et prooviaastal osalevad haridusasutuste nõukodade arendusrühmad tulevad katseperioodi lõppedes kokku jagama oma õppetunde ja häid praktikaid ka teistega.
Esmane pädevus ongi juhtumi „tükkideks võtmine“. Enamasti on igapäevaelu juhtumid paljukihilised: inimesed on teinud valikuid ja otsustusi, mis siis mingiks ajahetkeks on muutunud … pusadeks. Eetikanõukodade töö on kuulata ära kõik osapooled, hinnata, milline teave on olemas ja tõene ning kus on infoaugud. Samuti jälgida, kas kõik asjaosalised on saanud võimaluse oma kaalutlusi ja otsuseid selgitada. Vajalike pädevuste hulka kuulub kommunikatsioonimürast tulenevate tülide ja väärtuskonfliktide eristamine. Lisaks eelnevale peab nõukoda aru saama, millal toetab inimeste moraalselt küsitavat käitumist tegelikult süsteem ja millal on probleem selles, et eriarvamused näiteks koodeksis kirjapandud printsiipide tõlgendamises on jäänud läbi arutamata.
Kõiki neid ja veel muidki pädevusi on kõige efektiivsem arendada juhendatud praktiseerimise käigus. Juhendaja (antud juhul TÜ eetikakeskuse) roll on esitada kriitilisi küsimusi ja pakkuda välja stardimudeleid, mida haridusasutused siis katsetama ja enda vajadustele vastavaks modifitseerima hakkavad.
Unistame, et aasta lõpuks on konkursil välja valitud asutustes (nii lasteaedades, koolides kui ka kutseõppe asutustes) hulk juhte ja töötajaid ning võib olla ka koolipidajate esindajaid, kes oskavad oma saadud kogemust edasi jagada. Unistuste lumepall läheb veerema. Kaasuste kogu kasvab ja selliselt kogutud kasuistiline praktika aitab arutlusi õpetajaeetika igapäevase rakendamise üle hoida ja levitada. Dialoogiliste arutluste kaudu võiks õpetamise ja õppimise eetika omakorda muutuda organisatsioonikultuuri osaks.
Lisa kommentaar