Ei kõla üldse poliitkorrektselt, kuid olen seda meelt, et riigi parema tuleviku seisukohast, meie kõikide huvides võiks teha väikeklasse kõige nutikamate tarvis. Võib teha ka kompromissi: teeme igast klassist kolm klassi.

Surmanuhtlust ei saa sellepärast rakendada, et on oht eksida, hindajad ei pruugi olla piisavalt pädevad, saadetakse vale inimene tuleriidale ja siis on probleemi lahendamise asemel neid veel juures. Umbes sama lugu juhtus hiljuti Tallinna Tehnikagümnaasiumi matemaatikaõpetajaga, kes oli tegelikult sõnumitooja. Neid on hea tava kohaselt soovitatav mitte nuhelda. Kes on ajalugu õppinud, teavad, miks. Kuid läks teisiti.

Aga alustame natuke eemalt.

Ennevanasti oli nii, et need, kes koolis mingil põhjusel hakkama ei saanud (nimetame neid saamatuteks), läksid erikooli. Seal olid spetsiaalse väljaõppega õpetajad, tugispetsialistid, väiksemad klassid, rohkem aega õpilastega tegeleda.

Siis tehti järjekordne haridusreform ja võeti kasutusele kaasav haridus. Ühest küljest tähendas see head – kollektiiv sai kokku, kõik hakkasid õppima tavakoolis. Teisest küljest halba – tavakooli tase langes: akadeemiline tund on kaunis lühike, 45 minutit. Ajalises mõttes on ühe minuti hind üle 2% kogu tunni kestusest. Kui õpetaja tegeleb tunnis viis minutit õpilastega, kellega ongi vaja eraldi tegeleda, siis individuaalõppe mõttes on see aeg väga lühike ega saagi kuigi suure kasuteguriga olla, ülejäänud klassil jääb aga seetõttu 10% õpetaja tähelepanust saamata. Kümnetunnise mooduli jooksul oleks justkui ainult üheksa tundi saanudki. Enamikul, kui mitte kõikidel, on arusaadav põhjus mitte rahul olla.

Et sellest mingigi asi tuleks, hakati propageerima grupitöid. Grupis olid kõik, ka saamatud. Eduelamusi pidi jaguma kõikidele.

Siis jõudsid otsustajad veendumusele, et õpetaja ei ole suuteline oma aine rakenduste kohta tooma elulisi näiteid, ja üks õppeaine tuli integreerida teise sisse. Näiteks maateaduse õpetaja hakkas rääkima keemiast, keemiaõpetaja muusikaajaloost, see omakorda matemaatikast. Oma ainest loomulikult ka ja ennekõike.

Õpetajad, kes on käinud HEV-õpilasi puudutavatel koolitustel, teavad, et õpetada tuleb ainult ühte asja, mitte hüpata ühelt teemalt teisele, eri ainetest rääkimata. Õpilane läheb siis segadusse, tal kaob järg käest.

Ja siis ongi nii, et moodustame projekti, teeme meeskonna, mille liikmetel on kaasav haridus, rühmatöö kogemus, teadmised pärit integreeritud õppeainetest, kulutame sinna miljoneid ja välja tuleb … Welcome to Estonia. Ja kui me selle üle päid vangutame ja imestame, siis täiesti põhjuseta. See ongi oodatud tulemus. Imestamiseks oleks põhjust siis, kui tulnuks teistsugune, üle keskmise tulemus. Kriteerium on ju teada: kui tulemus on seetõttu, siis on tavaolukord ehk imestamiseks pole põhjust. Ja kui tulemus on sellest hoolimata, siis on eriolukord ja imestada on põhjust.

Tasapisi on arusaam, mis õpetajatel juba ammu oli, ka ministeeriumisse jõudnud ja nüüd soodustatakse või soovitatakse usinasti väikeklasse, mis on moodustatud tavaklassist ja suunatud saamatutele. Kuigi mõttena hea, on see saamatuse privilegeerimine. Paneme need, kes hakkama ei saa, teistega võrreldes paremasse olukorda: rühm on väiksem, õpe individuaalsem, tähelepanu suurem, n-ö online-juhendamine jms. Miks?

Ei kõla üldse poliitkorrektselt ja ammugi mitte seksikalt, kuid olen seda meelt, et riigi parema tuleviku seisukohast, meie kõikide huvides on palju olulisem teha väikeklasse kõige nutikamate tarvis. Meil on väike riik ja iga välja arendamata anne on peaaegu et kuritegu rahvuse vastu.

Võib teha ka kompromissi: teeme igast klassist kolm klassi. Üks väikeklass saamatute, teine teistsuguste tarvis ja siis päris põhiklass. See tähendab, et meil oleks vaja kolm korda rohkem õpetajaid ja kolm korda rohkem ruume tundide pidamiseks. Rohkem raha ka.

Mul on hea tuttav, austatud ja vaimsust hindavates ringkondades tuntud inimene, kes on teinud palju häid ja suuri asju. Ta poleks seal, kus on, kui gümnaasiumi matemaatika lõpueksamil ei oleks eksamikomisjoni esimees, kooli direktor, jäänud tema kõrvale seisma ja pannud näppu ülesande peale. Seda näppu ei võtnud ta enne ära, kui rahule jäi.

Asjaosaliste õnneks ei olnud läheduses ühtegi aktiivset tugispetsialisti. Sellest on palju aastaid möödas, kuid nüüdki viib mu tuttav küünla oma direktori hauale. 

Ujumisõpetaja, tubli ja oskaja inimene, õpetab lapsi ujuma. Klassis on 40 õpilast, kümme puudub, basseinis on 30 last, radu on kuus või kaheksa. Tund ketsab 45 minutit. Viie minuti jooksul teeb õpetaja sissejuhatuse ja tund lähebki lahti. Ühed on hästi aru saanud, teised teistmoodi, mõni on hiljaks jäänud, mõni ootab järeleaitamist. Õpetajal on tunni lõpuni aega 40 minutit, iga õpilase jaoks üks minut ja 20 sekundit. Järgmine tund on nädala pärast, eksam on tulekul. 

Eksamil hüpatakse vile peale sisse. Kes pea, kes jalad, kes kõht ees. Stiilipunkte ei anta. Ujutakse teise seina ja tagasi, finiš on sügavamas otsas. Kumbki ots 50 meetrit, vahepeal puhata ei tohi. Norm eriti kõrge ei ole, õhtuks peaks edasi-tagasi tiir tehtud olema.

Mõni liigub kiiremini, mõni aeglasemalt. Mõnel hakkab enne lõppu jõud otsa saama, vajub vee alla, mõne aja pärast tuleb nägu vee peale tagasi, ahmib õhku ja kaob jälle vee alla. Tõuseb siiski puristades pinnale. Lõpuni on kaunis vähe, siis peaks sein tulema, kas jõuab? Õpilast pole juba pikka aega näha. Õpetaja on dilemma ees: kas visata keelatud abivahend või kirjutada tabelisse ajaveergu: ei jõudnud etteantud ajaks kohale. Selle jaoks on ka omad reeglid: õpilane peab üleni vähemalt neli minutit vee piirist allpool viibima – siis on kindel, et hinde panemisel ei saanud viga tekkida ja lastevanematel pole alust kohtusse pöörduda. 

Õpetaja teab, et rahmeldaja on sisemaalt, hingelt põllumees, ei hakka kunagi nii pikki maid ujuma, kui just laevaõnnetusse ei satu. 98 meetrist, mille ta läbi ujus, aitaks igati, kuid norm on norm.

Vahest võiks mõelda õpiväljunditesse muudatuse tegemisest. Kooliõpikutes ja ilmas on palju tarkust. On teretulnud püüelda selle poole, et kõike peast teada. Kui keegi ebameeldiva üllatusena leiab, et mingi eluvaldkond on tal tagaplaanile jäämas, aga taskus on tehisaju ja rohkem informatsiooni kui kogu koolikursuse õpikutes kokku, saab ta hakkama ehk ka juhul, kui taskust võetud teavet leida ja analüüsida mõistab.

Ja et asjad ikka päris selged oleksid, siis veel kord: Martin Luther ja Martin Luther King on erinevad inimesed, ajateljel teineteisest üle 400 aasta kaugusel, väitku nad oma ülikooli lõputöös mida tahes. See TÜ ülikooli diplomitööst võetud väide, mis ka ajakirjandusest läbi jooksis, on väga ilmekas näide selle kohta, kuhu oleme hariduskorraldusega jõudmas või jõudnud. Õpilane ei tea ja õpetaja ei pane tähele. Minu kogemus, mida jagavad ka tuttavad tehnikaülikooli lektorid, on paraku selline, et igal aastal alustav uus esmakursus on ivakese nõrgem kui eelmise aasta oma. Ja seda, või neid Luthereid meenutatakse ikka pea igal selleteemalisel arutelul.