Olen mõnikord mõelnud, et õpetaja, kes vastab kõikidele kutsestandardis kirjeldatud nõuetele ja ühiskonna, sh lapsevanemate ootustele, on justkui imeinimene. Nagu mõne kung fu filmi superkangelane, kes võitleb korraga hunniku vaenlastega, seljatab nad ükshaaval ning väljub lahingust võitjana, rapsates elegantse liigutusega üksiku tolmukübeme pintsakureväärilt. Superkangelase viib võidule erakordne keskendumisvõime, suutlikkus märgata, mäletada, arvestada, ennustada ja ennetada. Samasugust võimekust eeldame ka õpetajalt. Ootame, et tal oleksid kõikjale ulatuvad silmad ja kõrvad, et ta aitaks järele aeglasemaid ja kannustaks võimekamaid, rahustaks rahutuid ja lohutaks õnnetuid, unustamata sealjuures ka kõiki teisi õpilasi. Selliseid, kes klassiruumis mitte silma ei paista, kes saavad ise hakkama ega nõua erilist tähelepanu, kuid kes vajavad samuti, et neid märgataks. Lühidalt – et ta läheneks igale õpilasele individuaalselt, arvestades tema eripära. Ja me teame, et erisusi on tänapäeva klassiruumis oi-oi kui palju. 

Õpetajad saavad enamasti hakkama. Ainult et pahatihti keel vestil ja pea plahvatamas. Ja alati ei saa ka. Lihtsalt ei jätku suure tunnikoormuse juures aega ega auru. Arvestades, et ühel aineõpetajal võib nädala jooksul klassist läbi käia mitusada õpilast, kuluks talle marjaks ära Harry Potteri võlukepp või Hermione ajakell. Või siis, veel parem, abiõpetaja. 

Ideaalis võiks igal õpetajal olla kõrval abiõpetaja. Selline, kes poleks mitte pelgalt aeglasemate ja hajameelsemate õpilaste töövihikulehe keeraja ja korravalvur, vaid kaasamõtleja ja partner. Keegi, kellega üheskoos planeerida õppetööd, arutada, kuidas toetada individuaalset tuge vajavaid õpilasi ning jagada omavahel teisigi ülesandeid. Abiõpetaja oleks õpetajale lisasilmad ja -kõrvad klassiruumis, aidates kaasa, et ükski õpilane ja tema vajadused märkamata ei jääks. Et kõik saaksid õigel ajal tuge ja abi. Et lapsed tunneksid end koolis hästi ja õpetajad ise ei põleks läbi. 

Praegu jagub koolidel raha vaid mõne üksiku abiõpetaja palkamiseks. Nagu koolijuhid tunnistavad, on seda ilmselgelt liiga vähe. Vaja on abiõpetajaid üha rohkem, eriti arvestades hariduselus toimuvat: eestikeelsele õppele üleminekut ning kaasava hariduse põhimõtete rakendamist.   

Koolijuhtidega vesteldes tuli välja, et arusaam abiõpetajate töö eesmärkidest ja ülesannetest võib suuresti erineda. Seepärast on igati tervitatav, et tänu kutsekirjeldusele ja kvalifikatsiooninõuete määratlemisele muutub abiõpetaja roll selgemaks. Ilmselt muutub ajapikku väärikamaks ka ametikoha staatus. Nagu Viljandi Kesklinna Kooli direktor Kaija Kits tabavalt ütles, on üks hea abiõpetaja justkui väike valge ingel klassiruumis.