„Ma sain sellest teada keset 3.–6. klassi tundi,“ ütleb eesti keele ja kultuuri õpetaja Soomes Tiina Maripuu, kes pälvis vabariigi presidendilt teenetemärgi. „Hea endine kolleeg Sütevakast saatis sõnumi, see oli üliootamatu ning ilus üllatus. Tundi edasi teha oli muidugi keeruline, sest kuigi ma olen pokkerinäo tegemises päris hea, said õpilased aru, et midagi on juhtunud – miks muidu see Tiina nüüd äkki niimoodi võbeleb.“ 

Maripuu sõnul rääkis ta siis õpilastele ära, milles asi. „Nemad võtsid uudist täiesti enesestmõistetavalt ning see oli järgmine ilus üllatus,“ lausub ta.

Millised isikuomadused peavad olema heal õpetajal?

Hea õpetaja peab olema õppimisvõimeline, õiglane, iseendaga heas läbisaamises, vilunud süsteemilooja. Või kui ma iseennast ühest varasemast intervjuust tsiteerida tohin, siis range tolerantsus ja leebe künism on see, kuidas ma ise ennast näen. Ja tegelikult on ju nii, et head õpetajat oskavad kõige paremini kirjeldada tema õpilased. Meil kõigil on kooliaastate jooksul olnud palju õpetajaid, aga aastakümneid hiljem mäletame eredalt vaid mõnda neist. Midagi peab olema, miks nad meil meeles on, ja see miski võib olla väga erinev. Šablooni ega kindlalt piiritletud isikuomaduste komplekti pole olemas.

Milline on olnud teie tee eesti keele ja kultuuri õpetajaks Soomes? Mis teid selle töö juures kõige rohkem innustab?

Otsustasin Soome tööle minna 12 aastat tagasi. Mul oli seljataga õpetajakogemus Pärnu Rääma põhikoolist, Sütevaka humanitaargümnaasiumist ja TÜ Pärnu kolledžist. Esiteks tahtsin ennast teise riigi haridussüsteemis proovile panna, teiseks töötada eeldatavalt palgalõheta ühiskonnas, ja loomulikult arvestasin ka sellega, et osa minu pensionist hakkab kunagi tulema Soomest. 

Niisiis kandideerisin emakeeleõpetaja ametikohale ja hakkasin tegema tööd, mille sarnasega ma varem kokku puutunud ei olnud. Soome põhiseadus sätestab, et igal Soomes elaval inimesel on õigus hoida ja arendada oma keelt ja kultuuri ning riik pakub võimalust õppida seda keelt terve põhikooli vältel kaks tundi nädalas. Ilus, kuigi kulukas žest, mille toeks on tuntud tõde, et ainult tugevale emakeelele on võimalik midagi peale ehitada ja et tugev rahvusidentiteet tähendab tavaliselt ka suuremat lojaalsust. Emakeeli oli 2023. aastal Vikipeedia andmeil Soomes 59, eesti keel oli õppijate arvult (1200 õppijat) kuuendal kohal Mul on igal aastal olnud sadakond õpilast.

Minu ja mu kolleegide töö erineb Eesti emakeeleõpetajate omast selle poolest, et meie tund on 90 minutit pikk, õpperühmad vanuseliselt kirjud või väga kirjud (võib juhtuda, et samas rühmas on õpilasi 1.–6., vahel ka 1.–9. klassini). Me töötame nädala sees 5–6 koolis ja eesti keele tunnid on tunniplaanis tihti laste koolipäeva lõpus (vahel harva kohe hommikul). Kella 10–12 on meil igal juhul vaba tund.

„Innustumine“ on minu jaoks liiga reibas sõna, aga lihtsat rõõmu teevad väiksesed ja suured õnnestumised. Näiteks see, et suudan nüüd sisuliselt ja metoodiliselt tajuda, mida ja kuidas teha, et sisustada poolteist tundi nii, et kõik eri vanuses ja erisuguste vajadustega õpilased sammu edasi astuksid. Selle legolossi kokkupanemist ei saa keegi kõrvalt õpetada, see tuleb ajaga.

See, kui õpilased nõuavad etteütlust, sest viimasest on tükk aega möödas. See, kui õnnestub murda müüt, et tänapäeva laps/noor raamatuid ei loe, vaid vastupidi: pikk terviktekst on õpilasele huvitav, tekitab mõtteid ja tahtmist neid jagada. See, kui õpilane, kes küll loeb, kirjutab ja kuulab, aga ei ütle sõnagi, hakkab mõne aasta möödudes siiski minuga rääkima.

Mis on eesti keele õpetamisel välismaal elavatele lastele keeruline? Kas on erinevusi võrreldes tööga Eestis? 

Välismaal elav eesti laps veedab suurema osa oma päevast muukeelses keskkonnas. See tähendab, et tema sõnavara on paratamatult kõhnem. Aga sõnavara vaesustumine on probleem ka Eesti koolides. Inglise keele mõju on aasta-aastalt tajutavam, aga nii on see ju ka Eestis. Sarnast on palju.

Oleme oma kolleegidega Vantaal märganud, et eesti keele õppijate arv vähemasti meie linnas tasapisi kahaneb. Põhjuseid on minu arvates mitu. On peresid, kes on otsustanud, et elu jätkub küll Soomes, aga kolmandast ringteest ja lasnamäelikust keskkonnast põhja pool. Nemad kolivad ära. On neid, kes on otsustanud Eestisse tagasi kolida. Siis on need õpilased, kes teevad päris tugeval tasemel sporti ja kelle trenniajad langevad kokku pärastlõunaste eesti keele tundidega. Valitakse esimene. Ja on neidki, kes on otsustanud kahjuks käega lüüa, eesti keele õppimisest loobuda ja rahustavad oma südametunnistust vana tuntud, kuid kahjuks mittetöötava mantraga „aga me ju räägime kodus eesti keelt“.

Kuidas on Soome haridussüsteem toetanud eesti keele ja kultuuri õpet?

Alustaksin siiski sellest, et kõigi välismaiste eesti keele õpetajate ja õppijate suurim toetaja on haridus- ja teadusministeeriumi kaudu Eesti riik. Igal kevadel toimuvad emakeelepäevad ja suvekool, saame tellida õppematerjali ja taotleda Eestis toimuvateks keelelaagriteks osalist rahastust.

Soomes on kogu riigis töötavate eesti keele õpetajate vaimseks toetajaks olnud Eestikeelse Hariduse Selts oma koolituspäevade ja ülesoomelise kirjutamisvõistlusega.

Meid, kuut eesti keele õpetajat toetab ka kohalik omavalitsus ehk Vantaa linn, eelarves on kindel summa Eestist õppevara hankimiseks. Eelmisel õppeaastal pakuti meile lisaks võimalust tellida laste- ja noorteraamatuid nii, et terve õpperühm saaks lugeda-analüüsida sama raamatut. Väga soosivalt on suhtutud ka igakevadistesse õppereisidesse Eestisse.

Kuidas koostöö kohalike koolidega on sujunud?

Kõigis viies koolis on mul koostöö sujunud hästi. Koolid tagavad meile klassiruumid koos vajaliku tehnikaga. Füüsilisest keskkonnast olulisem on aga koostöö eesti laste klassijuhatajate ja aineõpetajatega. Väga sageli on just oma emakeele õpetaja see, kellega peetakse nõu, kui on vaja mõista, kas lapse õpiraskuse põhjus võib olla kesine soome keele oskus või on tal keeruline ka eesti keele tundides. Nii saab õpilast täpsemini toetada.

Mida võib Soome koolist Eesti haridussüsteemile eeskujuks tuua?

Õpilase seisukohalt on kindlasti oluline, et Soome koolis püütakse igale tuge vajavale lapsele seda ka pakkuda. Nii soome keelt kui laste emakeeli kõnelevat tugipersonali ei ole kunagi päris piisavalt, aga püütakse teha parim.

Ja nn talatunnid on ka toimiv lahendus. Talatund on see, kui näiteks kolme paralleelklassi matemaatikatund toimub alati samal ajal ja õpilased jagatakse vastavalt tasemele rühmadesse. Nii on õpetajate töö tõhusam ja aeglasemad õppijad ei pea ahastama, et nad kiirematel kannul ei püsi.

Sisseastumiskatseid ei ole, lisastressi seega ka mitte. Üheksanda klassi kevadtalvel esitavad kõik õpilased elektroonilise avalduse ja reastavad seitse õppeasutust, kus nad jätkata soovivad. Õpilasi valitakse keskmise hinde alusel, olulisem kaal on nn akadeemilistel ainetel. Juuni esimeses pooles (jah, pärast lõpuaktust) antakse võimalikud õppekohad teada.

Kindlasti võiks eeskujuks olla nelja aasta kaupa kehtiv kollektiivleping, milles on sätestatud palgatasemed vastavalt õpetaja haridustasemele, nädalased normkoormused (emakeel 18, võõrkeeled ja oma emakeel 20, reaalained 21, ajalugu, bioloogia, geograafia 23, tööõpetus ja kehaline kasvatus 24 kontakttundi nädalas) ning staažitasud (pärast viit tööaastat 4%, edasi 8/3%, 10/6%, 15/6% ja 20/6%). Väga selge ja õiglane süsteem.

Õpetaja seisukohalt on väike, aga tähtis põhimõte ka see, et ühelgi koolivaheajal mitte ühtki koolitust ei korraldata. Vaheaeg on puhkamiseks ja punkt. Koosolekud on kolmapäeviti linna kõigis koolides samal ajal.

Milline on olnud kõige meeldejäävam hetk või kogemus teie õpetajateekonnal?

Iga tund, kui mõistad, et su sõnum jõuab kohale ja salvestub, on meeldejääv ja selle eest on mind nii Sütevaka kool kui Tartu Ülikool ka tunnustanud. Aga viimane aastakümme klassi ees või ka õpetajate toas on andnud hoopis uue mõistmise: kui on Krimm, pandeemia, sõda või koolitulistamine, ei tohi karta. Turvaline hirmuvaba täiskasvanu on neil aegadel olnud nii eesti lapse kui soome kolleegide jaoks see kindel linn ja varjupaik, mis sisendab rahu. Ja nende hetkedega olen ma suutnud võbelemata hakkama saada.

Mida soovitate eesti peredele, kes elavad välismaal ja soovivad oma lastele eesti keelt ja kultuuri edasi anda?

Ärge jätke oma laste eesti keelt lihtsalt köögikeeleks, minu arvates on see kuritegelik ja paneb lapse ees temalt endalt küsimata ühe väga tähtsa ukse kinni. Lugege lapsele ette (paar tuhat tundi kindlasti, pigem rohkem), lood loovad maailma ja rahvas algab raamatust. Kasutage kõiki võimalusi: kui sellist eesti keele õppimise süsteemi nagu Soomes pole, siis on kõigi laste jaoks üle laia ilma olemas Üleilmakool, mis pakub eesti keele ja kirjanduse kursusi, aga ka eesti keele õpet võõrkeelena, Eesti ajalugu ja maatundmist ning matemaatikat.

Millised on teie tulevikuplaanid – kas on midagi, mida soovite oma töös veel ellu viia või arendada? 

Järgmist õppeaastat alustan Pärnus ilmselt soome keele õpetajana ja loomulikult jätkan ka Üleilmakoolis. Aastatepikkune Pärnu–Louhela rutiin neljapäeval-koju-pühapäeval-tööle saab augusti lõpuga läbi. Soome jääb südamesse.