Korra kuus tutvustab Liia Ots välisteadlaste sulest ilmunud artikleid, mis käsitlevad hindamisuuringuid. Esimesena refereerib ta Susan Brookharti ja tema kolleegide 2016. aastal ilmunud artiklit „A Century of Grading Research: Meaning and Value in the Most Common Educational Measure“.
Hindamine on haridussüsteemis üks kesksemaid teemasid, mõjutades nii õpilaste akadeemilist arengut kui ka nende edasisi võimalusi haridustee jätkamisel. Mida hinded tegelikult mõõdavad ja kuidas on need aja jooksul muutunud?
Vastuseid nendele ja teistele küsimustele leiab Susan Brookharti ja tema kolleegide artiklist, mis annab tervikliku ülevaate hindamissüsteemide arengust viimase saja aasta jooksul. Autorid toovad välja eri lähenemisviisid ning nende mõju õpilastele, õpetajatele ja hariduspoliitikale. Artikli analüüsimisel kasutasin ChatGPT-d, et struktureerida ja täpsustada teksti ning saada alternatiivseid sõnastusi. Teen järgnevalt nendest leidudest eestikeelse sünteesitud ülevaate.
Hindamise ajalugu ja areng
Hindamise ajalugu ulatub sajandite taha ning on aja jooksul arenenud mitmes suunas. Üks varasemaid uuringuid hindamise kohta on aastast 1888. See ajakirjas Journal of the Royal Statistical Society avaldatud uurimus Francis Edgeworthi sulest keskendus peamiselt õpetajate antud hinnete usaldusväärsusele. Edgeworth analüüsis hindamise veamäärasid ja leidis, et hinnete usaldusväärsus sõltub mitmest juhuslikust tegurist. Ta tõi esile vajaduse parandada hindamise täpsust. Tema lähenemine oli toona ajast ees ja on endiselt oluline, kuna jätkuvalt rõhutatakse hindamise usaldusväärsuse ja õigsuse tähtsust.
19. sajandil andsid õpetajad õpilaste edusammude kohta vanematele infot suuliselt kodukülastusel. Suuline tagasiside asendus järk-järgult kirjalikuga teatud oskuste, nagu kirjatehnika, lugemine, aritmeetika kohta.
20. sajandi alguses hakkasid koolid üha enam kasutama numbrilisi ja tähehindeid, et õpilaste akadeemilisi tulemusi paremini eristada. Esialgu võrreldi õpilasi üksteisega (normipõhine hindamine), kuid aja jooksul hakati rohkem keskenduma sellele, kas iga õpilane täidab kindlad õpistandardid (kriteeriumipõhine hindamine). Keskkoolid eelistasid jääda normipõhise hindamise juurde, et õpilasi oleks võimalik ülikooli astumisel pingeritta panna. Samuti oli algkoolides levima hakanud kirjeldav hindamine ajamahukam.
20. sajandi esimeses pooles juhiti tähelepanu hinnete varieeruvusele. Uuringud leidsid, et hindamise varieeruvuse põhjusteks olid mh hindamiskriteeriumide erinevused või nende puudumine, õpetajate subjektiivne väärtushinnang töö eri elementidele, hindamisrangus või -leebus. Samuti leiti, et trükitud tööde eest pandi teistsuguseid hindeid kui käsitsi kirjutatute eest. Varieeruvuse vähendamiseks liiguti sajapunktiskaalalt viiepunktiskaalale ABCDF. See hindamisskaala on praegu Ameerika Ühendriikides levinuim hindamismeetod.
Hinded kui haridustulemuste ennustajad
Saja aasta jooksul tehtud uuringutest selgub, et õpetajate pandud hinnete ja standardiseeritud testide omavaheline korrelatsioon on umbes 0,5. Sarnane seos on leitud ka hinnete ja intelligentsustestide vahel. Autorid järeldavad, et vaid 25% hinnete varieeruvusest on seletatav teguriga, mida mõõdavad standardiseeritud testid, ning ülejäänud 75% tuleneb muudest teguritest.
Hinded kajastavad lisaks akadeemilistele teadmistele motivatsiooni, kaasatust ja püsivust, mida mõjutavad õpetajate hinnangud õpilaste käitumisele ja kodutööde tegemisele. Keskmise hinde varieeruvusest 25% tuleneb testitulemustest, ülejäänu sõltub varasematest hinnetest, psühhosotsiaalsetest teguritest, käitumuslikest näitajatest, demograafiast ja koolikeskkonnast. Edukust koolis ei hinnata pelgalt testides mõõdetavate akadeemiliste teadmistega, vaid see hõlmab ka laiemat õppimisprotsessi ja õpilase arengu hindamist.
Õpetajate antud hinded on tugevalt seotud õpilaste haridustee ja koolist väljalangemise riskiga. Juba 20. sajandi teises pooles leiti, et madalad hinded on üks tugevamaid koolist väljalangemise ennustajaid. Hilisemad uuringud näitasid, et isegi siis, kui arvesse võeti puudumisi ja distsipliiniprobleeme, jäid hinded endiselt tugevaimaks ennustajaks. Nüüdisaegsemad uuringud on näidanud, et hinnete mõju on kumulatiivne – madalad hinded kogunevad aja jooksul ja mõjutavad lõplikku koolitee katkestamise otsust. Eriti suurt rolli selles mängivad madalad hinded põhikoolis ja keskkooli alguses.
Õpetajate hinnangud ja hindamispraktikad: mitmemõõtmeline vaade hindamisele
Õpetajate hindamispraktikate varieeruvus sõltub nii isiklikest uskumustest kui ka asutuse nõuetest. Hindamiseks kasutatakse kombinatsiooni akadeemilistest ja mitteakadeemilistest teguritest, nagu pingutus, käitumine, edasijõudmine, suhtumine, tööharjumused ja osalemine klassi tegevustes. Hinnetes nähakse tasu tehtud töö eest. Hindamispraktikad võivad erineda ainevaldkonniti ja vanuseastmeti – algkooliõpetajad näevad hindamises suhtlemisprotsessi vanemate ja õpilastega ning keskenduvad sagedamini õpilaste arengule ja individuaalsele edenemisele. Samas keskkooli õpetajad usuvad, et hindamine aitab hoida klassis korda ja distsipliini, pannes rõhku õpilaste käitumisele ja ülesannete lõpetamisele. Hindamispraktikad võivad varieeruda ühe klassiruumi sees, õpetajate jaoks on see õiglasema hindamise loomulik osa, mitte probleem.
Õpetajad näevad hindamist kui vahendit, mis toetab õppimist, motivatsiooni ja osaliselt ka kontrolli klassiruumis. Uuringud toovad esile neli peamist järeldust: hindamine sisaldab nii õpitulemusi kui ka käitumist, õpilaste pingutusel on keskne roll, õpetajad toetavad õpilasi kõrgemate hinnete saavutamisel ning õpetaja otsustusvõime on oluline õiglaseks ja täpseks hindamiseks.
Standardipõhine hindamine
Standardipõhine hindamine (SBG) on lähenemine, mille eesmärk on kommunikeerida õpilase edasijõudmine täpsemalt ja struktureeritumalt, kasutades selleks järjestatud kategooriaid (nt alla baastaseme, baastase, vilunud, edasijõudnud). Tööharjumused ja käitumine raporteeritakse eraldi, et paremini mõista õpilaste tegelikke teadmisi ja oskusi.
Kuigi SBG-d peetakse tõhusaks viisiks õpilaste edasijõudmise jälgimiseks, on seda sageli keeruline rakendada. Õpetajad, õpilased ja lastevanemad võivad vajada põhjalikku selgitust ja koolitust, et mõista selle hindamissüsteemi eeliseid ja loogikat. Samuti on uuringud näidanud, et mõned õpetajad kipuvad ikkagi arvestama standardipõhistesse hinnetesse mitteakadeemilisi tegureid, mis võivad moonutada tegelikku hinnangut õpitulemustele. Kanadas leiti, et hindamispoliitika muutus ei pruugi kaasa tuua muutusi hindamistavades. Sellegipoolest peetakse SBG-d üheks potentsiaalseks lahenduseks hindamissüsteemi õiglasemaks ja täpsemaks muutmisel.
Hindamine kõrgkoolis
Kõrghariduses varieeruvad hindamispraktikad oluliselt riigiti ja ülikooliti. Näiteks Uus-Meremaal on hindamissüsteem tsentraliseeritum ja järjepidevam, samas kui Ameerika Ühendriikides on hindamine suuresti akadeemilise vabaduse küsimus ning varieerub laialdaselt nii ülikooliti kui ka õppeaineti. Uus-Meremaal on aine läbimiseks vaja saada näiteks 50–51%, samas kui kõrgeim hinne A algab 80% või isegi 90% juures. Mitmetes riikides kasutatakse ka hinnet E, mis võib tähendada kas nõrka sooritust või läbikukkumist. Hollandis on kasutusel kümnepalliline hindamissüsteem, kus hindeid 1–3 ja 9–10 antakse harva, muutes süsteemi sisuliselt viiepalliliseks. Euroopas varieeruvad hindamissüsteemid nii palju, et on loodud Euroopa ainepunktisüsteem (ECTS), ühtlustamaks eri riikide hindamispraktikaid.
Üks olulisi teemasid kõrgkoolis hindamise juures on õpilaste tagasiside õppeainetele ja õppejõududele. Levinud on hüpotees, et kõrgemaid hindeid andvad õppejõud saavad parema tagasiside, kuid metaanalüüsid on näidanud, et see seos on mõõdukas ega pruugi alati kehtida. Tudengite hinnangud peegeldavad pigem nende kogemusi ja arvamust õppetöö kvaliteedi kohta. Kuigi võib esineda ka subjektiivseid tegureid, kajastavad kursuse tagasiside hinnangud suuresti just õpetamise kvaliteeti.
Kokkuvõte
Brookharti ja kolleegide hinnangul peaksid edasised uuringud keskenduma õpetajate hindamiskriteeriumide parandamisele ning hindamis- ja õpetamisoskuste tõhusale ühendamisele. Hinnates õpilasi selgete ja läbipaistvate kriteeriumide alusel, paraneb hinnete tähendus ja õiglus. Õpetajate hindamispraktikate varieeruvust ei saa küll täielikult kõrvaldada, aga seda saab vähendada, analüüsides hindamise rolli õppetöös ning pakkudes õpetajatele paremaid juhiseid ja koolitusi. Samuti on oluline uurida hindamise mitmemõõtmelisust ning selle seost kooliedu eri aspektidega, et tagada hindamise usaldusväärsus ja õiglus tulevikus. Hindamise parandamine peaks olema osa laiemast haridusuuenduste protsessist, mis aitab vähendada hindamise ebatäpsusi ja parandada hinnete õigsust, usaldusväärsust ja hindamise õiglust.
Lisa kommentaar