• Eetika ja väärtused hoiavad ühiskonna koos ja toimimas.
• Kuivõrd on õpetajal võimu selle üle, milliste isikuomadustega kujunevad täiskasvanud?
• Õpetaja selja taga peaks seisma teadus, elav väärtusdiskursus ja vastav ühiskondlik häälestus.

Ajaloole on justkui antud tagasikäik, humanismi mõistet tundub piinlik kasutada ja valgustusajal sündinud ideaal, et ühtki inimest ei tohi kasutada vahendina, teostub iga päev oma peegelpildis. Kas võibki keegi enam arvata, et ta pole omasugustele vahend?

Ajalugu ei ole lõppenud, nagu üks jaapanlane lubas, vaid on justkui tagurpidi kulgema hakanud. Ja see teeb tõsiseks ning murelikuks. Oleme taas olukorras, kus üksikisikust (nagu kunagi keisrist) sõltub äärmiselt palju ja jõududel, mis isiku ohtlikule tegevusele piiri paneksid, pole kasutuses muud kui protestihääl.

Üksiku võim on tajutavalt ülimuslik kõige muu ees. Tunnistame, kuidas üks kui teine riik pöördub taas autoritaarsuse rüppe sel meie muidu autoriteetidevaesel ajal. Kui ei meeldi, on kohal veekahurid ja kumminuiad. Olime tunnistajaks, kuis maailma üliriigi pealiku valimine oli kahe raugaealise heitlus, nagu sel maal nooremaid polekski, ja selle ühe tujudest hakkab sõltuma planeedi saatus.

Idapoolne impeerium hingab ühes alandlikus rütmis imperaatori saatanlikkusega kui hüpnotiseeritu, ja tasapisi maailm harjub, et inimelu polegi väärtus. Nagu siis, kui linnade väljakutel rippusid võllapuud ja põletatud maa oli mõne üliku pahelise kurja loomuse tagajärg. Võitjatelt aru ei päritud, nad läksid ajalukku ja neile püstitati monumente.

Võimuga kaasneb meelevald

Üksikisiku või rühmituse maailmapilt, väärtused, ambitsioonid ja ego, kui ta on võtnud võimu, on üha jõulisemalt kujundamas riikide, rahvaste ja maailma nägu. Ning seda igal tasandil, ka kodus ja töökohas. Kui juhtimisega kaasneb vastutus, siis võimuga meelevald. Demokraatia klassikaline määratlus sisaldab väidet, et demokraatia on igaühe võimalus osaleda temasse puutuvates otsustes. Kindlate käte erakonna pikk valitsemispraktika siinmail on sellise mõttegi inimestest välja rookinud. Jõuvõtted ning ignorantsus on normaliseeritud elupraktikaks, kedagi ei kuulata, kellegagi ei arvestata, allkirjadega petitsioone ei loeta ning ükski seadus „kõrgeima võimu kandjaga“ arvestama ei kohusta. Võim teeb, mis tahab, näiteks oleme jõuetult tunnistamas, kuidas üks või teine kodumaine vald likvideerib paigad, milles on tuksunud kogukondade ühiselu. Harjume, et protestid, karjed, argumendid on jõuetud. Informeerisime ju teid, te olite kaasatud!

Ühtki otsust tagasi ei pöörata, ühtki kohtuprotsessi võimude vastu ei võida selle maa kodude omanikud, vaid ikka võim. Raha on vägevam argument kui elu lakkamine paljudes paikades üle maa. Lahendusi ei otsita. Raha mõõdutundetu laristamine võimude huvides ja läbipaistmatu riigieelarve ei ole argumendid, mis asjade kulgu muudaksid ning õigusorganid valvsaks teeks. Meenub, kuidas on pandud imeks, miks me ei kutsunud küüditamiste aegu politseid. Milline oleks tulemus, kui seda teeksid täna oma kogukonna koolide eest seisjad? Tegelikult küüditamine käib, küüditatakse elu maakohtadest.

Õpetaja üksi ei suuda

Ajal, mil oleme tunnistamas üksikisikute piirideta võimu kasvu ning nende iseloomuomaduste saatuslikku mõju sadade ja tuhandete käekäigule, ollakse kollektiivselt ükskõiksed, millised iseloomuomadused kujunevad noorel sugupõlvel. See on tänase maailma üks paljudest paradoksidest. Kasvatusele ja haridusele on loodetud, ja isegi aastatuhandeid, viimati pärast Teist maailmasõda, mil pedagoogika põimus taas tugevalt humanismi-ideedega. Kuivõrd on õpetajal võimu selle üle, milliste isikuomadustega kujunevad täiskasvanud? Arvatavalt ei saa ta üldise ühiskondlikult levinud ning normaliseeritud rikutuse vastu. Nende võim, kes kuulutanud inimese moraali, tema sisemise laadi tühiseks ja tähtsusetuks, on suurem. Kui avalik ruum asuks talle toeks, ehk siis.

Tänastes kasvatusest ja haridusest kõnelevates tekstides on vähe kõneks, milliseid isikuomadusi sooviksime näha järeltulevas põlves, et ta ei jääks ülekohtu ees apaatseks ning teisi inimesi ja maailma hoiaks. Ka uudised kiusamisest, ähvardamisest, vägivallast, julmusest, tahtenõrkusest, inimlapse sinnapaika jätmisest pole argument. Tuleks aga küsida, kuidas inetuste toimepanija on taoliseks saanud? Sedasama küsimust on mõned psühhoanalüütikud ja biograafid tagantjärele küsinud diktaatorite ning autokraatide kohta. Aga nende puhul on küsida liiga hilja.

Suurte mõtlejate pärandist

Kui kulgeda linnulennul üle euroopaliku kasvatuse ja hariduse aateajaloo, pole raske leida sajandites kujunenud peamist püsimotiivi, milleks inimlik inimene. Milline võiks olla inimene, et pälvida hea, õiglane ja õnnelik elu, kordub läbi aegade suurte mõtlejate tekstides, peamiseks õilsad isikuomadused, sisemine valgustumine ning õiglane meel. Arvatavaks taustaks rahulolematus oma aja inimeste ja oludega ning hingesügavustes aimdus, et ka teisiti on võimalik. Krooniks neis mõtisklustes on eetika ja moraali küsimused, see tähendab instinktide ja ellujäämisheitluste poole ületamist eneses. Hiljem on tuletatud siit mõiste: lootuse pedagoogika. 

Kristliku maailma püsimotiive on liha ja vaimu vastasseis inimeses. Lutheri järgi on vaim inimese kõrgem, sügavam ja õilsam osa. Peamine tunnusjoon kasvatusmõtlemises peaks olema enesekasvatus. Ent Looja andis inimesele vaba tahte. Miks peakski ta valima vaimu, kui see tee on vaevasem, konarlikum, enesepiiranguid nõudev?

Alljärgnevalt veel märksõnu, mida tänane päev on pärinud suurtelt mõtlejatelt.

Comenius: maailm on suur õppimisseos; inimarengu eesmärk on kõrgeim hüve ja inimloomuse täiustumine; inimeses on olulisim tema loov vaimne tegevus, moraal, harmoonia, tõe ja tarkuse otsimine; maailma saab paremaks teha eluaegse kasvatuse ja õppimise kaudu; koolihariduse osaks on harjutada oma mõistuse kasutamist kõlbluse suunas.

Rousseau: inimene on sünnilt hea, ent ühiskond kunstlik ja valelik; kasvatuse kaudu saab ühiskonda muuta, kui lapsed saavad õppida neile loomulikul viisil.

Pestalozzi: igaühes on jumalikkuse säde, mida saame kasvatuse/hariduse kaudu suunata; pedagoogika ülesanne on avada inimese potentsiaal, eesmärgiks enesest teadlik olek ning omaenese arendatud moraaliprintsiibid; teel täiusliku inimlikkuse poole leiame põhimõtted inimloomusest enesest.

Kant: inimeste maailma kõrgeim printsiip on moraaliseadused; kasvatuse/hariduse eesmärk on vabaneda vaimsest alaealisusest; vabadus on tingimus, et inimesest kujuneks oma tegude eest vastutav moraalne olend.

Hegel: inimese osaks on areneda loodusolekust kultuuriliseks ehk enesest teadlikuks subjektiks; pedagoogika osaks on mitte kohandada noori oludega, vaid arendada neid humanistlike väärtuste suunas; kooli esmaseid ülesandeid on inimlike ideaalide säilitamine, tööelu on teisejärguline.

Herbart: idee, mis suunab kogu pedagoogilist tegevust, peaks olema moraalsus; vabaduse kasutamine tuleb kasvatuse abil eelnevalt kindlustada.

Niisiis, hariduspürgimustes on inimene läbi aegade küsinud oma olemuse ja mina metafüüsilise loomuse ning aluste järele. Paljud mõtlejad on olnud nii inimlikkuse kaitsjad kui oma ajastu teravad kriitikud. Kasvatus- ja haridusmõtlemises ei ole seatud peamiseks eelkõige välise maailmaga kohanemist ning tööturu vajadustele vastamist, nagu see on praegu, vaid moraalisubjektiks kujunemist, eneses inimlikkuse arendamist.

Moraalisubjekt loob vabana omaenese moraaliseadused. Need inimliku vaimsuse tärkamise ja arengu lootusrikkad motiivid on olnud midagi igavikulist, mille juurde jõuame ikka ja taas. On arvatud ka nii, et iga ajajärgu tõlgendustes ning pakutud lahendustes neile igavikulistele küsimustele (paedagogia perennis), kasvatus- ja õppeprotsesside laadis väljendub, kuidas nendega kohtume oma aja vaimses raamistikus. Ning mis on siit eriti esil ja vajab lahendamist ilmtingimata.

Täna, näib, jätab see pärand ükskõikseks digipädevuste, ennastjuhtivuse ja kaasamiste ees. Selle märgiks on inimkäsituste puudumine ning vaimsuse mõiste kadumine pedagoogilises diskursuses. Kuigi igaühe vajadus omaenese sisemise teejuhi järele on meeleheitlikult ilmne ning noored orienteerumisraskustes.

Ideaalideta muutume kaitsetuks

Teadmine headest soovimisväärsetest isikuomadustest, mis muudaksid heaks ka teiste elu, on ometi alles. Kunagi nimetati neid voorusteks, ja ilmselt on midagi läinud valesti, et mõiste iroonilise värvingu on saanud. Vooruste verstapost olla on naeruväärne, ent allolevate omaduste kandjaga (vastandpaarides esimene; olen nimelt väärtuslikke inimomadusi kogudes avastanud, et igaühel neist on olemas omaenese eitus) tahaks vist kohtuda igaüks?

Millest küll räägib see, et neil suurepärastel omadustel on igaühel ka oma vastandmärgiline iseloomujoon, mille kandja tooks teistele häda kaasa? Selline on inimolu dialektika ja temas pesitsev duaalsus. Ehk siis liha ja vaim? Õpetaja osaks, kui ta seda oluliseks peab, on olla hea ja kurja võitluse eesliinil. Need vastandpaarid näeksid konkreetsemalt välja näiteks nii:

ausus – valelikkus,
õiglus – ebaõiglus,
headus – kurjus,
tõearmastus – müüdavus,
heldus – ihnsus,
julgus – argus,
heatahtlikkus – pahatahtlikkus,
suuremeelsus – väiklus,
empaatilisus – kalkus,
lahkus – tõrjuv hoiak,
sõbralikkus – vaenulikkus,
sisemine vabadus – autoriteedihirm,
vaimne sõltumatus – allaheitlikkus,
osavõtlikkus – ülbus,
visadus – tahtenõrkus,
sitkus – lodevus,
põhimõttekindlus – põhimõttelagedus,
tasakaalukus – heitlikkus,
peenetundelisus – rohmakus,
viisakus – tahumatus,
seaduskuulekus – petturlus,
vastupidavus – alla andmine,
koostöövõimekus – koostöövõimetus,
moraalsus – ebamoraalsus,
ennastsalgavus – mugavus,
eneseteostus – käega löömine,
õilsus – madalus,
sotsiaalsus – enesesse suletus,
lojaalsus – reetlikkus,
püüdlikkus – minnalaskmine,
tarkus – rumalus,
väärikus – lömitamine,
huumorimeel – naljavaesus,
paindlikkus – jäikus,
kohanemisvõime – rigiidsus,
eneseks jäämine – mugandumine,
iseseisvus – abitus,
kannatlikkus – kärsitus,
õpivõime – suletus,
osavõtlikkus – ignorantsus,
kaastundlikkus – ükskõiksus,
algatusvõimelisus – algatusvõimetus,
jne.

Kuidas peaksime kohtuma vooruste teemaga meie aja vaimses raamistikus? Sest nendega, tundub, tegeldi eri ajastute pedagoogikas. Kõik see on tänagi siinsamas ehk elevant on toas ning meie keeldume teda nägemast? On justkui vabaduse ahistamine, kui noor peaks end vaevama oma loomuse kujundamisega. Orientiiride asemel pakutakse karjääriõpetust, rahatarkust, reklaami ning meediavägivalda. Oma loomust aktiivselt kujundavad noored kaotavad raja ning pahe võib saada nende jaoks veetlevaks. Selle võikaim näide hiljuti oli teise inimese surnukspeksmine ja selle võtmine videosse.

Eetika ja väärtused hoiavad ühiskonna koos ja toimimas. Nende lagunedes moondub ühiskond külmaks ja ohtlikuks. Kujundades head nii eneses kui noortes, loome ühtaegu head elu ja elutervet ühiskonda. Vastandmärgiliste loomujoontega inimeste ühiskond tähendaks põrgut maa peal, ent on needki jooned ju inimlikud ja nende ilmnemisel on põhjus. Ülipüüdlik positiivsus võib väärtused muuta iseenese karikatuuriks. Kurjuse ja moraalituse kontsentratsioon võimuambitsioonidega inimestes, kui ühiskond ei ole valmis end selliste eest kaitsma, võib saada ohtlikuks kultuurile ja tsivilisatsioonile. Moraalipuudega inimesed, kel enamjaolt puudub enesekriitika, saavad takistusteta ametikohti, kus neist sõltub palju. Tähelepanu püsimine ideaalidel ja headel isikuomadustel on ühtaegu ühiskondade enesekaitse. 

Ajalool võiks olla lootust veel jätkuda

Miks pole siis pikk kasvatuse/hariduse aateajalugu loonud kindlamat alust sellele, mis on hüveline ja hea? Võiksime teha pika loetelu, kuidas seda alust siiski on loodud. Oliver Twisti ja „Hüljatute“ ning „Söekaevurite“ tegelikkusest on läänemaailm välja kasvanud. Naudime materiaalset heaolu, seaduste kaitset ja turvavõrgustikke. Meie raskelt saavutatud võitude seas on kindlasti suhtumise muutumine lapsesse (vähemalt sõnades), püüdmine teda mõista ning luua aktiivsust ja avastuslikkust võimaldavaid õpikeskkondi.

Vahest on vooruste teema viinud pildilt põlvkondade kaupa kogetud silmakirjalikkus nii riiklikul, eraelulisel kui religioonide tasandil. Kui sihikindlalt räägitakse üht ja päriselus tehakse vastupidist, tühjendab see vooruse mõiste tähendustest, naeruvääristab seda ning loeb eluvõõraks selle kandjad. Headus käiks justkui paaris nõrkuse ja eluvõõrusega. Vürst Mõškin kui idioot võiks olla meiegi aja (väljanaerdud) kangelane. Teisalt on nn vooruste kataloog olnud ideoloogiline relv võimude käes. Sovetiaegsed mäletavad kommunistliku kasvatuse uue aja inimest, keda kirjeldati kui maa peale kehastunud Kristust. Neid, kellest midagi ei sõltunud, manitseti selliseks saama. Järgnenud ajajärgu kangelaseks sai see, kellelt soovitati mitte küsida, kust sai ta esimese miljoni. Retoorikas odavaks muudetud väärtused on pandud survestama riigialamaid ega laiene võimuritele. 

Ka pedagoogika pole läbi teinud patukahetsust ega ole tema nimel palutud andeks. Julk-Jüri soovitas Tootsil oma hinge eest hoolt kanda, teda samas kepiga nuheldes. Vooruste nõudmine on nii kodus kui koolis olnud vägivallahõnguline, ettekirjutuslik, välistanud vabaduse ja mõtlemise oma peaga. Siit tume uinuv vägivalla ning kättemaksugeen paljude hingesügavuses. Vahest on siingi põhjus, miks vooruste teema koos kasvatusega on mattunud tolmu?

Heade isikuomaduste teemaga võib kohtuda inimeseõpetuse aineprogrammis ja õppekava eesmärgiseades. Ent kui ühiskondlik väärtusruum eksponeerib pahelisust? Viis anda lastele vabadust toob meelde, kuidas kord vabastati talupojad pärisorjusest ilma maata. Kas pole ahenenud liiga kitsaks ja üheülbaliseks see, mis täna pedagoogikas (ametlikult) tähendust omab, nii et siin juba peaaegu nii inimeseta kui ühiskonnata läbi saab? Kuidas tuua voorused ja inimese suursugusus meie elumaailma osaks nii, et see mõjuks uue, värske ja lootusrikkana? Vähemalt haridusasutustes, millest mõnedest saanud pedagoogilised oaasid. Mis on see vähim, mida teha saaksime? Kui ehk annaks eluõiguse ja nähtavuse aateajaloo igavikulistele teemadele ja väärilise aujärje isikuomaduste tähendusele?

Õpetaja selja taga peaks seisma teadus, elav väärtusdiskursus ja vastav ühiskondlik häälestus. See ei ole enam üksnes pedagoogiline, vaid saatuslik küsimus. Kas ajalool on lootust veel jätkuda või saabubki ajaloo lõpp? Võimalik, et ilma inimeseta.