Theatrum jätkab oma juubelihooaega, mis on täis meenutusi ja uut loomingut. 8. detsembril täitus teatri asutamisest 30 aastat, mille jooksul on publiku ette toodud üle saja lavastuse. Keskendutud on püsivatele väärtustele sooviga juhtida tähelepanu asjadele, mis kunagi ei aegu.

Tähtsal kohal Theatrumi jaoks on olnud Ivan Võrõpajevi looming ja kohe veebruari alguses on võimalik taas näha tema näidendit „Iraani konverents“ Lembit Petersoni lavastatuna. See sügav ja mõtlemapanev teos, mis sisaldab ka piisava annuse huumorit, on toodud vaatajateni justkui konverentsi formaadis, mille käigus tegelased lähevad oma ettekannetes järk-järgult üle hoopis isiklikumatele teemadele, et rääkida kõige tähtsamast – inimese kohast maailmas ja elu mõttest.

Veebruari lõpus on kolmel õhtul kavas sügisel esietendunud Meelis Friedenthali näidend „Armastuse klavikord“. Vähesed meist teavad, et Tartust on pärit erakordselt põneva helikeelega barokiajastu helilooja David Kellner, kelle teosed on senini peamiselt lautomängijate repertuaaris. Lavastuses kuuleme Kellneri loomingut Taavi Kerikmäe ja Anna-Liisa Elleri elavas ettekandes.

Märtsis on taas laval Georges Bernanosi „Karmeliitide dialoogid“, näidend, mida peetakse kirjaniku vaimseks testamendiks. Lugu põhineb ajaloolistel sündmustel: Prantsuse revolutsiooniline tribunal mõistis surma 17 karmeliitide ordu nunna, kes giljotineeriti Pariisis 17. juulil 1794. Näidendi põhiteemad on surmahirmu ja ahastuse ületamine, surm, lunastus, kutsumus, vabadus ja armastus.

Märtsi lõpus jõuab publiku ette järjekordne uuslavastus „Erivajalik“, mis on valminud rühmatööna lavastaja Maria Petersoni käe all. Pere suurenemine on enamasti seotud suure rõõmuga. Last oodatakse, unistatakse temaga koos kasvamisest ja tema tulevikust. Milliseks kujuneb aga elu, kui laps sünnib, aga selgub, et tema areng ei ole tavapärane. Lavastus põhineb intervjuudel ja keskendub peredele, kes kasvatavad erivajadusega lapsi ning on leidnud endas jõu selle kõrvalt siiski ka ühiskonda panustada ja täisväärtuslikku elu elada.

Lavastaja Maria Peterson: „Inspiratsioon selleks lavastuseks sündis vestlusest kolleegiga, kelle peres kasvab autistist poeg. Rännak, mille see inimene on läbi teinud, oli niivõrd avardava sisuga, et tekkis tunne, et kui neid lugusid laiemalt jagada, saaks meie ühiskond parem ja targem.“

Mai alguses esietenduv Andri Luubi lavastus „Soo“ on paraja kiiksuga komöödia, mille tegevus toimub ühes perekonnas. Vanemad püüavad kindlustada oma ainsale tütrele armastust ja õnne, ent tütre ja vanemate ettekujutus täiuslikust elust on väga erinev. Ema-isa on oma agenda läbisurumisel järjekindlad, kuid tütrel, kes samuti kõvast puust, on fookus põhiliselt identiteediotsinguil. Tundub, et jõu või õigluse rakendamine väga ei aita ning viib otsaga sohu.