Raamatuaasta inspireerib meid kõiki ette võtma midagi temaatilist, aga samas ikkagi tavapäratut ja teistelegi huvi pakkuvat. Kirjandusõpetajana püüdsin eelkõige enda tarvis mõtestada, mida tähendab raamatuaasta mulle minu töös.

Üpris kirglikult asusin aastasse mahutama kirjanduselus ilmunut, mis omal moel moodustaks terviku. Köitvana haaras mõte leida 12 kõige olulisemat teost Eesti raamatu ajaloost, mis ei asetuks ilukirjandusse. Tuleb tunnistada, et üsna kaelamurdev ettevõtmine! Kuigi oma olemuselt subjektiivne, nii nagu kõik seesugused püüdlused kedagi-midagi reastada. Toongi välja ka põhjendused, miks pean kõnealuseid raamatuid oluliseks või mõjukaks eesti kultuuriloos. Kõige otsesemas tähenduses loovad mõttelõnga alguse Hando Runneli sõnad „Kiri algab kirikust ja rahvas raamatust …“, aga millistest ja miks, küsiks mu õpilased. Kuidas selgitan neile oma valikut?

Heatahtlikult, sest õpetaja on jagaja, reastan koos väikeste kommentaaridega kujunenud valiku.

Eestikeelne aabits (eelkõige B. G. Forseliuse aabitsad aastatest 1686, 1694). 

Aabitsata poleks eestikeelset haridust võimalik ettegi kujutada. Kahjuks käivad päris esimese aabitsa ümber ikka veel vaidlused ning selget vastust ei ole, kas 1575. aastal eesti koolipoisile Michel Schlaterile kingitud aabits oli ikka eestikeelne. Ka 1641. aasta aabitsat pole võimalik kusagil näha. Seetõttu võiks esile tõsta nimelt Forseliuse aabitsa, mille kultuurilooline mõju on olnud vaieldamatult märkimisväärne, sest autor kasutab uut kirjaviisi ehk muudab Stahli senise saksapärase ortograafia eesti keelele omasemaks, meile lihtsamaks ning arusaadavamaks. Õpilane näeb, et keel areneb ja on muutuv nähtus meie elus.

Piibel (esmatrükk 1739, Anton Thor Helle).

Tähtsaim teos üldse. Ainuke tõlketeos siin esitatud nimestikus, aga ikkagi erilisel kohal! Eestikeelse raamatuajaloo kaks esimest sajandit on suurelt osalt pühendatud sellele, et eesti keeles oleks üldse olemas piibel. Siit algab ka meie kirjalugu, põhjaeesti keele kui ühtse kirjakeele lugu. Piibli tähtsust on võimatu ülehinnata. Alustekstina on kuldvõtmeks nii keele- kui ka kirjandustundides paljude autorite (Anton Hansen Tammsaare, Marie Under, Mihhail Bulgakov jt) teoste, teemade, nt fraseologismide käsitlemisel.

George Gottfried Marpurg. „Weikenne oppetusse nink luggemisse Ramat Tarto
ma-rahwa kooli laste tarbis“ (1805). 

Vormilt kooliõpik, sisuldasa aga esimene eestikeelne tänini säilinud populaarteaduslik raamat. Sama autori varasem samalaadne teos „Könne Jutto nink Jutustamisse“ (1802) pole kahjuks säilinud. Koolitund juhatab õpilase raamatu vahendusel teadusmaastikule – igati hinnatav ning oluline ka tänases õppetöös.

Carl Robert Jakobson. „Kooli Lugemise raamat“. Esimene jagu (1867). 

Esimene tõsisem mitmekülgset materjali sisaldav, tänapäeva mõistes aineüleste teemadega lõimitud kooliõpik, mille roll omaaegses hariduselus oli märkimisväärne. Metoodikas püüdleme ju meiegi eluläheduse, aineteadmiste sidususe poole. Ühtekokku ilmus igati väärt kooliraamatut 15 trükki enam kui 40 aasta jooksul. Tõeline klassika!

Carl Robert Jakobson. „Kolm isamaa kõnet“ (teosena ilmunud 1870). 

N-ö programmiline teos, mis mõjutas ja kohati lausa määras eestlaste arusaamise oma ajaloost, mõjutades nii heas kui ka halvemas suhtumist baltisakslastesse, ristiusku, kirikusse ja omal ajal isegi tsaarivõimu. Jakobsoni kõnedeta ei ole võimalik käsitleda meie rahvusromantilist ärkamisaega.

Eduard Bornhöhe. „Usurändajate radadel“ (1899). 

Esimene kunstiväärtuslik omaette raamatuna ilmunud eesti autori algupärane reisikiri. Maailmamapilt avardub: inimene reisib, vahendab muljeid ning elamusi, lugeja on kaasteeline ning tedagi hakkab omal moel mõjutama suure ilma lugu. Reisikirju, huvitavat võõrsilt tahab tänapäevalgi õpilane kuulda, näha, kuid sageli ise reisilt tulnuna ka jagada. Seega väärib Bornhöhe teos põgusat peatust reisikirja kui kirjandusliigi käsitlemisel.

Kustas Põldmaa. „Minu kodutiik“ (1933). 

Põldmaalt ilmus 1933 kogunisti neli populaarteaduslikku lasteraamatut, mis poolilukirjanduslikus vormis tutvustavad looduse ja tehnoloogia saladusi. Tsaariajal ja 1920. aastatel ilmus samas žanris hulgaliselt tõlkeid ning mugandusi, Põldmaa lõi aga eesti algupärase lastele suunatud loodus- ja teadusraamatu traditsiooni, mida hiljem on mitmes suunas edasi arendatud. Kutsub matkates ehk õues õppides loodust märkama ning hoidma, väga aktuaalne lähenemine keskkonnateemade käsitlemisel tänapäevalgi.

„Eesti entsüklopeedia“ (peatoimetaja Richard Kleis, 1932–1937) – esimene eestikeelne tervikentsüklopeedia. 

Katseid tehti varemgi, aga kaugele ei jõutud. Kleisi entsüklopeedia oli väga hästi läbi mõeldud: peatoimetaja tegeles rangelt suurteose mahtu puudutavate küsimustega. Ainus Balti riikide rahvuslik entsüklopeedia, mis jõuti enne 1940. aastat tervikuna välja anda, ning sai eeskujuks hilisematele samalaadsetele ettevõtmistele! Nüüdisaegse Vikipeedia eelkäija – nii võiks tutvustada teatmeteose väärtust tänasele koolinoorele.

Lennart Meri. „Hõbevalge“ (1976). 

Tõeliselt žanrit loov teos. Paigutub kenasti ilukirjanduse, ajalookirjanduse, esseistika ja folkloristika teeristile. Teose mõju oli oma aja Eesti ühiskonnas väga suur. Eesti keele ja läänemeresoomlaste ajaloolist tausta tutvustades on tore võtta lähemalt kõneks Lennart Meri teosest huvitavaid ja tähenduslikke katkendeid.

Jaan Eilart. „Inimene, ökosüsteem ja kultuur: peatükke looduskaitsest Eestis“ (1976). 

Samuti eri valdkondi (mõneti isegi vastandlikuks peetud loodust ja kultuuri) siduv tänapäevasem käsitlus, mis jääb teaduslikule pinnale. Paljude jaoks olnud omamoodi piibel ehk teejuht uuemaaegse loodus- või kultuuripildi juurde. Keskkond on meie kultuuri pesa ja siit saab lõimelõnga põimida teemasid identiteedist, kultuuriloost, loodushoiust, ajaloost.

Peeter Tulviste. „Mõtlemise muutumisest ajaloos“ (1978). 

Üks tähtsamaid algupärandeid ja originaalseid teadustulemusi propageeriv populaarteaduslik teos. Suutnud panna paljusid eestlasi mõtlema mõtlemise üle. Näited teosest sobivad nii inimeseõpetuse, kirjanduse kui ka filosoofia tundi: miks läänemaine loogika põhineb Aristotelesel ja on tõrjunud kõrvale teised mõtteviisid või „Cogito, ergo sum“ (Rene Descartes).

Valdur Mikita. „Lingvistiline mets“ (2013). 

Jällegi žanrit loov teos (nn mikitoloogilise kirjanduse avateos), mis sünteesib huvitaval moel väga erisuguste valdkondade teadmust. Teos on samalaadsetest raamatutest kõige vabama mõttelennuga, aidates luua seoseid isegi seal, kus neid võib-olla polegi. Hõimukuul ei saa selle teoseta kuidagi hakkama, ikka ja jälle algab soomeugrilase lugu metsast, keeletunnis ilmtingimata lingvistilisest metsast.

Miks ma oma raamatuaastale sellised raamid seadsin? Ilmselt selleks, et leida vanas uut. Loodan, et minu head õpilased on nõus kaasa rändama pakutud raamatute radadel. Küllap esitavad nad oma mõtteid ja küsimusi ning koos jõuame arusaamani, milline on olnud algupäraste raamatute roll Eesti ajaloos.